Näiteks Vene leksikograafi Vladimir Dali vene keele seletav sõnaraamat annab pärast „lakaga” seonduva temaatika käsitlemist veel teisegi üldise tähenduse: „ümbritsevast kõrgem ja kuivem koht, mida mööda on märjal ajal hea kõndida; koht, mis üleujutuse ajal ei upu ära” (Eesti Loodus, 2010/8) Koostis ja vanus Geomorfoloogid pole kriivade ehituses ega vanuses ühel meelel. Esimene kui ka vanem versioon käsitleb kriivasid kui otsamoreene, teise tõlgenduse kohaselt on aga kriivad kujunenud hilisjääaegsel kuival ja külmad perioodil mandriluidetena. Kriivad morfoloogias ei ole siiani selgust, kuid valdavalt seostatakse kriivasid mandriluidetena (Eesti Loodus, 2008). Peamiselt aleuurist ja peenliivast koosnevad kriivad on kuni 20 m kõrgused. Sealne kohalik rahvas nimetab neid mandriluiteid kriivadeks. Ka Pootsiku küla kandis esialgu nime Podkriiva, mis vene keeles tähendab seljandikualust (Matkaklubi, 2011)
Lääne-Virumaa pinnakate Rannikumadalikule on iseloomulikud kivikülvid (Käsmu poolsaarel) ja rändrahnud (Ehalkivi jmt). Jõed on paekaldasse uuristanud sügavaid orge. Viru lavamaa põhjapiiri moodustav Põhja-Eesti paekallas on Lääne-Virumaal rannajoonest kaugel, osaliselt mattunud ega moodusta selgepiirilist astangut. Lavamaa pinnakate on valdavalt õhuke, kohati on karsti (Aseri tektoonilises rikkevööndis Sämi külas). Leidub oose (Pahnimäed, Rakvere linnamägi), otsamoreene (Kallukse mäed) ja mõhnastikke (Männikvälja). Pandivere kõrgustikust paikneb Lääne-Virumaal 2/3. Valdavad moreenitasandikud, põhjaosas on need 80–110, keskosas 120– 130 ja lõunaosas 90–120 m kõrgusel (kõrgeim koht Emumägi, 166 m). Kõrgustikul leidub ka künkaid (Assamalla ja Rägavere ümbruses), lõunaosas (eriti Rakke piirkonnas) voori ning oose (Mõdriku–Paasvere oosistik jmt). Kõrgustiku keskosa läbib Porkuni–Vao ürgorg. [6] Mullastik
Nende setete paksus võib ulatuda kuni 15 meetrini. Otepää kõrgustiku lähedal on esindatud ka hallikas- ja violetjas pruunide saviliivmoreeniga. Tartu asub Kagu-Eesti lavamaal. Sealne pinnamood on enamasti lainjas Künklik moreenreljeef moreentasandik. Kuid lõunas, kus algab Otepää kõrgustik on see rohkem künklikum.. Nende kõrgus ulatub u.20-30 meetri vahele. (viide 2) 6. Pinnavormid Tartumaal leidub ürgorge, otsamoreene, mõhnastikke, voorjaid kõrgendikke, kohati künklikke ja lainjaid alasid. Rohkesti on orge ja orundeid, nendest suuremad on Emajõe ürgorg ning selle lisaorud Kavilda, Aardla ja Luutsna. Enamasti kõik lavamaa kõrgemad kohad on põllustatud, kuna Tartumaal on palju soid ja märgi alasid. Kõige suurem soine ala asub Emajõe suudmes. Kuid Peipsi- äärsel alal madalamates kohtades on ka laane- ja palumetsi. Lõuna moreentasandikul on palju järvi ning ka Otepää kõrgustiku põhjaosas
on kindlasti mitu, aga mina arvan, et mandrijää on need tekitanud. Järved paiknevad väga kaootiliselt, sellest saab järeldada, et mandri jää paksus oli väga ebaühtlane. Kindlasti sõltus palju ka mandrijää liikumiskiirusest. Uurisin ka veidi internetist antud teema kohta ning tuleb välja ega ma oma arvamusega väga mööda ei pannudki. Finiglatsiaalis (Soomes) kujunesid pikad radiaalsed kulutusnõud, kus praegu on sageli järved ja sood ning arvukad pikioosid. Esineb ka suuri otsamoreene ja glatsiofluviaalsed deltasid, nt Salpausselkä moodustised.(2) Teiseks ülesandeks oli teha Lasnamäel mõõdetud paljandi lõhede rõhtsihti suundadele roosidiagramm (joonis 14) ja vastavad järeldused. Minu jaoks oli see ülesanne veidi keeruline, sest kahjuks mul polnud neid rõhtsihte ise võimalik mõõta. Enda roosidiagrammil kasutasin Annikalt saadud Andmeid. Kahjuks järeldusi ma ei oska teha selle kohta, miks need rõhtsihid sellises suunas on
jääjärvede setted, nt viirsavi. Luide tuulega edasi kantud liivast kuhjatud pinnavorm. Mandrijää suurt maa-ala hõlmav väheliikuv jääkate, mis koosneb peaaegu liikumatutest jääkilpidest ja aktiivsetest liustikukeeltest. Mergel lubi- ja saviainest koosnev karbonaatne kivim, nn. veispaas. Moreen liustiku poolt kaasa toodud ja kuhjatud, erineva suurusega, sorteerimata ja ümardumata osakestest koosnev sete, moodustab moreenitasandikke ja liustikuserva esiseid otsamoreene. Murrutuskulbas ehk kulbas lainete või langeva vee toimel tekkinud orvand astangu all. Mõhn ümara põhiplaaniga mandrijää sulamisvee setetest koosnev küngas, harilikult paiknevad rühmiti mõhnastikena. Nõlv positiivse pinnavormi kallak külg. Oobulusfosforiit Eesti Alam-Ordoviitsiumis esineva käsijalgsete karbifosforiidi ajalooline nimetus. Oos ehk vallseljak liustikujõe setetest koosnev piklik seljak, mis liitumisel
selgeilmelisi künkaid ja kühme. b) otsamoreenid - positiivsed pinnavormid, mis koosnevad moreenist ja markeerivad kunagist jääserva asendit. Kuuluvad marginaalsete kuhjevormide hulka moodustudes jääservaga paralleelselt. Nende mõõtmed on väga varieeruvad ulatudes mõnesajast meetrist kuni mõne km. Otsamoreenidele on iseloomulikuks tunnuseks ristlõike asümmeetria - proksimaalne külg on järsk ning distaalne külg lauge. Otsamoreene liigitatakse: a - survelised otsamoreenid. Teke - edasitungiv aktiivse jää serv lükkab enda ees kivimimaterjali positiivseks pinnavormiks. Sealjuures surub liustik kokku igasugust materjali, mis ta teele satub nii vanemaid moreene, gfl, lgl setteid. Seal võib olla ka aluspõhjast kaasahaaratud pangaseid. Kõik see materjal on segi paisatud ja kokku surutud. b) kuhjelised e puistelised otsamoreenid - kujunevad passiivse jääserva tingimustes.
kõige väljapaistvam mõhnastik. Vasavere mattunud oru kohal. Ligi 40 järve Vasavere veehaare Pannjärve karjäär Eesti üks suurimaid karjääre o Kuremäe voor (käsitletud ka otsamoreenina) geoloogiliselt väga segane. o Tudulinna delta - vulkaanikraater, vulkaanist on asi väga kaugel o Kriivad (ehk mandriluited) Alutaguse tunnus pinnavormis o Esimene ja vanem teooria käsitelb kriivasid kui otsamoreene o Teise versioonina on kriivad kujunenud hilisjääaegsel külmal ja kuival perioodil mandriluidetena o Kolamda hüpoteesi kohaselt on kriivad seotud Peipsi järve arrenguga, täpsemalt, et nad on alaneva Peipsi järve luitestunud rannavallid · Käsitleme Alutagust kõige looduslikumat ala, kuid teisalt on Alutaguse suunas tehiskeskkonna lainemisega, mis on seutd o Oru turbaväli turbamaardla. Oru asula on maha jäetud
kõrgustikul. Need kujunesid välja seal, kuhu jää või jääsulavete liikumine tõi kuhugi kokku palju settematerjali, teisale jälle vähem, nii et tekkisid künkad ja nõod. Moreentasandikud on mandrijää kujundatud pinnavormidest suurima pindalaga ja tekkinud seal, kus aluspõhi on olnud suhteliselt tasane. Neid leidub Põhja-Eesti lavamaadel, Pandivere ja Sakala kõrgustikul. Kunagine liustikuserv on liikudes enda ette kujundanud piklikke vallitaolisi pinnavorme - otsamoreene, mis on Eestis üsna tavalised, nt Vaivara Sinimäed, Palivere. Mõhnad on liivast ja kruusast, ka veeristest ja mudast koosnev pinnavorm, liustike liikumisest tekkinud rühmiti paiknevad künkad. Selliseid näeme näiteks Viitnal, Kurtnas jm. Oosid ehk vallseljakud on kitsad järsuservalised kruusast, liivast või veerisest koosnevad vallid. Need tekkisid liustikualuste sulamisvete settimisel voolusängidesse. Ooside pikkus võib ulatuda mõnesajast meetrist mitme kilomeetrini
annaabi.ee 
