1. PILET Randade uurimise metoodika. Välitööd: rannas, vee all, laevalt. Seire Statsionaarsed Mudelid, basseinid. Randade evolutsiooni mõjutavad peamised tegurid. Globaalsed, regionaalsed, kohalikud. Globaalsed - tugevad tormipurustused on eeskätt tingitud nihetest kogu maailma kliimas. *Viimastel aastakümnetel on täheldatud tugevate tormide esinemissageduse mitmekordistumist. *Purustavalt tugevad tormid järgnevad teineteisele sellise sagedusega, et randade looduslik seisund ei jõua loomulikul teel enam taastuda. *Ranniku kui tervikliku süsteemi looduslik tasakaal on paigast ära. *Tugevate tormide esinemissageduse suurenemine võib olla märk nn "kasvuhoone nähtuse" algusest ja on seotud viimaste aastate kliima üldise soojenemisega. *Soojade perioodide esinemine on paljude l...
murrutusastangud Fennoskandia (Balti) kilbi ja Ida-Euroopa platvormi piiril, st kõvade kristalsete ja pehmemate settekivimite piiril. Linnulennult on Põhja-Eesti klinti, olgu siis üht- või teistpidi tõlgendatult, u 300 km ehk ligi neljandik u 1200 km pikkusest Balti klindist. Kuigi paeastang on Põhja-Eesti klindil tavaliselt silmatorkavaim, ei ole see ainus ja ka mitte kõrgeim. Karl Orviku (1903 1981) mainib (1958), et Põhja-Eesti klint, mida ta paekaldaks nimetab,koosneb kahest järsakust. A. Tammekann (1949) ja S. Künnapuu (1958) kirjutavad omakorda, et Ordoviitsiumi lubjakividesse murrutatud peaastangust (klindist) lõunasse jääval paeplatool on veel rida madalamaid lubjakivist astanguid. Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda Toolse vahemikus
Eesti rannikul Osmussaare ja Narva vahemikus, samuti murrutusastangud Fennoskandia (Balti) kilbi ja Ida- Euroopa platvormi piiril, st kõvade kristalsete ja pehmemate settekivimite piiril. Linnulennult on Põhja- Eesti klinti, olgu siis üht- või teistpidi tõlgendatult, u 300 km ehk ligi neljandik u 1200 km pikkusest Balti klindist. · Kuigi paeastang on Põhja-Eesti klindil tavaliselt silmatorkavaim, ei ole see ainus ja ka mitte kõrgeim. Karl Orviku (19031981) mainib (1958), et Põhja-Eesti klint, mida ta paekaldaks nimetab,koosneb kahest järsakust. · A. Tammekann (1949) ja S. Künnapuu (1958) kirjutavad omakorda, et Ordoviitsiumi lubjakividesse murrutatud peaastangust (klindist) lõunasse jääval paeplatool on veel rida madalamaid lubjakivist astanguid. Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile
14 C aastat tagasi. Tekkisid eeldused liiva, aleuriidi ja viirsavide settimiseks. Jää-Võrtsjärve staadium ongi meil määratletud setete alusel. Järve toitsid, aga ka kammitsesid Sakala ja Otepää kõrgustikul paiknenud jääväljad. Jää-Võrtsjärv oli Pärnu madalikul ja Peipsi nõos paiknenud jääpaisjärvede vaheliseks ühendusteeks ja tema veetase olenes nii idas, kui ka läänes toimunud muutustest (Orviku, 1973). Ajapikku katkes aga ühendus Peipsis olnud jääpaisjärvega. Ürg-Võrtsjärv esines enam-vähem ühel ajal Balti jääpaisjärvega (Hausen, 1913). Selleks ajaks oli Eestis juba kujunenud tihe jõgedevõrk (Raukas & Miidel, 1995). Kiire maatõusu tõttu Navesti vagumus kerkis ja järv suurenes. Ürg-Võrtsjärv oli madal järv, mis sai madalveeseisu ajal säilida vaid lauge reljeefi nõgudes. Ürg-Võrtsjärve kestus oli ligikaudu 2000 aastat.
_ 1947. aastal moodustati Ministrite Nõukogu määrusega 7 jahikeelupiirkonda (Vigala, Matsalu, Vilsandi, Kursi- Kärevere, Tudulinna, Kuressaare lahed, Voorema järved) _ 1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse projekti koostamiseks (A. Karu, K. Eichwald, E. Varep ja E. Kumari); _ Karl Orviku raamat "Looduskaitse küsimusi Eesti NSVs _ 1950. aastal asutati Puhtu zooloogilis-botaaniline keeluala, mis kuni looduskaitseseaduse kehtestamiseni allus ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudile; _ 1954 asutati Ministrite Nõukogu määrusega Matsalu ornitoloogiline ja jahiteaduslik õppe-katsemajand Põllumajandusministeeriumi ja Teaduste Akadeemia alluvuses. _1955.aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse Komisjon, mida pikka aega juhtis prof. E. Kumari;
11. juulil 1957. andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse nr 242 "Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s". 1947. aastal moodustati Ministrite Nõukogu määrusega 7 jahikeelupiirkonda (Vigala, Matsalu, Vilsandi, Kursi- Kärevere, Tudulinna, Kuressaare lahed, Voorema järved). 1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse projekti koostamiseks. Karl Orviku raamat "Looduskaitse küsimusi Eesti NSVs 1950. aastal asutati Puhtu zooloogilis-botaaniline keeluala, mis kuni looduskaitseseaduse kehtestamiseni allus ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudile; 1954 asutati Ministrite Nõukogu määrusega Matsalu ornitoloogiline ja jahiteaduslik õppe-katsemajand Põllumajandusministeeriumi ja Teaduste Akadeemia alluvuses. 1955.aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse Komisjon, mida pikka aega juhtis prof. E. Kumari;
Päts). 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. Nõukogude periood. 1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse projekti koostamiseks (A. Karu, K. Eichwald, E. Varep ja E. Kumari); Karl Orviku raamat "Looduskaitse küsimusi Eesti NSVs 1950. aastal asutati Puhtu zooloogilis-botaaniline keeluala, mis kuni looduskaitseseaduse kehtestamiseni allus ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudile; 1954 asutati Ministrite Nõukogu määrusega Matsalu ornitoloogiline ja jahiteaduslik õppe-katsemajand Põllumajandusministeeriumi ja Teaduste Akadeemia alluvuses. 1955.aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse Komisjon, mida pikka aega juhtis prof. E. Kumari;
selle sulamisvete tegevuse tagajärjel. Selle kõrval tuleb nimetada tektoonilisi protsesse Eestis katavad aluspõhjakivimeid mitmesugused kvaternaari e. antropogeeni (maapinna pidev tõus Loode-Eestis), mere tegevust (Lääne- ja Põhja-Eestis) ning (1,5...2 milj.a. tagasi) setted. Kvaternaari jooksul esines Eesti piires mitu jääaega ja kiirendatud erosiooni (Kagu-Eestis). jäävaheaega. K. Orviku (1960) eeldab, et Eesti alad olid juba alampleistotseenis kaks korda Põhja- ja Lääne-Eestile (Madal-Eesti) on iseloomulik nõrgalt lainjas moreenreljeef, kaetud mandrijääga. mis vaheldub väiksemate või suuremate jääpaisjärvede või meresetteliste tasandikega. Jäävaheajad kordusid kesk- ja ülempleistotseenis
Narva lahe idaosas esineb õgvendunud kuhjerannik. Erosiooni ja sedimentatsiooni koosmõjuna õgvenenud randu esineb Hiiumaal Kõpu poolsaare põhjarannal ning Liivi lahe piirkonnas. Rannavöönd (randla) on mere põhja- ja maismaavöönd, mida kujundab lainetus. Eesti-ala kaardistamisel 1955-1990 võeti mere rannajooneks Balti kõrguste süsteemi null-horisontaal. Kaarel Orviku on Eestis eristanud kulutus- ja kuhjerannavööndeid. Neil vöönditel on mõlemal 4 alltüüpi. Kulutusrannavööndid: Pankrannavöönd Paerannavöönd Astangrannavöönd Moreenirannavöönd Kuhjerannavööndid: Veeristikrannavöönd Liivarannavöönd Möllirannavöönd Turbarannavöönd Esinemine: nt klindiesisel alal Aserist Viimsini, nt Lahemaal. Väinamere ääres, Saaremaa ja Hiiumaa lõunarannikud
annaabi.ee 
