süvenes veelgi läbi Rilke järgnevate kogude: ,,Pildiraamat" (1902, 1906) ja ,,Uued luuletused" (1907, 1908). Neis koondas Rilke oma tähelepanu tihti mingile kindlale objektile, mille kui mikrokosmosega liikuvaid seoseid makrokosmosega (elukõiksusega) ta püüdis tabada. ,,Uutes luuletustes" Jumala kujund taandus; seda asendasid inglid täiuse sümbolitena. Vähehaaval laienes Rilke luules vabavärsi osa, tema luule haripunktiks said aga kaks hilist luuletsüklit: ,,Sonetid Orpheusele" (55 luuletust, 1922) ja ,,Duino eleegiad" (1923, kümme vabavärsilist eleegiat, mis valmisid Duino lossis Aadria mere ääres). ,,Sonetid Orpheusele" sisaldavad Rilke küpseimat hermetismi. Jätkub mõtisklus kõige laiematel üldinimlikel teemadel looja ja loodu vahekorrast, elu pühadusest ja traagikast, elu ja surma suhetest. Jumal, poeet ja maailm samastuvad. ,,Duino eleegiate" põhitoon on traagiline. Luuletaja senine enesekindlus
Ta mõtles, et peaks minema allilma ja paluma sealsetel jumalatel Eurydike tagasi inimeste hulka lasta. Ja nii ta tegigi kõik takistused, mis teel allilma tulid, suutis Orpheus vältida enda lauluga. Ka näiteks kolmepealine koletis andis armu ja surnute vedaja Charon ei visanud Orpheust paadist välja. Jõudnud jumalateni, laulis ta kurva laulu Eurydikest ning soovist teda tagasi saada. Jumalad nõustusid ja ütlesid, et Eurydike järgneb Orpheusele varjuna kuni nad maa peale tagasi jõuavad, tingimusel kui Orpheus tagasi ei vaata. Orpheus nõustus sellega, ning mees hakkas minema, vari tema kannul. Kuid kuna varjul samme pole kuulda, hakkas Orpheus kahtlema, et kas Eurydike ikka kannul on ning ta vaatas tagasi ja Eurydike kadus ta silmist. Orpheuse kurbus oli meeletu. Ta naases tagasi maa peale ning läks laulma kurba laulu ja ta ümber kogunes mets. Lõbusad, purjus, poolsõgedad ja ülemeelikud
laulma ning ihkas Eurydiket tagasi maa peale. Ta mõtles, et peaks minema allilma ja paluma sealsetel jumalatel Eurydike tagasi inimeste hulka lasta. Ja nii ta tegigi kõik takistused, mis teel allilma tulid, suutis Orpheus vältida enda lauluga. Ka näiteks kolmepealine koletis andis armu ja surnute vedaja Charon ei visanud Orpheust paadist välja. Jõudnud jumalateni, laulis ta kurva laulu Eurydikest ning soovist teda tagasi saada. Jumalad nõustusid ja ütlesid, et Eurydike järgneb Orpheusele varjuna kuni nad maa peale tagasi jõuavad, tingimusel kui Orpheus tagasi ei vaata. Orpheus nõustus sellega, ning mees hakkas minema, vari tema kannul. Kuid kuna varjul samme pole kuulda, hakkas Orpheus kahtlema, et kas Eurydike ikka kannul on ning ta vaatas tagasi ja Eurydike kadus ta silmist. Orpheuse kurbus oli meeletu. Ta naases tagasi maa peale ning läks laulma kurba laulu ja ta ümber kogunes mets
mitte keegi, kes neid silmas (ilmselt alles pärast kuulmist), ei jäänud elama. Siiski, nad kaotasid hiljem tiivad, kuna jäid Hera korraldatud lauluvõistlusel muusadele alla. Orpheus päästis Argonaudid sireenide käest, hakates kaunilt mängima lüürat, summutades saatuslikuks osutuva laulu. Terava kuulmisega Butes aga kuulis Orpheusest hoolimata sireenide laulu ning hüppas üle parda. Aphrodite suutis viimase siiski päästa. Mõningate lugude järgi hakkasid sireenid pärast Orpheusele alla jäämist sooritama enesetappe, ent siiski - põlvkond hiljem kimbutasid nad ka Odysseust. Sireenid võinuks lõpetada ka Odysseuse rännaku, ent tema laeva meeskonna kõrvad täideti tänu Kirke nõuandele vaiguga ning mees ise seoti kätt- ja jalgupidi masti külge, pääsemaks surmast vetevoos või sireenide laulu kuulates surnuks nälgimisest. Tänapäeval tähendab väljend ,,sireenide laul" kiusatusele, millele on raske vastu
Tema kaunid lüürahelid ning hingemattev lauluhääl kodustasid iga metslooma ning jõed peatusid, et kuulata. (Arvatakse, et Orpheus leiutas ka heksameetri.) Eurydiket hammustas madu ning neiu pidi minema surnuteriiki Hadesesse. Et Orpheus armastas oma naist väga, ei suutnud ta kaotusega leppida ning järgnes talle allmaailma. Tal õnnestus ilusa muusika abil Hadese südant pisut pehmemaks muuta ning Hades nõustuski tüdruku Orpheusele tagasi andma, tingimusel, et teel Hadesest päevavalgusse ei vaada poiss kordagi tagasi. Kui noored peaaegu kohale jõudsid, ei pidanud Orpheus enam vastu ja kiikas üle õla.. et näha Eurydiket allmaariiki tagasi kistavat. Leinast materdatult luusis Orpheus mööda maad ringi, kurvastades oma naise surma üle. Teel aga sattus ta menaadide kätte, kes ta tükkideks rebisid. Tema laul ujus jõge mööda allavoolu ja kõik oli kadunud. Lõpuks jõudis tema pea Lesbose randa nii
galeriist) Osalejatest: Vittoria Archilei - kuulus lauljanna (S), Firenze õukond. 1. Harmoonia ja 5. Amphitrite Margherita - eelmise õpilane ja (kasu)tütar, hiljem Caccini teine naine Giulio Caccini - harfimängija, laulja, helilooja Lucia Caccini - lauljanna, eelmise abikaasa Jacopo Peri - Malvezzi õpilane, laulja ja helilooja Alessandro Striggio, sen. ja jun. - suurepärased pillimehed, isa kuulus lirone-virtuoos; poeg kirjutas 1607 libreto Monteverdi "Orpheusele" Emilio de' Cavalieri - rooma kõrgaadlik, hertsogi sõber, alates 1588 õukonna kunstipidustuste ülevaataja Intermeediumid Firenzes 1589 Medici pulmapeol: 1. Sfääride harmoonia (I - video, EMI Classics 1988) 2. [Element õhk, lauluvõistlus] (videona puudub) 3. Apollon ja lohe (II) (element maa) 4. Kuldajastu ennustamine (III) (element tuli) 5. Arion ja delfiin (IV) (element vesi) 6. Kingitused jumalailt - rütm ja harmoonia (V)
Milon abiellus Pythagorase tütrega. Milon oli ka üks Krotoni silmapaistvamaid riigimehi ja Pythagoras sai ka kohe aristokraatlikku eliiti seal. Ta pani seal aluse religioossele salaühingule (ilmselt Apolloni auks). Pythagoras ei kirjutanud mitte midagi, ta edastas vaid suuliselt oma tarkust, seega me ei tea midagi tema kaudu vaid tema järglaste kaudu. Tal oli kullast kints. Ta kindlasti õpetas hinge surmatust- see õpetus levis ja see omistati Orpheusele. Ta leidis, et maailm on korraldatud vastavalt arvulistele vahekordadele, see tõi kaasa arvude müstika. Paaritu on hea ja paaris on halb. Paaritu on piiritletud ja tal on keskkoht. Aga neil oli ka teatud ebajärjekindlus, sest ideaalne nr on 10, sest seal on paaris ja paaritu harmooniliselt ühendatud, sest 10t saab kirjutada nelikuna e tetrakthys.? Sealt sai alguse ka matemaatikaga tegelemine. Mathema e õpetus. Pythagorase teoreem ütleb, et kaatetite
,,Matrixis" osutub ,,võtmeks" hoopis punast värvi pill, mille Neo koos veega ära joob. Nimetatud punane pill muudab Neo Matrixi reaalsuse eest nähtamatuks nõrgendades Neo signaali. Niimoodi toimubki tegelase muutumine. Mõlemas filmis ( ,,Orpheuses" ja ,,Matrixis" ) on stseene, mille korral tegelane ei tee vahet unenäomaailmal ja reaalsusel või siinse ja sealpoolsusel. Unenäomaailmas peab inimene aktsepteerima oma unenägusid, mida ta parajasti näeb. Niimoodi vastati Orpheusele, kui ta soovis teada saada, et kas ta näeb und või on ta ärkvel. Orpheus arvab, et ta siiski magab. Surnutele antakse ,,Orpheuses" elu tagasi tingimusel, et nad kuuluvad Surmale. Nii nad tegelikult ei kuulugi elavate maailma olles oma elu võlgu. See tähendab seda, et need inimesed, kes elavad, on tegelikult surnud. Filmikunstis on võimalik esitada selliseid ,,võimatuid" reaalsuse aspekte. ,,Orpheuse testamendis" on stseen, kus Cegeste kaob ära ja Poeet küsib: ,,Kus sa oled?"
,,Matrixis" osutub ,,võtmeks" hoopis punast värvi pill, mille Neo koos veega ära joob. Nimetatud punane pill muudab Neo Matrixi reaalsuse eest nähtamatuks nõrgendades Neo signaali. Niimoodi toimubki tegelase muutumine. Mõlemas filmis ( ,,Orpheuses" ja ,,Matrixis" ) on stseene, mille korral tegelane ei tee vahet unenäomaailmal ja reaalsusel või siinse ja sealpoolsusel. Unenäomaailmas peab inimene aktsepteerima oma unenägusid, mida ta parajasti näeb. Niimoodi vastati Orpheusele, kui ta soovis teada saada, et kas ta näeb und või on ta ärkvel. Orpheus arvab, et ta siiski magab. Surnutele antakse ,,Orpheuses" elu tagasi tingimusel, et nad kuuluvad Surmale. Nii nad tegelikult ei kuulugi elavate maailma olles oma elu võlgu. See tähendab seda, et need inimesed, kes elavad, on tegelikult surnud. Filmikunstis on võimalik esitada selliseid ,,võimatuid" reaalsuse aspekte. ,,Orpheuse testamendis" on stseen, kus Cegeste kaob ära ja Poeet küsib: ,,Kus sa oled?"
„Matrixis“ osutub „võtmeks“ hoopis punast värvi pill, mille Neo koos veega ära joob. Nimetatud punane pill muudab Neo Matrixi reaalsuse eest nähtamatuks – nõrgendades Neo signaali. Niimoodi toimubki tegelase muutumine. Mõlemas filmis ( „Orpheuses“ ja „Matrixis“ ) on stseene, mille korral tegelane ei tee vahet unenäomaailmal ja reaalsusel või siinse ja sealpoolsusel. Unenäomaailmas peab inimene aktsepteerima oma unenägusid, mida ta parajasti näeb. Niimoodi vastati Orpheusele, kui ta soovis teada saada, et kas ta näeb und või on ta ärkvel. Orpheus arvab, et ta siiski magab. Surnutele antakse „Orpheuses“ elu tagasi tingimusel, et nad kuuluvad Surmale. Nii nad tegelikult ei kuulugi elavate maailma olles oma elu võlgu. See tähendab seda, et need inimesed, kes elavad, on tegelikult surnud. Filmikunstis on võimalik esitada selliseid „võimatuid“ reaalsuse aspekte. 27
annaabi.ee 
