Õppekavade võrdlus (0)

Õppekavade võrdlus
Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava ja Põhikooli riiklik õppekava
Alustades kavade lugemist ja võrdlemist oli esimene koheselt märgatav erinevus see et, Põhikooli riiklik õppekava kehtestab riigi põhiharidusstandardi. Põhikooli lõpetamisel saavutatavad õpitulemused on kooskõlas Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 2. tasemel kirjeldatud üldnõuetega. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava aga määrab kindlaks koolieelse lasteasutuse (edaspidi  lasteasutus ) õppe- ja kasvatustegevuse alused ja üldeesmärk on lapse mitmekülgne ja järjepidev areng kodu ja lasteasutuse koostöös. Ehk Põhikooli lõpetaja, kes saavutab vajalikud tulemused, saab haridustaseme kätte, lasteasutuse lõpetaja saab ainult koolivalmisuse alused kätte, et alustada harisusteed.
Põhikooli kooliastmed on jaotatud kolmeks etapideks ja taotlevad pädevused on kirjeldatud iga etapi jaoks, koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas on ainult 6-7aastaste laste eeldatavad üldoskused, ehk tähtis ainult arengu lõpptase enne kooli minekut.
Põhihariduse alusväärtused on mitme teema raames kooskõlas lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuse eesmärkidega. Mõlemad toetavad võrdsel määral õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Põhikool loob tingimused õpilaste erisuguste võimete tasakaalustatud arenguks ja eneseteostuseks ning teaduspõhise maailmapildi kujunemiseks, sama teeb ka lasteasutus.
Juba Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava rõhutab seda, kui tähtis on eesti kultuuritraditsioonide väärtustamine. Põhikooli riiklik õppekava jätkab seda tähtsat teemat, kirjeldades, et “Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ning kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele.”
Ma tahaks kommenteerida järgmist punkti Riiklikus õppekavas: “Põhikool aitab õpilasel jõuda selgusele oma huvides, kalduvustes ja võimetes ning tagab valmisoleku õpingute jätkamiseks järgneval haridustasemel ja elukestvaks õppeks. Põhikooli lõpetanud noorukil on arusaam oma tulevastest rollidest perekonnas, tööelus, ühiskonnas ja riigis.” See sihiseade kõlab väga uhkelt ja paljulubavalt, kuid elu kogemused näitavad seda, et see punkt paljudel noorukitel jääb saavutamata, nad lõpetavad põhikooli ja ei kujuta üldse ette, mida oma eluga edasi teha. Jah, meie haridusüsteem üritab muutuda ja otsib oma teed õigete tulemuste juurde, aga minu arvates, täna “kool” pole see koht, kus nooruk avastab ennast, pigem see on koht, kus ta lihtsalt täidab põhikooli ainete õppekava, et saaks hariduse taseme kätte.
Kui võrrelda laste loovuse toetamist lasteasutuses ja koolis, siis minu arust lasteaias seda veel üritatakse toetada, koolis aga on lihtsalt ettenähtud standardid, mida tuleb ära õppida. Minu tütar õpib praegu 9.ndas klassis ja juba 9 aastat ma jälgin tema ja tema klassikaaslaste kooliteed. Kohati on väga kurb vaadata, kuidas need lapsed ei ole rahul õppemeetoditega ja kuidas nad rõhutavad seda, kui väga nad tahavad selliseid õppemeetodeid, kus saaks loominguliselt lähtuda ja lahendada, mitte passiivselt kuulata õpetaja loengut.
Veel üks tähtis asi, mis lisandub 1 kooliastmes on see, et pööratakse tähelepanu digipädevusele. Lasteasutuse õppekavas pole see punkt välja kirjutatud, kuid ise töötades lasteasutuses võin öelda, et lapsed puutuvad kokku erinevate digipädevustega juba lasteaias. Minu arust see kriteerium võib vabalt olla juba Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas, kuna tänapäeva maailmas see on vaieldamatult tähtis valdkond . Ja paljud digividinad aitavad lastel loominguliselt õppida ja orienteeruda üldoskustes.
Üllatas see, et Põhikooli riiklikus õppekavas on eraldi rõhuasetus sellel, et välditakse õpilastevahelist vägivalda ja kiusamist. See on väga tähtis ja valus teema tänapäeval, samuti see teema vajab palju toetamist ja tähelepanu.
Tekitas vastureaktsiooni punkt, et “ollakse avatud vabale arvamusvahetusele, sealhulgas kriitikale”. Just hiljuti olin tunnistaja sellele, mis tagajärjed võivad olla, kui õpilased põhikoolis julgevalt ausalt välja öelda, mis miinused on nende koolis ja mis võiks olla teisiti. Niiet see punkt on, minu arust, samuti ilus ja paljulubav, kuid ei toimi reaalses koolielus.
Mis puudutab erivajadustega lapsi, siis põhikoolis hariduslike erivajadustega õpilasele koostatakse vastavalt vajadusele individuaalne õppekava. Sama meetod on ka lasteasutuses.
Lasteasutuses ei ole hindamissüsteemi kui sellist, on olemas koolivalmidustestid ja mõned psühholoogilised testid, aga reaalselt hindeid ei panda. Põhikooli riiklik õppekava aga selgelt ütleb välja seda, et peab olema teadmiste ja oskuste hindamine kui kokkuvõtvate hinnete alus. Ehk et saada põhikooli hariduse tunnistust, noorukit peab hindama viie palli süsteemis.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et mõlemad õppekavad on tugevad ja paljulubavad. Kõik tähtsad eluosad ja valdkonnad on välja öeldud ja lahti kirjutatud. Aga… Kas see kõik toimib täna nii, nagu peab? Või on lõhe õppekava eesmärkide ja reaalsete tulemuste vahel? Sellel teemal saab pikalt kirjutada. Minu arvamus on see, et kavad on koostatud hästi, aga nüüd on vaja pöörata tähelepanu sellele, mida me saame teha selleks, et see toimiks ka nii, kui teoorias kirjeldatud.

3