kaitsefunktsioon) pinnal ja paljuneb. 16. HI-viiruse erinevad staadiumid. Kirjelda. Äge staadium: nakatumine, gripilaadsed sümptomid. Viirusekandja on nakkusohtlik. Latentne staadium: ilma ravita võib kulgeda keskmiselt 10a. Seedetraktipoolsed kaebused, kaalukaotus, väsimus, infektsioonid. Oluline ravi alustamine, viirusekandja on nakkusohtlik. AIDS: Immuunsüsteem on kahjustatud ulatuses, mis takistab organismil võitlust infektsioonidega. Iseloomulik on oportunistlike infektsioonide ja kasvajate teke. 17. Millal/kellel on näidustatud antiretroviirusravi? Mida soovitakse raviga saavutada? Antiretroviirusravi sisaldab ravimeid, mis hävitavad HI-viirust ning on HIV-infektsiooni ravi aluseks. Ravi tulemusena väheneb HI-viiruse RNA, paraneb rakuline immuunsus, väheneb HI-immuunne aktivatsioon ja väheneb levik teistele inimestele. Ravi peamine mõte on vähendada viiruse hulka organismis ja tagada normaalne immuunvastus. 18
nimetatakse "aknaperioodiks". Sel ajal on inimene juba võimeline nakatama teisi, aga ei ole veel võimalik kindlaks teha, kas ta ise on HIV-positiivne või mitte. On tehtud palju katseid luua HIV-vastast vaktsiini, sealhulgas ka Eestis, kuid kahjuks ei ole praegu olemas tõhusat HIV-vastast vaktsiini. Praegusel ajal kasutatav ravi ei vabasta inimese organismi viirusest, kuid vähendab viiruse kahjustavat toimet inimese immuunsüsteemile, pikendades patsientide elulemust ning lükates edasi oportunistlike nakkuste teket. Ravimiteks on pöördtranskriptaasi inhibiitorid ja proteaasiinhibiitorid. Tänapäeval kasutatakse neid ravimeid kombineeritult. Mõlemad aitavad hoida viiruste arvu nii veres kui ka lümfisõlmedes madalal ja niiviisi aeglustavad nad viiruse arengut. Viimastel aastatel on HIV ravis jõutud suurte edusammudeni. üheksakümnendate alguses kasutati antiviiruslikku teraapiat ainult kaugele arenenud HIV faasis. Praegust ravi alustatakse varakult, lootuses niiviisi esmalt
Raskemad kõrvaltoimed: Hepatotoksilisus – mõõdukas transaminaaside tõus on normaalne. Võib aga esineda ka rasket maksakahjustust (ravimi otsesest kahjulikust toimetest hepatotsüütidele). Eriti ohustatud on patsiendid viirusliku hepatiidiga. Monitoorida maksaensüüme ja kontrollida hepatiidi osas. Pulmonaalne toksilisus – nii madala kui ka kõrge doosiga. Võib anda nii akuutseid kui ka kroonilisi sümptome. Tavalisem esimese kasutusaasta juures. Võib tõsta oportunistlike pulmonaalinfektsioonide tekke riski, põhjustada kopsupõletikku ja fibroosi teket. Luuüdi supressioon – on tavaline kõrvaltoime kõrgete dooside juures. Siiski määratakse vererakkude arvu stabiilselt. Nefrotoksilisus – samuti tavalisem suurte annuste juures. Aga siiski määratakse neerufunktsooni. Eritub neerude kaudu enamuses jaos muutumatuna. Seega kui neerufunktsioon on kehv, siis ravim kuhjub ja tekivad suurema tõenäosusega ohtlikud kõrvaltoimed. 24
Tehispindade infektsioonid Intravenoossed kateetrid, kunstlikud südameklapid, liigeste proteesid, kõhukelme dialüüsi kateetrid, südamestimulaatorid, tserebrospinaal vedeliku sundid, endotrahheaalsed torud kõik need päästavad miljoneid elusid, kuid kõigile on omane pindmiste infektsioonide teke. Tihtipeale seostatakse meditsiiniliste vahenditega just stafülokokke (iseäranis S. epidermidis ja S. aureus), millele järgnevad P. aeruginosa ja teiste oportunistlike bakterite vohamine. Biofilmi moodustumist meditsiinilistele implantaatidele nimetatakse ka krooniliseks polümeerseks infektsiooniks (chronic polymer-associated infection). Biofilmi moodustumist võib seega võtta kui virulentsusfaktorit. Kõige paremini iseloomustab stafülokokkide infektsiooni suur hulk EPS'i (nimetatakse ka limaks), mis ümbritseb ning ühtlasi ka kaitseb rakke peremehe kaitsereaktsioonide ja antibiootikumide eest. Stafülokokkide biofilmi moodustamine
test suudab leida. 7 On tehtud palju katseid luua HIV-vastast vaktsiini, sealhulgas ka Eestis, kuid kahjuks ei ole praegu olemas tõhusat HIV-vastast vaktsiini. Siiski on olemas ravimid võitlemaks HI-viirusega. Ravi ei vabasta inimese organismi viirusest, kuid vähendavad viiruse kahjustavat toimet inimese immuunsüsteemile, pikendades patsiendi elulemust ning lükates edasi oportunistlike haiguste teket. Ravimiteks on pöördtranskriptaasi inhibiitorid ja proteaasiinhibiitorid. Pöördtranskriptaasi inhibiitorid takistavad kaudselt inimese keha peremeesrakus viiruse genoome ühinemast, blokeerides DNA sünteesiks olulise ensüümi, pöördtranskriptaasi. Proteaasiinhibiitorid blokeerivad proteaasi, keskse ensüümi, mis on vastutav uute viiruste loomises. Tänapäeval kasutatakse neid ravimeid kombineeritult. Mõlemad aitavad hoida viiruste arvu nii veres
Tüüpilisemateks neuroinfektsioonideks on: meningiit (ajukelmepõletik), ajuabstsess, entsefaliit (ajukoe põletik), müeliit (seljaaju põletik), entsefalomüeliit (pea- ja seljaaju põletik). Nii kesknärvisüsteemi kui perifeersete närvide kahjustust võivad põhjustada veel Lyme'i tõbi (neuroborrelioos), HIV, süüfilis ja tuberkuloos. Immuunosupressioon nii vähihaigetel, siirdatud elundi või autoimmuunhaigusega patsientide puhul võib põhjustada nn oportunistlike haigustekitajate arvu kasvu kesknärvisüsteemi põletiku põhjustajate hulgas. Väga harvade põhjustena võivad kesknärvisüsteemis tekkida autoimmuunsed põletikud ja prioonhaigused. Äge kesknärvisüsteemi infektsioon võib vajada intensiivravi tõusnud intrakraniaalse rõhu või epileptilise staatuse käsitluseks. Mõnede neuroinfektsioonide vältimiseks on võimalik vaktsineerida, näiteks Hemofiilus- meningiidi ja puukentsefaliidi vastu. Paroksüsmidena kulgevad haigused.
Aeromonas, Plesiomonas Aeromonas. Aeromonas on G- fakultatiivselt anaeroobne pulkbakter, meenutab morfoloogialt Enterobacteriaceaet. Kirjeldatud on 14 liiki, enamik seotud haigustega inimesel. Aeromonas põhjustab peamiselt gastroenteriiti ja haavainfektsioone (bakterieemiaga või ilma). GI kandlus 3%, suurim kandlus suvekuudel. Gastroenteriit tekib pärast kontamineeritud toidu/vee sissesöömist, haavainfektsioon kokkupuutel kontamineeritud veega. Aeromonase liigid põhjustavad oportunistlike süsteemseid haigusi immuunkompromiteeritud patsientidel (eriti maksa-sapiteede haiguste või kasvajate korral), diarröad tervetel, haavainfektsioone. GI haigus on reeglina äge tõsine haigus lastel, täiskasvanutel aga kroonilisema loomuga. Tõsine Aeromonase gastroenteriit sarnaneb shigelloosile – roojas on verd ja leukotsüüte. Potentsiaalsete virulentsusfaktoritena on leitud endotoksiin, hemolüsiinid, enterotoksiin, proteaasid, siderofoorid,
eksfoliatiivset villilist dermatiiti. Kuna enamus S. aureus’e tüvesid produtseerivad ensüümi koagulaas, kutsutakse seda liiki ka koagulaas-positiivseteks stafülokokkideks. 4 Teised kliinilist tähtsust omavad stafülokokid, mis ei ole S. aureus ja ei oma koagulaasi, kannavad üldistavat nimetust koagulaas-negatiivsed stafülokokid (KONS’id). Tegemist on naha normaalse mikroflooraga. Kuuludes oportunistlike patogeenide hulka võivad põhjustada infektsioone langenud kaitsevõimega isikutel. S. saprophyticus on sage uroinfektsiooni põhjustaja noortel tervetel naistel, mujalt isoleeritakse teda väga harva. Enamus KONS’i poolt põhjustatud nakkusi on seotud veresoonesiseste kanüülidega, südame klapiproteesidega, šuntidega – “kateeter-sepsis”. Nad võivad põhjustada liigesproteeside infektsioone, endokardiite, haavainfektsioone, kui haava jääb võõrkeha jne. Uuritav materjal
annaabi.ee 
