kergendaks ja lihtsustaks. 3. Uuringu eesmärk, hüpotees. Uurijate poolt püstitati hüpotees, mille kohaselt pildi mäletamisele kaasaaitavaks ja määravaks saab see, kas ta õppimise ajal “mõistab” seda pilti või mitte.Juhul kui ta saab pildist aru ja mõistab pildil kujutletut, siis peaks pildi meenutamine olema lihtsam , võrreldes olukorraga, kus ta sellest aru ei saa. 4. Kuidas defineerib autor operatsionaalselt muutujad? Millised need on? Mitu taset sellel (neil) on? Miks just nii?? 5. Kas ja kuidas sõltumatut muutujat (muutujaid) varieeritakse? (kas see on subjektipoolne muutuja või eksperimentaatori poolt varieeritav?) Antud eksperimendis oli eksperimentaatori poolt varieeritavaks sõltumatuks muutujaks, kus osa katseisikuid, kes olid suvaliselt gruppidesse jagatud, said eksperimentaatori poolset lisainformatsiooni piltide kohta, osa mitte. 6. Milline (-sed) on sõltuv(ad) muutuja(d)
vastavus stiimuli füüsiliste väärtuste ja subjektiivsete väärtuste e. inimese hinnangute vahel - lahendustega. Psühhofüüsika uurib, millised on inimese reaktsioonid teatud kindla(te)s dimensiooni(de)s muutuvatele füüsilistele stiimulitele. Psühhofüüsika meetodite abil leitakse tundlikkuse absoluutsete ja eristuslävede väärtusi. Tundlikkuse absoluutne lävi - on määratletud stiimuli minimaalse energiahulgaga, mis on vajalik stiimuli avastamiseks. Operatsionaalselt: "jah" vastuste (kui avastatakse stiimul) ja "ei" vastuste (kui ei avastata) üleminekuala keskmine väärtus. Tundlikkuse eristuslävi - on määratletud minimaalseima erinevusega stiimuli füüsilistes väärtustes, mida inimene on võimeline eristama. Operatsionaalselt: pool intervallist, mis jääb 2 punkti - nn. ülemise läve ja alumise läve ( e. punkti, kus vastus "suurem" läheb üle vastuseks vastuseks "võrdne" , ja punkti, kus vastus "väiksem" läheb üle vastuseks "võrdne")
rasestumisvastaseid pille,sarnaselt meeste hulgas leitule,nende arv,kes kondoomi kasutamise tähtsusele tähelepanu pöörasid(korrelatsiooniline katse).Eksperimentaalse katse puhul oli hüpotees, mille kohaselt joobes inimesed avaldavad enam kavatsust ja soovi kaitsmata seksuaalsele suhtele,kui seda teevad kained inimesed.Neljanda eksperimendi puhul eeldati,et joobes meesterahvaste puhul on need ka valmis enam asuma vahekorda ilma kondomita,kui kained meesterahvad. 4. Kuidas defineerib autor operatsionaalselt muutujad? Millised need on? Mitu taset sellel (neil) on? Miks just nii?? Operatsionaalseks muutujaks oleks inimese keeldumine või omakorda nõustumine seksuaalvahekorraga, mille puhul ei kasutata kontraseptiivi 5. Kas ja kuidas sõltumatut muutujat (muutujaid) varieeritakse? (kas see on subjektipoolne muutuja või eksperimentaatori poolt varieeritav? Sõltumatu muutuja I uuringu juures oli alkoholijoobe tase, mis oli katseisiku enese poolt
Neid seostatakse järgnevate teguritega: 1) Primaarsed seesmised hüved - pinge langus. 2) Primaarsed väikesed hüved - hoidumine kahjulikest olukordadest. 3) Sekundaarsed hüved - paituste hankimine. 4) Eksistentsiaalsed hüved - saavutatud tasakaalu hoidmine. 2 Strukturaalne analüüs - Mina-tasand - sidune tunnete süsteem (fenomenoloogiliselt) ja sidusate käitumismustrite kogum (operatsionaalselt). Mina-tasandid: 1) Eksteropsüühiline - mis esitavad vanemlikke kujundeid - vanemad. 2) Neopsüühiline - mis autonoomselt suunatud reaalsuse objektiivsele hindamisele - täiskasvanud. 3) Arhepsüühiline - mis esitavad airhailisi jäänukeid esindavad siiani säilinud mina- tasandid, mis fikseetusid varases lapsepõlves - lapsed. - «Küpsed isikud» - inimesed, kes suudavad enamasti kontrolli Täiskasvanu käes hoida,
e.g heli valjuse muutumiseks kahekordseks ei piisa heliallika energia kahekordistamisest, vaid see peab olema ligi 10 korda esialgsest suurem.) Psühhofüüsika meetodite abil leitakse tundlikkuse absoluutsete ja eristuslävede väärtusi. Tundlikkuse absoluutne lävi - on määratletud stiimuli minimaalse energiahulgaga, mis on vajalik stiimuli avastamiseks. Operatsionaalselt: "jah" vastuste (kui avastatakse stiimul) ja "ei" vastuste (kui ei avastata) üleminekuala keskmine väärtus. Tundlikkuse eristuslävi - on määratletud minimaalseima erinevusega stiimuli füüsilistes väärtustes, mida inimene on võimeline eristama. Operatsionaalselt: pool intervallist, mis jääb 2 punkti - nn. ülemise läve ja alumise läve ( e. punkti, kus vastus "suurem"
juure leidmine. Siin kasutatakse mitmesuguseid võtteid. Osa neist baseeruvad korrektsel evolutsioonilisel teadmisel, osa aga on "pöidlareegli" kokkulepped. Välisgrupp on termin, mis tähistab vabalt valitud liiki (taksonit), kes kindlasti paikneb uuritavatest liikidest evolutsiooniliselt väljaspool: võttes eelmise joonise, oleks välisgrupiks näiteks mammaalid. Välisgrupiks neile on aga ka näiteks amööb. Et aga välisgrupp oleks operatsionaalselt kasulik, siis mida lähemal asub ta uuritavatele objektidele, seda parem. Nii näiteks on inimese puhul evolutsiooniliselt lähimateks tänapäeval elavateks liikideks gorilla ja simpans ja sama silmas pidades sobib välisgrupiks orangutang. Primaatide välisgrupiks sobib mõni Vana Maailma pärdik, katarhiinidele platürhiinid jne. Samas - mitte alati ei ole võimalik leida optimaalset välisgruppi. Eriti liigisiseste alajaotuste puhul. Inimrasside puu
Sünonüümdefinitsiooni puhul määratletakse termin sünonüümse termini kaudu, millega teda võib asendada. Enamasti defineeritakse vähem tuntud termin tuntuma kaudu, nt pedajas on mänd. Sünonüümdefinitsiooni saab modifitseerida, defineerides antonüümi kaudu, nt lõbu on vaeva vastand. Operatsionaalsetest definitsioonidest oli juba ülalpool juttu. Operatsionaalsete definitsioonide hulka ei liigilata selliseid klassikalisi definitsioone, mille liigierisus defineeritakse operatsionaalselt. Mõnel juhul on tegemist klassikalise definitsooni erijuhtumiga, mida tuntakse kui geneetilist definitsiooni, milles liigierisus määratakse Dfd tekke või valmistamisloo kaudu, nt silinder on pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber ühe oma külje. 15 Tähtsaimaks defineerimise liigiks peetakse klassikalist defineerimist, st defineerimist soo ja liigierisuse kaudu (definitions by genus and difference). i Joonis 3.7
Sünonüümdefinitsiooni puhul määratletakse termin sünonüümse termini kaudu, millega teda võib asendada. Enamasti defineeritakse vähem tuntud termin tuntuma kaudu, nt pedajas on mänd. Sünonüümdefinitsiooni saab modifitseerida, defineerides antonüümi kaudu, nt lõbu on vaeva vastand. Operatsionaalsetest definitsioonidest oli juba ülalpool juttu. Operatsionaalsete definitsioonide hulka ei liigilata selliseid klassikalisi definitsioone, mille liigierisus defineeritakse operatsionaalselt. Mõnel juhul on tegemist klassikalise definitsooni erijuhtumiga, mida tuntakse kui geneetilist definitsiooni, milles liigierisus määratakse Dfd tekke või valmistamisloo kaudu, nt silinder on pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber ühe oma külje. 15 Tähtsaimaks defineerimise liigiks peetakse klassikalist defineerimist, st defineerimist soo ja
annaabi.ee 
