üksikud liigid ja rühmad võivad tihti eksisteerida ka laias keskkonna vahemikus. Toiteainete seisukord (eriti fosfaatide ja nitraatide kontsentratsioonid) on kahtlemata olulised, kuid ka teised keskkonnaaspektid nagu temperatuur, pH, mineraalainete sisaldus ja vee turbulentsus on samuti tähtsad. Mõned nendest teguritest, näiteks oligotroofsus ja happesus on täiesti vastavuses olevad tingimused, kuid näiteks krüsofüüdid, mida leidub tavaliselt oligotroofsetes järvedes, suudavad elada ka happelises keskkonnas. Rohevetikate, sinivetikate ja vähem levinud krüsofüütide lai morfoloogia spekter on paralleelselt seotud ökoloogiliste eelistustege. Väikesed üherakulised rühmad on tavaliselt iseloomulikud oligotroofsetele veekogudele, kuid samas suured koloonialised vormid domineerivad eutroofsetes järvedes. Väikeste üherakuliste vetikate võime eksisteerida ja konkureerida suurte koloonialiste
Dryopteris thelypteris. Soosõnajalga võib leida (liig)niisketelt kasvukohtadelt, näiteks lodudest, soodest ja järvekallastelt. Eestis on neid palju. Hariliku soosõnajala lehelaba on oma põhikujult süstjas (samasse sugukonda kuuluval liigil harilikul metssõnajalal aga kolmnurkse põhiplaaniga ning teritunud tipuga). Soosõnajala leherootsul puuduvad sõkalsoomused. Järv-lahnarohi (Isoëtes lacustris) Järv-lahnarohi on veesisene taim lahnarohuliste sugukonnast. Seda kasvab Eestis oligotroofsetes ja semidüstroofsetes liivase põhjaga järvedes. Taim on Eestis haruldane, kuulub looduskaitse alla. Karukold (Lycopodium clavatum) Karukold on kollaliste hulka kuuluv igihaljas eostaim (täpsemini sõnajalgtaim, või vahel neist eraldatud koldtaim). Karukold on roomava varrega ja ulatuslikke kloone moodustav taim. Vars on tihedalt kaetud väikeste süstjate lehtedega, kusjuures lehetipus on karv. Eestis on ta võrdlemisi sage, kuid looduskaitse all, et tõkestada tema ärakorjamist
· Hyphomicrobium on aeroobne punguv kemoheterotroofne bakter. Kinnitub takketele pindadele. · Emarakk võib ühe hüüfi otsa korduvalt pungasid moodustada. · C-allikate spekter ei ole Hyphomicrobiumil v. lai. Talle meeldivad etanool, atsetaat ja ühesüsinikulised metanool, formaldehüüd ja formiaat. Seega on ta fakultatiivne metülotroof. Kuna ta on nii vähenõudlik, siis arvatakse, et ta on eriti tüüpiline oligotroofsetes veekogudes. · Emarakk võib ühe hüüfi otsa korduvalt pungasid moodustada
2. Karotenoidid Lisapigmendid. Tuntumad on karotiin (- ja ß-) ja ksantofüll. Kaitsevad rakku kahjuliku (liiga tugeva) valguse eest. 3. Fükobiliinid Vetikate eriomased pigmendid. Esinevad reeglina koos klorofülliga. Sinivetikatel: fükotsüaniin Pruunvetikatel: fükoksantiin Punavetikatel: fükoerütriin Fofosünteesi efektiivsus Suhe produtsentidele kättesaadava ja fotosünteesi tulemusena seotud valgusenergia vahel. · Maailmamere oligotroofsetes vetes 0,02% · Eutroofsetes mageveekogudes 0,3% 3 Kemosüntees Primaarproduktsioon võib tekkida ka kemosünteesi teel: anorg ühenditest aeroobsel oksüdeerimisel saadakse keemiline energia ja selle abil sünteesitakse lihtsatest min ainetest org aine. Oksüdeeritavad ained on enamasti org ainete lagunemise vaheproduktid. Joonis 3. Kemosüntees 1. Sulfaatijad bakterid 2. Rauabakterid 3
Veesamba mikroobidest ja hulkrakistest rohkem infot. 1 1. pikoplankton koosneb põhiliselt bakteritest ja sinikutest. Proovide värvimine, florestsentsmikroskoopia. 1 ml merevees on 10astmel5 kuni 10astmel6 bakterirakku. Väike pikoplankton ja fotosünteesivad tsüanobakteridesinevad peaaegu kõikjal, eriti tähtsad on nad oligotroofsetes veekogudes. 0,2-2 mikromeetrit. Proklorofüüdid on 0,6-0,8 mikromeetrit. 1 ml merevees on 10astmel11 kuni 10astmel15 rakku. Asustavad valgustatud tsooni, sisaldavad klorofülle A, B ja C. On sümbioosis teiste org-dega. 2. Nanoplanktonisse kuuluvad ka kraapijad ja lihasööjad. 10astmes4 milliliitri kohta. 3. Mikroplankton – klassikaline plankton – sinivetikad jne + ripsloomad, kiirikloomad, astelloomad. 1-10 ml vee kohta. 4. Üle 200 mikromeetri on krevetid kalad jne
Väiksemad vormid. Iga raku ümber vees on nn piirkiht (DBL). Piirkihis on difusioon (Difusioon on ainete iseeneslik segunemine, ehk ühe aine molekulide tungimine teise aine molekulide vahele. Passiivse transpordi üks viise) takistatud, piiratud. Mida väiksem on rakk, seda väiksem ka piirkiht (pinna ja mahu suhe). See annab aga väiksele organismile füsioloogilise eelise madalate toitainetekontsentratsioonide korral. See on põhjus, miks oligotroofsetes veekogudes domineerivad need vetikate perekonnad, kes on väga väikesed. Peale mikroskoopiliste vetikate on rannikualal ka palju makroskoopilisi tegelasi. Vetikatel pole juuri, neil on risoidid, millega kinnituvad substraadile. Limiteerivad toitained Suhkur on põhiline toodetav orgaaniline aine. Anorgaanilised ained, mida vajatakse: lämmastik (NO3, NO2, NH4, NH3, N2, uurea(kusihape)) fosfor (HPO4 ja H2PO4) väävel (SO4, H2S < mürgine).
hele ja läbipaistev, planktonit vähe. Halotroofne e. soolatoiteline mingil määral on või on olnud seotud merega, paljud endised merelahed. Kõrgenenud kloori, magneesiumi, naatriumi ja sulfaatide sisaldus. Semidüstroofne e. poolhuumustoiteline oligotroofne järv, mis on rikastunud huumusainetega, kuid dikromaatne oksüdeeritavus on madal. Värvus helepruun, vesi läbipaistev. Elustik rikkalikum ja mitmekesisem kui oligotroofsetes järvedes. Makrofüüdijärved madalad ja vähemalt 3/4 ulatuses kaetud suurtaimedega. Suvel planktonivaesed, läbipaistva veega. Veekogude jaotus üldaluselisuse järgi - Väga kalgiveelised e. lubjatoitelised: HCO3' >240 mg/l, >3,9 meq/l (mg-ekvivalent ka mg-ekv) või elektrijuhtivus (cond conductivity) >400 µS/cm Keskmiselt kalgiveelised: HCO3' 80-240 mg/l, 1,3-3,9 meq/l või el.-juhtivus 165-400 µS/cm. Siia kuulub suur osa Eesti järvedest: kalgiveelised eutroofsed ja miksotroofsed
veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Gaasireziim. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine, kuid iseloomulikku ortograadset hapnikujaotust seal siiski enam pole. Ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on samuti seotud anaeroobsete bakteriaalsete laguprotsessidega. Hüdrokeemia. Hüdrokeemilised parameetrid on suurtes piirides. Eesti järved on mageda veega, vaid
.-proteobakterite osakaal nii jrvede kui ka merede bakterikoosluses on vike (<4%). Mageveekogudes on kige suurema arvukuse ja biomassiga himkonna Actinobacteria (endine suure G+C sisaldusega gram-positiivsed bakterid) rhma liigid. Umbes 60% bakteritest on metaboolselt aktiivsed. 1988 avastati ookeanist tsanobakterite perekond Prochlorococcus. Selle perekonna esindajad (le 30 liigi) on vga vikesed (0.5-0.7 .m) autotroofsed bakterid, kelle vahendusel toimub suur osa fotosnteesist oligotroofsetes tingimustes. Arvutuslikult on leitud jrgmised arvukuse ja liigirikkuse hinnangud: 1) maailmameres on kokku ca 1029 prokaroodi rakku, milledest 2/3 on bakterid ja 1/3 arhed. 2) summaarne bakteri liikide arv maailameres on viksem kui 2x106 liiki (mullas 4x106) 3) summaarne arhede liikide arv on maailmameres ca 20 000 4) summaarne jrvede bakteri liikide arv on <8000 5) keskmiselt on 1 ml merevees 160 bakteri liiki (mullas 6400-38 000) 10. Phjavesi
segunevad hästi. Need järved on polümiktilised. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine. Valgustingimused on Eesti väikejärvedes aasta jooksul küllaltki muutlikud. Kõige väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil. b. Eutroofne (rohketoiteline) - heleda, kareda veega, rohke biogeenide sisaldusega
annaabi.ee 
