Oli torm (1)

Oli torm
Oh pidin ma täna välja tulema , ohkas Jaak ja tõmbas mütsi sügavamalt üle kõrvade pähe.
Kaasavõetud külakost – pudel veini ja kreemitort hakkasid juba õhukeses maksimarketi kilekotis jäätuma. Mätrsikuune lumetorm ei tahtnud kuidagi vaibuda, ümberringi vihises ja mõirgas nagu lennujaamas, teravalt lõikav tuul keerutas lund Jaagule näkku ja kraevahele. Õhtune hämarus ja lumekeerised tahtsid vägisi teelt eksitada. Jaani põsed ja nina olid ammu lõikavast tuulest tundetuks muutunud. Põlvini lumes sumpamine oli väsitanud Jaani väga ära. Külmast kohmetanud näpud olid konksu tõmbunud ja suutsid vaevu hoidia tuules lendleva kilekoti sangadest, mis tahtis vägisi lendu tõusta. Üks puujuurikas haaras Jaagul jalast ja vaene mees prantsatas näoli lumme. Ähkides ja ohkides ajas Jaak end lumehanges istuli ja toetas selja vastu tuulest paindunud puutüve. No oli mul vaja siia ronida ohkas Jaak pettunult ja vihaselt. Kukkudes oli tort kilekotis täielikult lõssi vajunud. Nõrdinult tõmbas Jaak lõssis tordi kilekotist välja ja tahtis seda nelja tuule poole visata. Siis märkas ta silmanurgast midagi sellist mis pani ta hetkega üle keha värisema ja tõstis kõik kehakarvad püsti. Läbi tuisu ja raagus põõsaste silmas ta äkki kaht hõõguvat silma. Hunt, mõtles Jaak ehmunult ja esimese hooga püüdis ta hakata puu otsa ronima. Meeleheitlikult haaras ta esimese lähedaloleva oksa järgi aga see murdus käes nagu õhuke pilbas. Puu alla prantsatades jäi ta õudusega vaatama talle üha lähemale nihkuvast silmapaari. Midagi mõtlemata viskas ta paaniliselt hõõguva silmapaari poole lõmmis tordi. Õhus laperdades lendas tort vaevu esimese põõsani. Mõistes oma vastupanu haledust sirutas Jaak käe veinipudeli järgil, et sellega anda tugevam hoop. Kuid ta märkas, et need silmad ei jõllitagi teda enam nii pingsalt. Ettevaatlikult lähenes hunt lõmmis tordile, heitis tänuliku pilgu veel Jaagule, rebis tordikarbi tükkideks ja hakkas õgima. Siis tundis ka Jaak hundis ära naaberküla Saare Talu vanaaasta õhtust saadik kadunud hundikoera. Kuuldavasti oli koer põgenenud uusaasta ööl peale jahipüssidest ja rakettidest paugutamist. See ootamatu ja õnneliku lõpuga sündmus täitis Jaagu uue jõu ja enenrgiaga. Tormigi justkui oleks vaiksemaks jäänud. Lehvitanud veel torti õgivale koerale käega, asus Jaak uue energiaga teele. Surudes hellalt veinipudelit vastu rinda mõtles Jaak eelseisvale kohtamisele oma pruudi Mariga. Pärast väikest rännakut komistaski Jaak tuttava talu aiapostide otsa. Veel mõned kiired sammud ja juba ta oligi soojas talutoas. Kogu õhtu ei jõudnud Mari ära imestada Jaagu elevust ja õnneliku olemist. Alles pärast rikkalikku õhtusööki kui Mari huvi tundis, et kus siis naistepäeva tort on, kuulis ta jaagu õnneliku lõpuga rännakust läbi tormi.
Kevad dieediga alustanud Maril ei olnudski sellest kreemitordi puudumisest sugugi kahju, vaid nad võisid rõõmustada koos naaperküla Saare Talu koera leidmise üle, kõik olid juba arvanud et see koer enam elavate nimekirjas ei ole. Naistepäevapidu Mari juures kestis üle kesköö ja seda ei suutnud segada akna taga uue hoo saanud lumetorm. Torm vaibus alles hommikul ja Jaak koos Mariga ruttas naaberkülla häid sõnumeid viima, kuna torm oli katkestanud nende küla telefoni ja interneti ühenduse.