5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-01-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
73 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Olgakene
Õppematerjali autor
Referaat Oleviste kirik Sisukord · Legend · Tegelikkus Oleviste kirik Legend Vanasti, kui Tallinn mahult veel väike oli, mõelnud rahvas tihti, kuidas linna tähtsust tõsta. Elanikud tahtsid, et nende linn suureks ja kuulsaks saaks. Korraga tuli keegi mõttele ehitada suure ja kõrge torniga kirik, mille taolist mujal veel pole. Siis näeksid laevad torni juba kaugelt ning tuleksid oma kaubaga randa. Samas oli ka mure platsis: kust leida meister, kes säärase kiriku valmis ehitab? Otsiti siit ja sealt, ent sobivat meest ei leitud. Viimaks ilmus välja üks võhivõõras ja pakkus end ehitajaks. Linnarahvas võttis pakkumise rõõmuga vastu, kuigi mees nõudis töö eest hirmkõrget palka. Ometi lisas ta juurde iseäraliku tingimuse: kui
Keskaegsel põhikujul on säilinud kõik olulisemad tollal püstitatud esindus- jasakraalhooned, aga ka rohkelt linnakodanike ja kaupmeeste elumaju koos aitade ja ladudega. Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks. , . Üks Tallinna sümboleid on Vana Toomas. Vanaaegset sõdurit kujutav esimene tuulelipp paigutati Raekoja torni tippu aastal 1530. Ja, muidugi on legend seotud Vana Toomasiga. Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala-Mai oma poja Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla. Linnavahid tundsid Kala-Maiet ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni. Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei suutnud veel ei oda maast
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis
jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu. Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse–kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs on võimatu. Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi. Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda
Kuid Mary vastas keelitavalt: «Palun, Tom, ole hea poiss.» Niisiis tõmbas Tom urisedes kingad jalga. Mary oli peagi valmis, ja kolm last läksid pühapäevakooli, kohta, mida Tom kõigest hingest vihkas, Sid ja Mary aga armastasid. Pühapäevakoolis olid tunnid kella üheksast poole üheteistkümneni ja siis jumalateejjistus. Kaks last jäid alati vabatahtlikult jutlust kuulama ja kolmas jäi ka alati -- mõjuvamail põhjustel. Kiriku kõrgete seljatugedega kõvad pingid mahutasid umbes kolmsada inimest; hoone oli väike ja lihtne, torni aset täitis mingisugune männilaudadest kast. Tom jäi uksel paar sammu maha ja kõnetas üht pühapäevariietuses seltsilist: «Kuule, Bill, kas sul on kollane pilet?» «Jah.» «Mis sa tahad selle eest?» «Mis sa annad?» «Tüki lagritsat ja õngekonksu.» «Näita.» Tom näitas. Asjad olid rahuldavad ja vahetasid omanikku. Siis kauples Tom paari valge
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Sest mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti, nagu on seda seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles pühakotta, et me võiks jumala pale ees üheks saada, sest mis Issand on ühte pand, seda ei lahuta inimene mitte igavesest ajast igavesti." Läinuvadki teised siis kõrtsist kiriku poole, vana Maurus ise eesotsas, kogudus sabas. Aga eks saksad saand õigel ajal haisu ninasse, toonuvad politsei kiriku ukse ette vahti pidama, et vana Maurus ei pääseks ühes kogudusega sisse ei öösel ega päeval. Nõnda siis seist politsei kiriku ees, seist ja vehelnd halja mõõgaga, paljas revolver käes, kukk vinnas, näpp triklil, pole muud kui raiu ja põmmuta. Saksad ise seisavad politsei selja taga ja piiluvad ukse vahelt. Ja ütleb neile vana Maurus terve koguduse kuuldes:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid