vahet, kui saadakse aru, mida see antud hetkel kellegi jaoks tähendab. On olemas kogemused, kuidas sõnu kasutada. Millal on põhjust sõnade tähenduses kahtlemiseks? On olemas lauseid, milles kahtlemiseks ei tundu tõesti olevat põhjust. Nagu näiteks selles, et maailm on juba väga kaua enne minu sündimist olemas olnud. Samuti ei mõelda pikemalt järele lause puhul: ,,Ma läksin oma koduuksest välja", et kas see uks tõepoolest olemas on. Loogikavastaste oletustega pole mitte midagi peale hakata, kuid selleks, et neid ära tunda, peab mõtlema, mis lause kasuks ja mis selle vastu räägib. Wittgenstein otsib ka seost tõe ja uskumise, uskumise ja kahtlemise vahel. Kui inimene midagi usub, siis ta ei usu mitte üksiklauset, vaid kogu lausete süsteemi. Me usume asju, mida on meile õpetatud ning me ei näe põhjust nendes faktides kahelda. Nad on meie jaoks tõesed. On juhtumeid, kus kahtlus ei ole mõistlik või see tundub loogiliselt võimatu.
koostööd, väidab Y-teooria, et põhjusi tuleb otsida juhtkonna struktuuri- ja kontrollmehhanismidest. Y-teooria oletusi ei ole lõplikult tõestatud. Igal juhul sarnanevad X ja Y teooria need palju enam adekvaatsete teadmisega ühiskonnast kui need, millele X-teooria rajaneb. Esmapilgul ei tundu olevat raske nõustuda nende oletustega, kuid nende sisu teostamine praktikas ei ole siiski kerge. Need tähendavad väljakutset paljudele mõtlemis- ja tegutsemismudelitele, mis on sügavale juurdunud firma juhtkonna hulgas. (Kehtna.edu, 26.01.2011) Kui teooria Y paika peab, siis firma saab teha palju asju, et rakendada oma töötajate motivtsiooni: · Õiguste andmine ja volitamine kui firma vähendab juhtimistasandeid ja annab suurema kontrolli siis igal juhil on rohkem alluvaid ja järelikult on nad sunnitud
uurimine kuulub ilmselt kliinilise psühhiaatria valdkonda... USA Õhujõudude raames loodi 1947. aastal ufo-nähtuse uurimiseks spetsiaalne grupp. Uuringu koodnimetuseks sai Project Blue Book (PBB). Püüti kindlaks teha identifitseerimatute nähtuste hulka ufo-vaatluste hulgas. Pärast 1966. aastal Michiganis aset leidnud soogaasiskandaali, milles PBB vaatlejad näitasid välja oma kesist huvi probleemi vastu ja ajasid oma poolhuupi oletustega ajakirjanduse närvi, loodi Õhujõudude poolt Colorado ülikoolis veel teine eraldiseisev komisjon, mille juhiks sai Rahvusliku Standardiameti endine juht Edward Condon. Condoni komisjon (Condon Report) pidi oma uuringutega loodetavalt kinnitama PBB poolt teostatud uuringute tulemusi ja Condoni aruanne pidi esitatama Rahvuslikule Teaduste Akadeemiale kui riigi ametlikku seisukohta peegeldav uuring. Kui PBB ja Condoni aruanne 1969
aastast, mil see avaldati, kuni umbes 1900. aastani kontrollimisele hästi vastu. Aastatel 19001920 aga leiti, et see on ebatäpne, ning seda korrigeeriti relatiivsusteooriale toetudes. Erinevalt Francis Baconist, kes teoses "Novum Organum" laitis teadlasi, kes teevad rutakaid ja enneaegseid "ennetusi", pidas Popper selliseid ennetusi (julgeid põhjendamata oletusi) vältimatuks. Sealjuures aga ei tule püüda neid kaitsta, vaid ümber lükata, et asendada need uute oletustega. Oletused on täiesti õigustamata ja õigustamatud ning pole võimalik kindlaks teha nende tõesust ega isegi mitte tõenäolisust. Avastuskontekst ja õigustuskontekst Popper eristas teadusliku teooria arengus kaht etappi. Teooria konstrueerimine ei nõua loogilist analüüsi. Loogika seisukohast pole tähtis, kuidas teooriani jõutakse. Loogikat hakkab teooria huvitama alles siis, kui ta on juba konstrueeritud. Nüüd võib küsida, kas see teooria on õigustatav ja
Paljud Parmenidese kaasaegsed autorid olid väljendanud inimese võimelisuste suhtes reserveeritud hoiakut. Oli levinud arusaam, et inimene võib küll õppida ja uusi kogemusi saada, kuid kas see kõik ka tõene on, seda pole inimene tegelikult teada võimalik. Surelik saab kõnelda vaid sellest, mis talle tõene näib; inimese osaks on vaid oletused, surematud jumalad on aga kõiketeadjad. Parmenides seevastu ei seosta tõde eranditult jumalatega ja inimesi eranditult pelkade oletustega. Ta seob oletused ja tõe hoopis erinevate käsitusvaldkondadega. Oletused puudutavad meeltega tabatavat. Tõde ja ilmsus ei ole tema käsituse kohaselt aga mitte eranditult jumalatele reserveeritud, vaid on ka inimestele täiesti ligipääsetavad, kuigi mitte meeltega tabatava vallas. Tõetunnetuse võimalikkuse loob alles too meeltele tabamatu sfäär, mida Parmenides oma luuletuse esimeses osas püüab lähemalt kirjeldada.
see antud hetkel kellegi jaoks tähendab. On olemas kogemused, kuidas sõnu kasutada. Millal on põhjust sõnade tähenduses kahtlemiseks? On olemas lauseid, milles kahtlemiseks ei tundu tõesti olevat põhjust. Nagu näiteks selles, et maailm on juba väga kaua enne minu sündimist olemas olnud. Samuti ei mõelda pikemalt järele lause puhul: ,,Ma läksin oma koduuksest välja", et kas see uks tõepoolest olemas on. Loogikavastaste oletustega pole mitte midagi peale hakata, kuid selleks, et neid ära tunda, peab mõtlema, mis lause kasuks ja mis selle vastu räägib. Wittgenstein otsib ka seost tõe ja uskumise, uskumise ja kahtlemise vahel. Kui inimene midagi usub, siis ta ei usu mitte üksiklauset, vaid kogu lausete süsteemi. Me usume asju, mida on meile õpetatud ning me ei näe põhjust nendes faktides kahelda. Nad on meie jaoks tõesed. On juhtumeid, kus kahtlus ei ole mõistlik või see tundub loogiliselt võimatu
mõistatuse ise leiutanud. Luuletust võib küll seletada, uurides selle koostisosi ja sünnipõhjuseid; ja seletus võib olla mõistmisele vajalikuks eelastmeks. Aga enamikul juhtudel on luuletuse mõistmiseks vajalikum püüda hoomata selle sihte, selle entelehhiat. Kriitikavorm, kus liigne toetumine põhjuslikele seletustele on suurimaks ohuks, on võib-olla kriitiline biograafia, eriti kui elulookirjutaja täiendab oma teadmisi välistest asjaoludest psühholoogiliste oletustega sisekogemuse vallas. Kriitik või biograaf, kes pole õppinud ja praktiseeriv psühholoog, vaid rakendab oma uurimisobjektil üksnes psühholoogide kirjutatud raamatute lugemisest omandatud analüüsioskust, võib asjad veel rohkem sassi ajada. Küsimusele, kui palju luuletaja kohta käiv teave aitab mõista tema luulet, peaks vastama iga lugeja ise ning igal konkreetsel juhul eraldi. Uurijad pakuvad välja teooriaid meistrite loomingu seletamiseks, lahates nende eraelu
Falsifikatsionist jääb nõusse sellega, et vaatlus juhindub teooriast ja et vaatluse toimumine eeldab teooria olemasolu. Lisaks eitab ta seda, et vaatlusest tulnud tõendid tõestaksid teooriat. Teooria on tema tõlgenduses ajutine spekulatiivne oletus. Iga esitatud spekulatiivset teooriat tuleb rangelt ja halastamatult kontrollida vaatluste ja eksperimentide abil. Teooriad, mis testides vastu ei pea, tuleb kõrvale heita ning asendada järjekordsete spekulatiivsete oletustega. Teadus areneb edasi katse ja eksituse, oletuste ja nende tagasilükkamise teel. Püsima jäävad kõige täpsemad teooriad – saab öelda, et see on parim teooria, mis meil on. 1.Üks loogikapunkt falsifikatsionismi toetuseks (68-69). Falsifikatsionismi järgi on osa teooriaid ümberlükatavad vaatlus- ja eksperimenditulemustele tuginedes. Siin toetub üks loogikapunkt neid – et üks universaalne otsustus on väär, seda saab dedutseerida sobivaist üksikotsustuest (69). 2
• Sünonüümid viitavad koos osa info kordamisega. Veidi pikemate artiklitega sõnastikus võib tekkida kiusatus otsida kompromissi ainult viitamise ja kogu info kordamise vahel, andes lugejale kõige olulisema kõigi sünonüümide juures ja täisinfo ainult põhitermini juures. See on siiski ohtlik lahendus, kuna olles osalise info kätte saanud, ei lähe lugeja tõenäoliselt enam tervikartiklit vaatama, vaid piirdub pigem oletustega selle kohta. Seda on Alain Rey nimetanud pseudomõistmiseks – lugeja arvab, et on vastuse oma küsimusele kätte saanud, aga tema lühiartikli põhjal tehtud oletus tegelikult siiski erineb täisartiklis kirjasolevast. Eriti käib see (ainult) vastete andmise kohta lühiartiklis. Kui näiteks anda vastena ainult organ ilma seletuseta, siis ei saa sõnastiku koostajal mõjutada, kas lugeja loeb sealt välja elundi
" Krahv ei lausunud midagi, ta võttis ainult balalaika ja mängis endale kaasa, kui ta hakkas laulu: ,,Ükskord popil oli peni." Varsti laulsid ka teised. Aga härra Ollino ei laulnud mitte, vaid kiskus läbi hammaste, kui ta käis toas edasi-tagasi, käed püksitaskuis, kustunud paberossijupp suus: ,,Niisugune tõbras! Võtad ulualla ja veab su viimaks sisse, purjus peaga veab sisse." Aga härra Maurus ei kirunud, vähemalt esiotsa mitte, sest tema oma pöörase kahtluse ja võimatute oletustega arvas esimesel silmapilgul tõesti, et Slopasev purjus isamaaluses purustas Goethe ja Schilleri. Härra Maurus kirus hiljem, kui teised naersid, sest siin esimese järgu asutises naerdi ikka, kui härra Maurus vihastus. Niisugune asutis oli see. Nüüd aga ütles härra Maurus võidurõõmsalt: ,,Oo, mina oma sõpru tunnen! Härra Maurus tunneb oma häid sõpru, sest tema on vana ja kaval. Las nüüd läheb ja räägib, las kaebab, kui tahab, et pole Puskini üles pandud. Minu käed
annaabi.ee 
