Armastus ongi suur kiindumus ning inimese üllaim tundmus, kuid teda ei ole võimalik kontrollida. Ei ole inimese võimuses seda tunned summutada ega äratada tahtlikult. Just kontrollimatuse, juhtimatuse tunne tekitab niivõrd palju paksu verd, armukadedust ning meeltesegadust, et rikub peaaegu kogu ilu ära. Armastus on müsteerium. Üksi inimene ei suuda seda ealeski defineerida ega iseloomustada täie tõena ehk tõelise olemusena. Inimmõistusel on piirid. Teadlased räägivad, et armastus ja sellega kaasas käivad negatiivsed ning muidugi ka positiivsed tundepuhangud on tingitud erinevate kemikaalide, mida inimorganism tootma hakkab teatud välismõjude korral, reageerimisest ajus. Armastus on ettearvamatu hallutsinogeen ta põhjustab nii rõõmu kui valu. Valu aga üldiselt rohkem, sest kõik ilusad asjad lõppevad kunagi. Sellest on siis tingitud ka armastuse avaldumine pigem vihana
Asja me mõistame, kui teatud omadustega substantsi ja sellel on kindel olemus. Inimesel seda ei ole. Inimene peab esmalt ennast alles selleks tegema, kes ta on. Inimest ei saa selletõttu asjadele omaste kategooriatega haarata ja sellele vastavalt interpreteerida. 4. Meetodist lähtudes on eksistentsialistid rohkem või vähem fenomenoloogid. Nad on huvitatud oleva vahetust haaramisest. Ja siiski on nende lähtepunkt ja eesmärk Husserl'i omast kaugel. Mida too soovis "olemusena" haarata, olid üldised, igavesed, objektiivsed olemused ja olemuslikud seadused. Konkreetsest eksistentsist püüdis Husserl just seda sulgudesse asetades mööda minna. 5. Eksistentsialism on dünaamiline. Eksistents pole mingi muutumatu olemine, vaid oma olemuselt aja ja ajalikkusega seotud. See on AJAS-OLEMINE. Aeg ja ajaprobleemid on selletõttu eksistentsialismis alati erilise vaatluse all. 6. Eksistentsialism suunab oma pilgu üksikule, kuid ta pole "individualistlik" selles mõttes, et
fenomenoloogia seisukohalt. (Finlay 2008; Laherand 2008: 32) Fenomenoloogilise meetodi põhimõteteks on: fenomenoloogiline reduktsioon, s.t. hoidumine igasugustest otsustustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad "puhta" (s.o. subjektiivse) kogemuse piiridest; transtsendentaalne reduktsioon, s.t. tunnetusobjekti enese käsitamine mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ja psühholoogilise olemusena, vaid "puhta" transtsendentaalse teadvusena. (Tammo 2008) Nendest põhimõtetest areneski välja fenomenoloogiline uurimus, mille puhul on eesmärgiks mõista ja seletada, kuidas üksikisikud või isikute grupid kogevad mingit kindlat nähtust, sündmust vms enda isiklikust vaatenurgast (Lavrakas 2008: 730). 4 Uurimuse olemus
Jumal on vormide vorm. Alati aktuaalne ja mitte mingil moel potentsiaalne. Enne asju (ante rem) 2. Olemus on loodud intellektuaalsetes substantsides, millede eksistents ei samastu olemusega. Olemus ilma mateeriata. Eksistents ei ole mitte absoluutne, vaid sõltub vastuvõtja võimest. Pärast asju (post rem) 3. Olemus on substantsides, mis on mateeria ja võrmi ühendus. Universaalid on asjas tema olemusena, kui üldine üksikus. Asjas (in re) Üldine eksisteerib üksikesemeis nende erilise vaimse alusena. Olev pluss olemus on oleva olemus ehk substants Olemisest rääkides tuleb tõestada olemise olemasolemine. Ockham keeleuniversaalidest: Mingeid reaalseid universaale ei eksisteeri. Kuid nad ei ole fiktsioonid (nagu arvas Scotus), vaid abstraktsioonid, mis toetuvad asjade "sarnasusele", mitte olemusele. Asuvad hinges ja tekivad sõltumatult tahtest ja mõistusest, loomulikul moel --
- Eideetiline reduktsioon loobume füüsilise objekti tajust. Eidos kujund. Vaatleme maja, jätame eripärad kõrvale ja vaatleme maja kui objekti. Huvitab vaid see, et tegemist on majaga. Kontsentreerume metafüüsilisele olemisele. - Transtsendentaalne reduktsioon tunnetuse rõhuasetuse muutus objektile orienteerituselt tunnetusaktile. Tunnetusobjekti enese käsitamine mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ja psühholoogilise olemusena, vaid "puhta" transtsendentaalse teadvusena. Filosoof tegeleb objekti olemusega. - Fenomenoloogiline reduktsioon eideetiline + transtsendentaalne st. hoidumine igasugustest otsustustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad "puhta" (subjektiivse) kogemuse piiridest. - MARTIN HEIDEGGERI TEHNIKAKÄSITLUS. Martin Heidegger käsitles oma hilisemates teostes päris palju tehnoloogiaga seotut
Lähtutakse sellest, et ei ole objekti ilma subjektita. Fenomenoloogilise meetodi põhimõteteks on: 1) fenomenoloogiline reduktsioon, s.t. hoidumine igasugustest otsustustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad "puhta" (s.o. subjektiivse) kogemuse piiridest. 2) transtsendentaalne reduktsioon, s.t. tunnetusobjekti enese käsitamine mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ja psühholoogilise olemusena, vaid "puhta" transtsendentaalse teadvusena. Husserl leiab, et Brentano kaksikjaotus - inimese psüühiline tegevus ja selle intentsionaalne objekt - tuleb asendada (G.Frege (1848-1925) kolmikjaotusega: · psüühiline akt, · psüühilise akti tähendus, mida Husserl nimetab noemaks, · ja selle objekt. Igal aktil on noema, kuid ei pruugi olla objekti. Veel enam, ühel ja samal objektil võib olla mitu noemat. Eriti ilmneb see tundmusaktides nagu armastus, vihkamine jne.
inimestele suurema tähtsusega kui varasemad. Bahá'u'lláh väidab, et kõigi maailmausundite pühakirjad sisaldavad ettekuulutust Maailma Päästja tulekust ja et tema ise ongi kõigi nende ettekuulutuste täitumine. (Ibid: 425) 2.3 Elu peale surma 15 Bahá'u'lláh' järgi jääb inimolend pärast surma kestma iseseisva vaimse olemusena (hingena) ja areneb edasistes vaimsetes maailmades kuni oma lõpliku eesmärgini ühinemiseni Jumalaga. Meie materiaalses maailmas valmistavad inimesed end järgmise maailma jaoks ette. Bahaide pühades tekstides võrreldakse inimest ema üsas oleva lootega, kes isegi ei tea, et ümbritsev maailm on olemas. Nii nagu arenevad loote käed-jalad ja silmad, mille vajalikkusest ta saab aimu alles peale sündi, niisamuti arendame meie vaimseid väärtusi, mille tähtsust võime hinnata
teadmised puhastada ajaloo, kultuuri jms mõjutustest. Sellest tulenevalt on fenomenoloogia keskseks mõisteks teadvuse intensionaalsus e suunitlus objektidele. Kuna me aga mõtleme millegi suunas, peab olema ka subjekt e see, kes mõtleb. Fenomenoloogilise meetodi kaks peamist põhimõtet on hoiduda otsustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad puhta e subjektiivse kogemuse piiridest, ja käsitleda tunnetusobjekti mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ega psühholoogilie olemusena, vaid transendentaalse (transedentaalsus väljaspool meie kogemust) teadvusena. Husserl jaotas tunnetuse kolmeks: psüühiline akt, psüühilise akti tähendus e noema ning psüühilise akti objekt. Husserli fenomenoloogia püüab tegeleda asjade olemusega, sellega, mis on selle tähendus, mitte niivõrd sellega, kas miski on puhtal kujul olemas. Säärast käsitlust teadusest nimetatakse eidetismiks. Husserl jõuab ka järelduseni, et empiiriline kogemus on piiratud viie
suuri sotsiaalseid probleeme perifeerias ja ääremaades, mispärast ta Euroopas veel ei tööta niivõrd häst ja lisaks, et neofunktsionalism näeb rohkem rahvuslikku jõukust kui ühist kasu (siin ala see maksuteema ja eelarve küsimus). Ühtlasi nähakse ka seda, et rahvuslust ei peaks ära kaotama, aga ühises võrgustikuruumis peaks see olema ümbermõeldud ja teisalt tõlgendatud, olemusena selgitatud. Supranational community (rahvusülesuse võrgustik) koosneb ideaalist iseenesest, mis on kõrgemal kui föderatsioon. Neoliberaalne imperialism – Siin nähakse vabatahtliku panuse asemel iga riigi poolt rohkem koostööd kõigi poolt rangete meetmete elluviimisel, mis muudab ühtlasemaks kogu tegevusjaotuse. Samuti peab võrdsena toetama kõiki nii kesk kui ka ääremaid. Näide, et kuidas Ida-Euroopa (vaesemad riigid) võeti oma sekka (Lääne-Euroopasse), et koos ühiselt
annaabi.ee 
