Kooli nimi "Mälestusnäitus" Kunstiretsensioon Nimi klass Tallinn 2007 MARKO MÄETAMM Sündinud 1965. aastal Viljandis Haridus: 1993 1995 magistriõpe Eesti Kusntiakadeemias, kaitses M.A. 1988 1993 Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakond. 2003. aastast EKA vabade kunstide dekaan. Personaalnäitused: 2004 "John Smith Narvas" (koos Kaido Olega) Narva kunstigalerii; "Kõnelevad majad" Arton galerii Budapestis; Rekalde, Bilbaos; "Verine Olümpia" Hobusepea galerii, "Üle Merkuuri Jõe" Pärnu Linnagalerii; 2003 "Design Jet 5000" (koos Kaido Olega) Viviann Napi galerii; "Marko und Kaido by John Smith". Eesti paviljon Veneetsia biennaalil; "Tunded" Vaala galerii; "John Smith. Marko und Kaido" (koos Kaido Olega) Tallinn Kusntihoone; 2002/2003 "John Smith Raplas" (koos Kaido Olega) Rapla Linnaraamatukogus;
Marko Mäetamm Marko Mäetamm on sündinud 13. detsembril 1965 Viljandis ja on eesti graafik ja multimeediakunstnik. Ta alustas aktiivsemat tegutsemist 1990ndate aastate algul, olles siinse neopopi laine juhtautoreid. Ta õppis EKAs graafika erialal ning trükitehnoloogiaid Swedish Royal Art High Schoolis. Mäetamm on teinud isikunäitusi, osalenud grupinäitustel mitmel pool maailmas. Välja andnud 2 raamatut, üks pseüdonüümi all (mida nad Kaido Olega jagavad) ,,John Smith". Marko Mäetamm on täiskohaga EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan. Kaido ole viljeleb kaasaegset maalikunsti ja installatsiooni. Tema teosed on nt. ,,Lennukid ja lilled", ,,Fenomen", ,,Worrying view. A floor" ja ,,Liivakast". Minu lemmik maal on ,,Nuttev ingel", sest see on huvitav ja samas ka ilus. On teada, et eelkõige joonistusõppejõud olid Mäetammest vaimustuses, soovitades tal kool nelja aasta asemel kolmega lõpetada. Vive Tolli, üks
Maastik Pariisi lähedal (söövitus, 1937) ja ka loomadele (Lamav tiiger, pehmesöövitus,1937). Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (nt. Noor araabia poiss, metsotinto, 1940 ja Berberinaine kaamliga, pehmelakk, 1940). 1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. a. ja maeti Pariisi PèreLachaise kalmistule. NÄITUSED: Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Taanis, Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Belgias, USAs, Hollandis, Itaalias, Sveitsis, ja Eestis.
sügavamalt subjekti olemust (nt. Noor araabia poiss, metsotinto, 1940 ja Berberinaine kaamliga, pehmelakk, 1940). Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (nt. Kristjan Raud, kuivnõel, 1939). 1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. a. ja maeti Pariisi PèreLachaise kalmistule. Esimeseks pildiks valisin ,,Lamav tiiger". Valisin selle, sest mulle meeldib tiigri
2 ] ja Jutlustaja (lito, 1932)[ pilt 3 ]. 30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt loodusele; lastele ja sõpradele; aktidele ja maastikule, nt. Maastik Pariisi lähedal (söövitus, 1937) ja ka loomadele (Lamav tiiger, pehmesöövitus, 1937 ). 1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. NÄITUSED: Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Taanis, Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Belgias, USAs, Hollandis, Itaalias, Sveitsis, ja Eestis. MUU TEGEVUS: Viiralt valiti Salon D'Automne organisatsiooni liikmeks 1927.
tabasid sügavamalt subjekti olemust (nt. Noor araabia poiss, metsotinto, 1940 ja Berberinaine kaamliga, pehmelakk, 1940). Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. 1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. Lamav tiiger, pehmesöövitus, 1937) Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks
Eduard Wiiralti pärandist üle Eesti Kunstimuuseumile. Viimas e d aas tad pariis is 1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas,tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager Kummelnäsis. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale ning 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit Montparnasse'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. sai ta korteri Tähe triumfikaare lähedale ning 1951 kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja jäigi tema eluasemeks kuni surmani. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti
aadressil 61 Rue Ksour. Teise maailmasõja ajal viibis kunstnik Eestis. 1939. aasta sügisel, II maailmasõja puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Kristjan Raud", "Eesti neiu", "Virve" jt. 1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus viibis umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused.
a ja 1946. kuni 1954. a. Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (näiteks "Noor araabia poiss" ja "Berberinaine kaamliga"). Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (näiteks "Kristjan Raud", kuivnõel, 1939). 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. 1945 sattus Viiralt Rootsi elama ja sealt edasi uuesti Pariisi. Lõplikult pöördus kunstnik tagasi Pariisi 1946. aasta sügisel. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. 3 Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.
(1942, metsotinto), mille vaimsus ja tähendus Eesti kunstis on võrreldav Kristjan Raua teostega. 1944. aasta aprillis sõitis Wiiralt Austriasse, kus toimus tema isiknäitus Viini Kunstihoone Kujutavate Kunstide Seltsi korraldusel. 1945. aasta algul siirdus kunstnik edasi Berliini ning sealt sõja lõpu eel Rootsi. Järgmisel suvel tegi ta koos Eduard Olega kuuajalise reisi PõhjaRootsi Lapimaale, kus graveeris kuivnõelalehe "Lapi maastik Vaisaluokta", mis vaimulaadilt on lähedane "Viljandi maastikule". 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Wiiralti loomingu uudseks jooneks sai süvenev intiimsus. "Marc" ja "Catherine Boullaire" (1948, kuivnõel) annavad tunnistust maalilisekspressiivse tendentsi süvenemisest kunstniku näsitluslaadis.
aastal taasavati, kandideeris Newton kolleegiumi liikmeks. 1668. aastal peale magistri kraadi kaismist valiti ta täisliikmeks. 1669 aasta juulis üritas Barrow kindlustada Newtoni matemaatiliste saavutuste jõudmise kogu maailma avalikkuse ette. Barrow saatis ta teksti "De Analysi" Londonisse Collinsile. Collins oli tol ajal kirjavahetuses kõikide juhtivate matemaatikutega. Nii pidanuks Barrow tegu kiire tunnustuseni viima. Collins näitas Newtoni töid Brounckerile (autori olega), kuid pärast seda palus Newton oma käsikiri tagasi saata. Barrow lahkus õppetoolist 1669. aastal, et pühenduda teoloogiale. Ta soovitas, et Newton (alles 27-aastane) määrataks tema ametikohale. Newtoni esimene töö professorina oli optikas ja see oli ka esimene teema tema loengusarjas 1670. aasta jaanuaris. Kahe katku aasta jooksul oli ta jõudnud järeldusele, et valge valgus ei ole lihtne 4 entiteet
muutvates otsustes hoitakse kokku. Läheduse/kauguse dünaamika eri aspektides: Esmamuljel on pereliikmete vahelised suhted kauged, kuid kui lähemalt uurida, siis on näha, et tegu on armastava perekonnaga. Rasketes olukordades aidatakse üksteist, ollakse üksteisega ausad ja asutatakse teineteise kaitseks välja. Algusaegadel püüdis Stewie oma ema pidevalt tappa ja vihkas teda elueest. Kuid kui Lois parandas ära Stewie kaisukaru, siis Stewie jõudis järeldusele, et Lois ei olega nii halb. Edaspidi armastas ta Loist ja tahtis temaga kogaeg koos olla. Peter ja Lois on intiimselt alati lähedased olnud. Emotsionaalselt kogevad nad tõuse ja mõõne. Christopher ja Megan on aja mööduses saanud varasemast lähedasemaks. Emotsionaalselt on kõige lähedasemad ehk Brian ja Stewie, kes mõistavad üksteist suurepäraselt. Lõppkokkuvõtes võib öelda, et perekond on üsna lähedane. Kuidas on lahendatud sõltuvuse/sõltumatuse vahekord perekonnas abikaasade
· Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (näiteks "Noor araabia poiss" ja "Berberinaine kaamliga"). · Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (näiteks "Kristjan Raud", kuivnõel, 1939). · 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. · 1945 sattus Viiralt Rootsi elama ja sealt edasi uuesti Pariisi. · Lõplikult pöördus kunstnik tagasi Pariisi 1946. aasta sügisel. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. · Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Looming Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917
Kunstihoones Kujutavate Kunstnike Seltsi korraldusel. 60 teosest koosnev näitus võeti hästi vastu. Viiralt kasutas võimalust teha Viini tehniliselt eeskujulikult varustatud trükikodades tõmmiseid oma töödest, töötas ümber ,,Kristjan Raua portree". 1945. aasta algul siirdus ta Berliini, sealt Flensburig ning otse sõja lõpu eel jõudis kunstnik Rootsi, kus esimene suvi möödus põgenike laagris. Järgmisel suvel tegi ta koos Eduard Olega kuuajalise matka Põhja- Rootsi, Lapimaale, kus graveeris kuivnõelalehe ,,Lapi maastik Vaisaluokta". See n teos põhjamaa looduse ja inimeste ühtekuuluvusest, mis teostus- ja vaimulaadilt on lähedane ,,Viljandi maastikule". Rootsis veedetud aeg kujunes lühikeseks ja väheviljakaks: kokku valmis tal kolm tööd. 8 1946. aasta sügisel on Viiralt tagasi Pariisis linnas, kus tema väljendust mööda ,,särab Kunsti päike"
Noor araabia poiss, metsotinto, 1940 ja Berberinaine kaamliga, pehmelakk, 1940). Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (nt. Kristjan Raud, kuivnõel, 1939). 1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. a. ja maeti Pariisi Père-Lachaise kalmistule. NÄITUSED Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Taanis, Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Belgias, USAs, Hollandis, Itaalias, Sveitsis, ja Eestis. MUU TEGEVUS
tänava lähedal) [pilvelõhkujat tajuti reaalajas provokatsioonina, kuna selle ülaosa meenutab vanaaegse riidekapi ülaosa – postmodernistlik huumor] Eduard Ole. Laud. 1924. Kaido Ole. Nimeta. 1996. Kaido Ole maalis 1996. aastal töö „Nimeta“, mis on üks-ühene koopia tema vanaonu Eduard Ole 1924. aasta maalist „Laud“. Kaido Ole seadis eesmärgiks võimalikult täpselt sisse elada vanaonu maalilaadi, mõtlemisse, värvianalüüsi, justkui samastuda Eduard Olega aastast 1924. Tema versioon maalist „Laud“ osutus lõpuks perfektsemaks kui originaal. Kaido Ole tegelik saavutus seoses „Nimeta“ maalimisega 1996. aastal polnud aga niivõrd esteetiline, see seisnes milleski muus – pigem mikrotasandi muutustes, mis jäid avalikkusele nähtamatuks. Ta väljus noore kunstnikuna oma vanaonu võimsast ja suurest kunstiajaloolisest varjust ning kehtestas end iseendana, noore kunstnikuna, kes kuulub hoopis teise põlvkonda ja elab hoopis
annaabi.ee 
