oktoobri manifestiks. Rahvale lubati: 1) demokraatlikke vabadusi isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosoleku- ja ühingu asutamise vabaduse alusel; 2) laiendada valimisõigust; 3) anda kokkukutsutavale Riigiduumale seaduslikud õigused. Manifesti elluviimise pidi tagama esmakordselt moodustatud valitsus eesotsas peaminister S. Wittega. Venemaal tekkis nüüd hulgaliselt eri suunaga parteisid. Näiteks 1) konservatiivne oktobristide partei (suurkodanlus, mõisnikud) pooldas tugevat tsaarivõimu ja mõisnike maaomandi säilimist (neis tekitas manifest nördimust); 2) liberaalne kadettide partei (keskkodanlus, intelligents) seadis eesmärgiks parlamentaarse riigikorra ja kodanikuõigused (võtsid manifesti vastu juubeldades); 3) vasakäärmuslikud jõud, nn. sotsialistide kirev leer õhutas töölisi ja talupoegi ülestõusule. Lisaks neile möllasid
oktoobri manifestile, mis lubas a) kindlustada rahvale demokraatlikud vabadused (sõna-, mõtte- koosolekuvabadused), b) laiendada valimisõigusi ja c) anda Riigiduumale seadusandlikud õigused - Vabadusmanifest oli revolutsiooni esimene suur võit, mis suunas Venemaa demokraatia ja euroopaliku parlamentarismi arengu teele - Manifest avaldamise järel tekkis palju ülevenemaalisi kui ka kohalikke rahvuslikke parteisid, millest edukamad olid oktobristide ja kadettide partei - Manifestiga olid rahul liberaalne kodanlus, kuid rahul ei olnud monarhistid-marurahvuslased - Monarhistid-marurahvuslased moodustasid organisatsioone, et tegeleda radikaalsete ja liberaalsete organisatsioonidega - Nende tegevus oli suunatud juutide, haritlaste ja töölisorganisatsioonide vastu - Tsarismi pooldajad nimetasid end mustsajaks ja koondusid Vene Rahva Liiduks - Nad külvasid rahvas hirmu ja ebakindlust
Sinna kaasati kõik tähtsamad sõja jätkamist pooldavad liberaalsed, tsentristlikud ja vasakparteid (kadetid, oktobristid, progressistid, esseerid). Peaminister vürst Georgi Lvov (1861-1925): mõõdukas liberaal, ametis juulini 1917 Välisminister Pavel Miljukov (1859-1943): liberaal, kadettide juht, ametis maini 1917 1 Sõja- ja laevastikuminister Aleksandr Gutskov (1862-1936): oktobristide juht Kaubandus-tööstusminister Aleksandr Konovalov (1875-1948): progressistide juht Justiitsminister Aleksandr Kerenski (1881-1970): (parem)esseeride juht Kokku oli valitsuses 10 liiget, sh Püha Sinodi juht. Esimene suur kriis tabas Ajutist Valitsust aprilli keskel (mai alguses) 1917, kui avalikkuseni jõudis välisminister Miljukovi kiri Venemaa liitlastele. Kirjas lubas Miljukov, et Venemaa jätkab sõjategevust Saksamaa vastu kuni lõpuni. Sõjast tüdinenud rahvas kutsus see esile
ka valitsuse poolehoidjad.13 10 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.htm 11 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.htm 12 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.htm 13 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.htm 8 Kolmas (1907-1912) ja neljas (1912-1917) Duuma kestsid kumbki viis aastat. Enamus oli nendes Oktobristide ja Monarhistide käes. Kadetid ja vähesed sotsialistid omasid ligi veerand kohtadest. Juba kolmandas Duumas oli vastuolusid valitsusega mitmes valdkonnas, näiteks Soome autonoomsus, talupoegade kohtusüsteemi reformid ja ka tööliste ametiühingute moodustamise ja järelevalve küsimus. Kuna aga Riigiduuma enamus oli konservatiivide käes, siis rahva masside üha suurenev rahulolematus leidis vähe väljundit Duumas endas. Paljud inimesed seejärel taas pöördusid tsaarivalitsuse vastu.14
Rahutused jõudsid mereväe hulka. Sevastoopolis puhkes ülestõus SMITHI juhtimisel. Ülestõus puhkes ka soomuslaeval Botjomkin. Oktoober. Ülevenemaaline poliitiline üldstreik. Töötasid ainult haiglad ja veevärk. 17. oktoobri manifest: Lubati rahvale anda demokraatlikud vabadused. Inimestele lubati isikupuutumatust. Lubati laiendada valmisõigust. Lubarti kokku kutsuda riigi duuma (parlament). Saadi õigus õiguse moodustada ühinguid. Venemeel olid poliitilised parteid: Kadettide ja Oktobristide Partei. (Loodi 1905.) Oktobristid pooldasid konstitutsioonilist monarhiat. Kadetid konstitutsioonilist demokraatiat. Sotsiaaldemokraadid - juht Plehhanov. Lõhenesid 1903 kaheks: Bolsevikud - enamlased. Mensevikud - vähemlased. Anarhistid - juht Bakunin. Mustsada liikumine - tsaari võimu ägedad toetajad. Koosnes põhiliselt asotsiaalidest ehk lumopenproletariaadist. Korraldasid linnade tänavatel pogromme revolutsionääridel. Detsember
avalikult (1905 oli liikmeid 1000). Nende seas eristus kaks kallakut: töölistele tuginevad enamlased ja haritlastele tuginevad vähemlased. Baltisaksa aadel ja linnakodanlus asutasid konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei (tegutses Liivimaal) ja Eestimaa Konstitutsioonilise Partei (Christoph Mickwitz), kes taotlesid tugevat tsaarivõimu. VSDTP kõrval tekkisid Eestis mitme ülevenemaalise partei – kadettide, 17. Oktoobri Liidu (oktobristide), sotsialistide-revolutsionääride (esseeride), Bundi (juudi partei), Õiguskorra Partei – väikesearvulised organisatsioonid, kuid need ei etendanud kohalikus elus märkimisväärset osa. Paremäärmuslikel Vene parteidel oli Eestis vähe toetajaid. Peaaegu kõik Eesti parteid ja liikumised olid valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvusliku enesemääramise õigust, autonoomiat ja omavalitsust
Ülejäänud kohad jagati vennalikult: 1. abiesimees, 2. abiesimees, 1. sekretär, 2. sekretär. Enne 1905. aastat ei tegutsenud Eestis ametlikult ja avalikult ühte parteid, siia laines VSDTP, aga see ei olnud avalik, keelustatud. 1905. aasta oktoobris moodustusid esimesed puht-eesti parteid. Moodustus Eesti Sotsiaaldemokraatide ühisus, eesotsas Speek?, Eesti Rahvameelne Eduerakonda, Tõnisson juhtis, Tartus. Hakkasid tegutsema ka Kadettide organisatsionid, Oktobristide organistatsioonid - üle-Venemaalised. ERE jäi küll alles, aga kuna poliitika tegemise võimalused olid piiratud ilmasõja ajal, siis see oli pigem mõttekaaslaste ühendus. 1917. aasta rev järgselt hakkas kõikvõimalikke parteisid tekkima - paljud ei jäänud püsima. Mõningad tähtsamad parteid: Enamlaste partei, ehk üks osa VSDTP-st (teine osa on vähemlased). Kõige vasakpoolsem. Revolutsiooni ajal oli u 150 liiget.
vaadelda kui munitsipaalvõimu, kohalikku omavalitsust. Samas kuivõrd Riigiduuma AK ja Petr TK olid algusest peale tihedalt seotud, on loomulik, et alustati koheselt läbirääkimisi võimu tulevase korralduse üle, kokkuleppel 2.märtsil moodustati Vm Ajutine Valitsus. Uus valitsuskabinet, kes pidi olema pol vastutav Riigiduuma ees. Koalitsiooniline valitsus, tuumik kadetid ja oktobristid, valitsusjuhiks sai vürst Georgi Lvov Kadettide hulgast, Pavel Miljukov sai välismin-ks, oktobristide liider Kutškov sai sõjaministriks jne. Vasakpoolsetele tehti ettepanek valitsusse tulla, eelistasid üldjuhul jääda Petr nõukogu tasemel tegutsema. Valitsusliikmete hulka läks Kerenski, esseer, kellest sai justiitsminister. 2.märtsil veel üks oluline muudatus- keiser Nikolai II oli rahutuste alates trad-lt pealinnast eemal Magiljovis, saades teada pealinnas toimunust, püüdis tagasi pöörduda, aga Petr üldstreik oli raudteede kaudu
annaabi.ee 
