Ökosüsteem ja selle kujunemine (0)

Ökosüsteem
Ökosüsteem kujutab endast enamvähem ühesuguste tingimustega ala, kus elavad nende tingimustega kohastunud liigid. Ökosüsteemi kujunemisele panevad aluse eluta looduse tegurid. Organisme kokku, kes asustavad antud ökosüsteemi, nimetatakse koosluseks. (loomakooslus, seenekooslus , taimekooslus jne). Seega elab igas ökosüsteemis enam kui üks liik organisme.
Liikide arvukus sõltub eeskätt ökosüsteemi bioproduktsiooni võimest. Ehk siis mida paremad on tingimused taimedele, seda liigirikkam on taimestik ja seda suurem on ökosüsteemi bioproduktsioon.
Ühe liigi isendite kogumit ökosüsteemis nimetatakse polulatsiooniks. Enamasti on sama liigi isendid ühes ökosüsteemis vabalt suhtlevad ja ristuvad. Kõik antud ökosüsteemis elavad liigid on omavahel mitmesuguste suhete kaudu vähem või rohkem seotud. Seega võime ökosüsteemi jagada elusosaks ja eluta osaks. Sõltuvalt ökosüsteemi iseloomust võib eristada nt metsaökosüsteemi, järveökosüsteemi jne.
Ökoloogiline tasakaal
Teatud aja vältel kujuneb ökosüsteemis välja teatud tasakaaluseisund. Tasakaaluseisundis olevas ökosüsteemis on orgaanilise aine süntees ja selle kogunemine tasakaalus. Seega kujuneb tasakaalus olevas ökosüsteemis välja suletud aineringe ehk ökosüsteemis ringileb mingi hulk vabu mineraale, mis taimede poolt seotud energia arvel ringleb elusas looduses. Sellist ringlust nimetatakse ainete biogeenseks migratsiooniks. Tasakaalu tunnuseks on antud ökosüsteemi püsimine muutumatuna pika aja vältel.
Ökoloogilise tasakaalu muutused
Ökosüsteem läheb tasakaalust välja juhul, kui kasvõi üks ökoloogilistest tingimustest muutub, vaatamata sellele, kas tingimus on biootilist või abiootilist laadi . Ökoloogiline tasakaal võib paigast nihkuda nii inimtegevuse kui ka looduslike protsesside tagajärjel.
Kui muutused on püsivad, kujuneb antud paigas välja uus kooslus ning teatud aja jooksul saabub uuesti tasakaaluseisund, nüüd juba uut tüüpi kooslusega.
Juhul, kui muutused on ajutist laadi ja pühitingimused säilivad, taastub üldjuhul endine kooslus.
Looduses leidub ka ökosüsteeme, mis on olemuselt tasakaalust väljas. Nt rabade ökosüsteemis ületab orgaanilise aine süntees lagunemise. Tänapäeval on suurimaks loodusliku tasakaalu rikkujaks inimtegevus, mis kutsub muutused esile enamasti kiiresti, mistõttu on paratamatu teatud liikide häving.
Ökoloogilise tasakaalu muutusi ja koosluste asendumist muutuste tõttu nimetatakse subsessiooniks.
Populatsiooni lained ökosüsteemis
Kuna erinevad ajaperioodid (aastad), võivad erineda suhteliselt suurtes piirides, ei ole kõikidele organismidele igal aastal elutegevuseks optimaalseid tingimusi. Nt kui mingi liigi elutingimused on antud aastal halvemad, siis liigi sigivus väheneb ja arvukus langeb.
Toitumissuhete kaudu mõjutab mingi liigi arvukuse muutus teisi liike positiivselt või negatiivsellt sõltuvalt sellest, missuguse toitumisviisiga on vaadeldav liik. Seoses selliste ressursimuutustega, hakkavad kõikuma populatsioonide arvukused erinevate aastate lõikes. Selliseid kõikumisi nimetatakse populatsiooni laineteks.
Troofilised tasemed
Kõige üldisemalt võib organismid jagada nelja troofilise taseme vahel:

isetoitujad ehk autotroofid

taimetoidulised organismid

loomtoidulised organismid

lagundajad
Nimetatud tasemed toimivad kõikides ökosüsteemides ja väljenduvad toiduahelates ja -võrgustikes.
Toiduahel kajastab ühte konkreetset toitumise järjekorda läbi troofiliste tasemete. Reaalses ökosüsteemis toiduahelad põimuvad, sellepärast et igal toiduks kõlblikul organismil lasub enam kui üks toituja.
Mida liigirikkam on ökosüsteem, seda keerulisemateks kujunevad toiduvõrgustikud.