Õiguspoliitika põhialused 2030 (0)

Õiguspoliitika põhialused 2030 Eesmärgiks   on   rakendada   2030   aastaks   õiguspoliitika   põhialuste   visioon   kõigile   võimalikele tasanditele.   Nii   Riigikogu   tasandil   kui   ka   Vabariigi   valitsuse   tasandil   peab   valitsema   Eesti põhiseadusest   lähtuvalt   hea   õigusloome   põhimõte.   Kogu   õiguspoliitika   on   sunnitud   tuginema põhiseadusele,   mis omakorda   määrab Eesti   Vabariigi   poliitilised  põhijooned ning eesmärgid.   Ehk kogu tulevane seadusandlus peab tuginema põhiseadusele, sest just see on nii-öelda seadusandluse miinimumstandard. Õigusnormide hulk kasvab kiires tempos ning seetõttu on eesmärgina seatud õigusloomele mahu piir. Pidev õigusnormide kasv muudab sisu üha detailsemaks ning keerulisemaks ning selle pärast on väga tähtis   teada   piire.   Kuigi   on   pidevalt   üritatud   tähelepanu   juhtida   õigusloome   vähendamisele,   siis hoolimata sellest pole õigusloome kasvu pidurdamist näha olnud. Ka Euroopa Komisjonil on seatud eesmärgiks normide piiramine. Kuulutades selle välja lausega „Teeme vähe, aga paremini“. Lisaks on välja toodud ka see, et õiguslik abinõu peaks olema viimane varint ehk probleemide lahendamiseks on olemas   ka   teisi   võimalusi.   Kui   on   jäänud   viimane   võimalus,   ehk   lahenduseks   kasutatakse   ikkagi õiguslikku meedet, siis on teatud ametkonna ülesanne õigusliku lahenduse hea kvaliteet. Õigusloome ei   tohiks   olla   eesmärgiks   omaette.   Õigusloome   funktsioon   on   teenida   inimeste   huve   ja   tagada märgatav   kasu   probleemide   lahendamise   näol.   Õigusnormid   peaksid   olema   lihtsalt   kirja   pandud, tõenditel põhinevad ning tavarahvale arusaadavad, et neid rakendada nõuetekohaselt. Ehk peaksid olema täpsed ning selged. Et saaks rakendada õigusnorme, on neid testitud kasutajate peal, et saada teada, kuidas neid mõistetakse. Pööratakse tähelepanu kitsaskohtadel ning vähendatakse hilisemaid parandusi   ja   täpsustusi.   Õigusloome   täiendamisel   on   ka   suur   osa   võrdleval-õigusel.   Ehk   hea õigusloome omaduseks on teiste sarnaste riikide õiguslike lahendustega tutvumine. Näiteks kui mõni sarnane riik on tegelenud taolise olukorraga siis on lihtsam teha järeldusi ning selle läbi tõmmata paralleele   probleemi   lahendamisel.     Muidgi   tuleb   teha   analüüs,   et   õiguslik   norm   oleks   ikkagi kooskõlas põhiseadustega. Kuigi   on   teada,   et   riigid   peavad   omavahel   tugevalt   konkurentsi,   peab   õiguskord   ning   selle rakendamine tagama Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime ja arvestama üleilmastumist ja teadmiste põhist majandust. Ehk peab olema sarnane teiste sarnaste riikide õigustega, et mitte tekitada suuri erimeelsusi.   Seega   peab   seadus   tagama   rahvale   ühiskonnaturvalisuse,   heaolu   ning   majandusliku konkurentsivõime. Riik peab tegema uuenduslike ning ettevaatavaid lahendusi. Õiguspoliitika peab olema uueväärne, atraktiivne ning majandusliku konkurentsivõimet tagav. Kuigi hetkene aeg seab riigile õiguste väljaarendamiseks väljakutseid, ehk inimesed saavad vabamalt ning kiiremini läbida erinevaid riike. Luues sellega õigussuhteid selliste õiguskordadega, mis ei pruugi täielikult ühilduda oma riigi õiguskorraga.


Praegusel hetkel äriühingute tegevust reguleeriv õigusraamistik peab vastama majanduse seadustele. Kuigi   tänapäevae   ühinguõiguse   põhiline   väljakutse   on   seotud   välisriikides   tegutsevate   ühingute asutamise ning tegevusega, siis tuleb samamoodi keskenduda ka sellele, mis saab siis kui ühingu majandusnäitajad ei võimalda enam turul toimetada ning endale kohustusi võtta. Peamiselt oli vanasti küsimus, kuidas jagada vara, mis saab edasi pankrotti läinud ühinguga, kuid nüüd on jõutud selleni, et see on üks viimaste tagajärgedega tegelemine. Antud hetkel tuleks olla kindel, et millal on ühing maksejõuetu ehk võtta kasutusele uued meetmed ning pakkuda ühingule uut võimalust oma tegevust enne pankrotti minemist ümber korraldada. Arvestades seda, et Euroopa Liidu õigusloome tähtsus on iga aastaga järjest tõusnud, mõjutab see ikkagi väga paljude osade õigusharude edasist arengut. Euroopa Liidu tsiviilõiguses on looddud uued õigused üldkasutatavatele valdkondadele, näiteks riigisisene pankrotimenetlus ning ärisaladus. Lisaks tuleks   tähelepanu   pöörata   sellele,   et   Euroopa   Liidus   põimuvad   väga   erinevad   õigussüsteemid, väärtushinnangud ning kultuurid. Eestile toob see omakorda kaasa uusi katsumusi, sest riik peab uued reeglid võtma kasutusele. Ehk seda tööd ei tohiks teha vastava väljaõppeta inimene, sest oleks vajalik teada   õigusaktide   tekkelugu,   ühele   või   teisele   vaidlusele   kohaseid   küsimusi   või   isegi   uute õigusaktidega seotud sõnavara. Sellepärast peakski üha enam panustama õigusloome arendamisele, sest Eesti riigi ettevõtjale või asutuse omanikule ei ole väga tähtis, kust täpsemalt see õigusnorm pärineb. Sellepärast ongi oluline, et Euroopa liidus õiguste mõistmisel oleks Eesti ka üks otsustajateks, kelle soove ja vajadusi arvestades võetaks vastu otsuseid, mis meie õigusaktidesse lisanduvad. Eesti riik   ei   tohiks   just   täpselt   sellepärast   olla   nii-öelda   kõrvalseisja,   kes   nõustub   kõigega,   mis   talle pakutakse. Eesti peab oma seisukohti selgitama ning nendest rääkima, eriti valdkondades, kus on suurem kogemuste pagas võrreldes teistel Euroopa liitu kuuluvatel riikidega. Õigusloomes peaks toimuma selge ja regulaarne aruandmine. Riigi peaministril on kohustus esitada igal uuel aastal Riigikogule aruanne õiguspoliitika kujundamise ja otsuste elluviimise kohta. Lisaks on peaministril veel kohustus anda ülevaade tulevikus plaanitavate õigusloomealgatustest. Kui tutvustada õigusloomeplaane ka Riigikogule, annaks see meile parema ülevaate valitsuse plaanidest.