Zeusil oli veel palju lapsi, kuid need olid abieluvälised ja armukestega. Zeus oli taeva-, tormi-, piksejumal ning jmalate valitseja. Jagas maailma oma kahe vennaga, saades ise taeva, vend Poiseidon mere ning Hades allmaailma. Sellegipoolest oli Zeus neist võimsaim. Teda kutsuti isaks, sest tal oli lugematul arvul lapsi. Talle meeldis ohvriloomana härg. Hera oli abielu kaitsja, ta oli väga armukade, kuid selleks andis Zeus ka põhjust. Kiusas suurema osa ajast taga Zeusi armukesi ja lapsi. Ohvriloomaks oli lehm. Poiseidon oli merejumal, kes tekitas oma kolmhargiga torme ja maavärinaid. Ohvriloomaks oli hobune. Põhiliseks jumalate austamis viisiks oli ohverdamine. Jumalad voolisid inimesed veest ja mullast. PÜHAMUD JA TEMPLID Kreeka templid on kõige kuulsam osa Kreeka arheoloogiast. Tavaline Kreeka pühamu koosnes templist ja selle juurde kuuluvast altarist, mis oli madal, kividest laotud alus, kus sai jumalatele ohvreid tuua. Tempel ehitati kõrgele mäe tippu. Pühamu
kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Tavad · Mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. · Visati õlut 19. sajandil ohvrianniks laudaseintele. · Mihklipäeva tavade hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine. Ohvriloomad · Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. · Hoopis tavalisem ohvriloom oli lammas. Inglaste Mihklipäev · Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev. Toidud · valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. · Küpsetati naereid ja kaalikaid.
Sellesse traditsiooni kuulub rohke õllejoomine, seakujulise jõululeiva küpsetamine, jõuluõlgede tuppa toomine, ülesriputatava jõulukrooni valmistamine ja tuleva aasta viljasaagi ennustamiseks peotäie õlgede lakke viskamine. TÄHTPÄEVATOIDUD. · Liha- ja teratoidud on kalendritavandis keskel kohal, need olid ka põlluharija ning karjakasvataja ohvritoidud. · Lõikuseaja ning selle lõpu tähistamise päevadel oli jaagupipäevast mihklipäevani ohvriloomaks lammas või kits (sokk). · Talvepühade tavandile oli tunnuslik sealiha, täpsemalt sea mingi kehaosa söömine. · Õlu on kalendritavandis säilinud oma kohal Saaremaal ja selle lähipiirkonnas, sedagi üksnes jõulude ning jaanipäeva ajal. · 20. sajandi algupoole vahetus jõululeiva küpsetamine välja piparkookide, präänikute ja jõulusaia valmistamise vastu. KALENDRITAVANDI MUUTUMINE. · Meelelahutuslikul, ajaviitelisel tavandil on eeldusi kauemini traditsioonis
. Olid erinevad ajad kuna ohverdada. Tapmine üles – valge loom, pannakse peale valge nahk. Tapmine alla poole – must loom, viiakse läbi keldris. Ohvrikohad: silmapaistvad kohad nt. mäetipud, mille oluline element oli vesi. Polnud kunagi universaalseid kohti. Ohvrikohast ei tohi midagi kaasa võtta, muidu võtad endale haiguse kaasa. Ohvrikoha piirideks on puude varjude kaugus. Olid ka katsumusriitused, et näha kas sobib sellele ohvriloomaks. Äkki ta ei taha seda. Loom peab tulema küla enda kogukonnast. Pandi käsi looma peale ja kui võpatas siis sobis ohvriloomaks. Või lastakse läbi puuoskste vett loomade peale, kui võpatab siis sobib. Tüüpilised ohvrid: elu – veri; toit – surnud, jumalad (ohverdatakse ülesse, kergitusohver või põletusohver). Kergitusohver – hinge lahkuma sundimise ohver, mida tehakse okstega..Põletusohver – pannakse maks, neerud jne.. peale panemist ei tohi lõket kohendada
terved oleksid. Ka anti loomadele hommikul püssirohu ja soolaga viilakas leiba, enne kui nad õueväravast välja karjatänavale lasti. · Mihklipäev Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Üheks Elin Palumäe SR13 oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene. Pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis preestrid ja preestrinnad. Möne pühamu jaoks valiti preestrid iga-aastase riigiametnikena, teisal pärinesd nad kindlatest aristokraatlikest suguvösadest. Mölemal juhul olid nad terve linnriigi volitatud esindajad, kes pidid kogukonna nimel pühamu eest hoolitsema ja ohvritalitusi läbiviima. Preestrid ei moodustanud omaette seisust, vaid elsid harilike kodanike elu. Peamiseks ohvriloomaks olid veised, kitsed, lambad, sead. Usuti, et suits valmistab jumalatele heameelt. Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust. Pidustuste programmi keskne osa oli rongkäik, mis kulges lärmakalt pühamu juurde. Tihti peeti pidustustel ka vöistlusi. Delfi oraakel Kreekas olid eraldi pühamud, kus käidi jumalatelt tuleviku kohta selgust küsimas. Neid paiku, ennustajaid ja ennustusi nimetatakse oraakliteks. Kuulsaim on Apolloni tempel Delfis Kesk- Kreekas Parnassose jalamil
vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
vooliti puust sambad ehk ,,puujumalad". Sompio aladelt on üles kirjutatud teade, mille kohaselt võis jumal olla kõige esimene asi, mida hommikul kojast välja tules nähti, oli see siis kivi või känd. Järgmisel hommikul nähti uut jumalat jne. Koltasaamidele oli Päike jumal, mida hommikul kummardades tervitati ja Päikese loojudes öeldi: ,,Jumalat pole enam näha." Päikesele on ohvriande toodud eeskätt põhjapõtrade hea käekäigu tagamiseks. Ohvriloomaks oli enamasti valge emane põhjapõder. Päikesele võidi ohverdada ka haiguse puhul, iseäranis kui tegemist oli meelehaigusega. Äikest, mille nimetusteks olid ka Paijan ehk ,,See, kes on üleval," ja Äijih ehk Vanaisa, on ühendatud nii hantide ja manside taevajumalaga kui Skandinaavia Tor-jumalusega (sest ka saamide jumalal on vasar, millega ta halbu vaime karistab). Luteri usku Soome saamidel oli tema nimetuseks Ukko. Tiermese vibuks oli vikerkaar, noolteks välgud. Siiski on T. I
annaabi.ee 
