õnne inimestele või muutuvad kuidagi moodi ohtlikeks. Näiteks kunagi toodi ohvriteks inimesi, sest usuti, et see aitab neid. Need kohad olid Eestlaste jaoks pühad kohad, kus käidi ohverdamas. Hävitamisega alustati tegelikult juba üsnagi varakult, kuskilt 12. saj. alguses. Ristiusustamisega hakati hiise hävitama, katoliku kirik üritas nende asemele oma riste ja kabeleid püstitada ning luteri kirik üritas hiikohtade ja puude pühaks pidamist täiselikult välja juurida. Ka ohvrikive on üritatud hävitada ning ilmselt pole ka neid eriti palju alles, kuid ohvrikivide hävitamine on ilmselt keerulisem kui hiiete hävitamine. Ohvriallikate ära kaotamisest pole ma midagi kuulnud, aga pigem on nad oma tähtsus lihtsalt kaotanud. Kalmesi on risustatud, et saada 6 7
näidata, et suuremad kogukonnad olid jaganenud omaette elavateks üksikperedeks, kes ei jätnud eriti palju arheoloogiliselt avastavaid jälgi. 8. Miks on leitud vanemast pronksiajast suhteliselt vähe pronksesemeid? 1p Eestis puudusid vask ja tina pronksi valmistamiseks, aga mujal olid pronksiesemed liiga kallid 9. Kas nooremal pronksiajastul elati enamasti paikselt või rändavat eluviisi? 1p Elati paikselt, et leitud kindlustatud asulad, põlde, kivikalmed, ohvrikive, eelkõige saartel ja rannikul. Arenes karjakasvatus ja maavilsus. 10. Võrdle noorema pronksiajastu sisemaad ja rannikualasid? 2p Rannikualalt on teada mitut tüüpi kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid suhteliselt vähe. Rannikualadel on viljakad, seetõttu kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus, sisemaadel tegeldi peamiselt alepõllundusega. 11. Seleta: kivikirstkalme, tarandkalme 4p Kivikirstkalmed- alates hilisneoliitikumist ja pronksiajast laialdaselt kasutatud kalmevorm, mille
inimene sureb või magab.Hing tuleb tagasi maapeale novembris, sest see on kõige pimedam periood. Teadaolevalt oli eestlastele väga tähtis koduhaldjas Tõnn, kes oli seotud Pärnu- ja Viljandimaaga. Taludes eksisteerisid vakad, kus olid Tõnnile annid. Setode haldjaks oli Peko. Tuntuim eestlaste haldjas on Tarapitha e Taara. Ajaloollased on paralleele toonud Taara ning skandinaavlaste haldja Thoriga. On leitud ka ohvriallikaid ning ohvrikive. Tamm, pärn ja pihlakas olid n-ö pühapuud. Kuna olid kaubandussuhted läänepoolsete rahvastega, siis mingil määral teadsid eestlased ka ristiusust. Misjonitööga siinsetel aladel tegeles piiskop Hiltimus (1070 aastatel). 1160 aastatel tegeles Eesti aladel misjoniga munk Fulco ning teda abistas eesti päritolu Nicolaus. Muistne vabadusvõitlus 1208-1227 Muistne vabadusvõitlus oli üks osa feodaaltsivilisatsiooni
eelistasid kolmikkomplekse, kus kaks platvormile püstitatud struktuuri seisid teineteise vastas ja moodustasid koos kolmanda, keske ülesehitusega U- kujundi. Maiadel oli ka muid rituaalseid komplekse, näiteks E- grupid ja k aksik püramiidid. Iseseisvad monumendid Iseseisvaid monumente püstitati tseremoniaalsetele väljakutele tavaliselt valitseja hoonekompleksi trepi või kesktelje ette. Kombele lisada hoonetele vabaskulptuure, näiteks alatareid või ohvrikive, panid juba varasel eelklassikalisel ajajärgul aluse olmeegid ning see püsis kogu Mesoameerikas Hispaania vallutuseni. Klassikalisel perioodil oli maiadel aga eriti kombekas püstitada oluliste hoonete ette steele, millele lõigati valitsejate portreed ja hieroglüüftekstid. Astmikvõlv Pseudokaarega astmikvõlv, mis pärisvõlvist erineb päiskivi puudumise tõttu, oli Mesoameerikas kasutusel valdavlt ainult maia arhitektuuris. Hilisel eelklassikalisel perioodil ehitati
4 2. Asustuse kujunemine Lahemaa praegune territoorium asutati tõenäoliselt kiviaja lõpul. Asustus pole siinsetel loopelasetel katkenud ca 4000 aasta jooksul. Meie ajaarvamise alguseks oli siin välja kujunenud kolm asustuskeskust: Kahala, Palmse ja Vihula. Esimeste sajandite maalinnuste kohad on leitud Muuksist ja Vihulast, säilinud on kultuse-ja ohvrikive ning paar ohvripuud (näiteks Ilumäe hiie-niinepuu). XIII sajandi algusest pärinevad esimesed kirjalikud andmed ligi kahekümne Lahemaa küla kohta, mille põldude ning neid ümbritsevate karja-ja heinamaade paigutus on aastasadu püsinud peaagu muutumatuna. Rahvuspargi territooriumi lõunaosa asustamisele aitas kaasa Vana-Narva maantee, mis kulges läbi Kahala, Valgejõe, Loobu ja Viitna. Lahemaa teelõigul tegutses omal ajal 15 kõrtsi, praeguseks on neist taastatud vaid üks - Viitnal.
küla surnut, kuid sealt edasi läksid lähemad sugulased ja sõbrad. Lautsipuu juurde löödi puruks ka surnu pesemiseks kasutatud nõud. Kultuslikud kivid On päris mitmeid erinevaid kive, mis kultusliku üldmõiste alla lähevad: lohukivid, liukivid, ravikivid, ohvrikivid, jäljekivid. Päris ohvrikivid on välimuselt täiesti tavalised ning silmatorkamatud rändrahnud, võivad olla küll ka väga suured, kuid enamik on väiksemad. Nende alla loetakse selliseid ohvrikive, mille kohta on andmeid, et sinna on päriselt ohverdatud ning pärimuses on räägitud nendele kividele ohverdamisest. Eestis on neid loetud umbes 400, kuid tegelikkuses on neid tõenäoliselt rohkem. Ohvrikividele viidi sööki, raha, loomade verd, vahel ka villa või mingeid uusi esemeid ja asju, mis on alles majapidamisse saadud. Surm, surnud ja teine ilm Üheks oluliseks valdkonnaks on loodus ja loodusvaimud ning teine valdkond ongi seotud surnutega
Kuivas ja kuumas kliimas surnu mumifitseerub ise, sest vedelik kehast aurab ära, kuid ei mädane ja kuivab ära. Ka Soomes on mumifitseeritud kehasid, sest õhk ei pääse ligi. Keha mumifitseerub ka jääs. Majandusliku tegevusega seotud muistised. Peamiselt muistsed põllud, kiviaiad. Eesti vanimad põllud u 3000 aaastat vanad. Veel rauatöötlemiskohad, soolakaevamise kohad. Kultusmuistised. On lohkudega kive (pronksiajast, väikese ajaga, Eestis 1750), ohvrikive, kultuslikke allikaid (Eestis üle 400, nimetatakse ka hiieallikaks ja pühaks allikaks) Liiklusmuistised. Muistsed teed, sillad, sadamad. 2 *Irdmuistised (üksikesemed). 2. LOENG Euroopa muinaskultuuride uurimise ajaloost Algab varakult, seotud valitsejatega, kes tundsid huvi vanema ajaloo vastu. Nt Babüloonia kuningas Nabunaid üritas vanemat ajalugu uurida väljakaevamiste teel
Rahvasekka jõudis uks vennastekogudused ehk hernuutlasete liikumiste kaudu, see pietistile vaadetega usk jõudis eestisse 1730 aastal Saksa rändkäsitööliste kaudu ja võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Hernuutlasedt propageerisid usuvagadust, alandlikust, kõlbust ja ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Nad moodustasid omaette koguduse, valides ka ise endale jutustaja. Esiteks nad hävitasid vanu ohvrikive, ehteis, uhkusasju, torupille ja viiuleid, sest need kiskusid vande kommete juurde tagasi. Hernuutlaste mõjul võõrduti kõrtsidest. Suurt rõhku pandi kõlbusele. Vennaskoguduste liikumine aitas talurahval eneseteadvust kasvatada lubades kõikidel koguduseliikmetel kaasa rääkida. Kehtis samaväärsusnõue mis keelas vahe tegemise jõukuse või seisusejärgi.
annaabi.ee 
