seotud ilma ja viljakasvu mõjutavad ilma- ja uduallikad. Ohvriallika veega ravimisel ja puhastamisel, mida laialdaselt tehti veel 19. saj., üksikuis kohtades isegi 20. saj. algupoole, tuli ohverdada raha, ehteid, hõbevalget jm. (A. Viires, 2007). 4 5 Tänapäeval säilinude ohvriallikaid Taevaskoda (Emaläte) Kuijõe külas Läänemaal Helme ohvriallikas Koorküla ohvriallikas Ohvrikivi Ohverdamiseks või muudeks kultuslikeks toiminguteks kasutatav kivi. Ohvrikivi on ürgne, maailmas laialdaselt tuntud altar. Euroopas leidub ohvikive Kesk- ja Põhja-Euroopas. Need on enamasti ühe või mitme ümmarguse õõnestatud lohuga. Eestis on registreertitud umbes 400 kivi, mis rahvapärimuse järgi on seotud ohverdamiskombega või omavad maagilist tervendavat jõudu.
Nt koduhaldjas nimega Tõnn. Tema jaoks oli tehtud väike tõnnivakk(karp), mis oli tehtud laastudest, kuhu toodi Tõnnile andameid. Peko,kes elas viljasalves ja keda austasid setud. On säilinud mõningad kujud Pekost. On teada ka jumal Tarapita. Tal võis olla seoseid skandinaavia päritolu Thoriga. Tuntud oli ka ohverdamine, kui maagiline toiming, kus sooviti saavutada jumalate või haldjate heatahtlikkust. Eesti aladelt on teada ohvrikivisid, kuhu toodi ohvriande ja ohvriallikaid. Arvatavasti olid ka pühad puud, kuhu toodi ohvreid tamm, pärn ja pihlakas. LIIVIMAA RISTISÕJAD Allikaid pole palju, peamine allikas on Henriku Liivimaa kroonika, mõnikord kasutatakse Läti Henriku kroonika nime. Uurijad on jõudnud järeldusele, et kroonika kirjutaja tuli Liivimaale 1205.a., oli pärit Alam-Saksamaalt. 1205-1259. Nägi väga paljusid sündmusi ise pealt, osales ise nendes ka. Ta pidi kasutama varasemaid märkmeid või pidi kogema suulisel teel andmeid,
inimene sureb või magab.Hing tuleb tagasi maapeale novembris, sest see on kõige pimedam periood. Teadaolevalt oli eestlastele väga tähtis koduhaldjas Tõnn, kes oli seotud Pärnu- ja Viljandimaaga. Taludes eksisteerisid vakad, kus olid Tõnnile annid. Setode haldjaks oli Peko. Tuntuim eestlaste haldjas on Tarapitha e Taara. Ajaloollased on paralleele toonud Taara ning skandinaavlaste haldja Thoriga. On leitud ka ohvriallikaid ning ohvrikive. Tamm, pärn ja pihlakas olid n-ö pühapuud. Kuna olid kaubandussuhted läänepoolsete rahvastega, siis mingil määral teadsid eestlased ka ristiusust. Misjonitööga siinsetel aladel tegeles piiskop Hiltimus (1070 aastatel). 1160 aastatel tegeles Eesti aladel misjoniga munk Fulco ning teda abistas eesti päritolu Nicolaus. Muistne vabadusvõitlus 1208-1227 Muistne vabadusvõitlus oli üks osa feodaaltsivilisatsiooni
- hiied, üksikud puud, allikad, kivid, mäed,järved, jõed... · Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid o Hiiepuu alune oli püha pind, sinna ei lastud loomi, sealt ei võetud oksi ega lehti ja sealt ei korjatud marju o Sageli ehiti puuoksi paelte, lõnga ja riideribadega · Osa ohvrikivide pealispinnal olid kas looduslikud või inimeste poolt õõnestatus o,2-1 m läbimõõduga lohud. · Ohvriallikaid oli väga mitmesuguste nimetustega o Pühad o Ilma- o Tervise- o Silma- o Elu- o Jt. Alikad Sageli tähistas nimi allika või temast võetud vee omadusi · Ohverdamine leidis aset eelkõige pühade ajal ja suuremate ettevõtmiste eel ning järel.
Näiteks: ohvrikivid, hiiepuud, pühad allikad, järved. Väge leidus ka sõnades. *Muinasajal olid targad ehk nõiad, kellel tegi tähtsamaid toiminguid ja kel oli rohkem annet, oskusi ja võimeid. Eriti vajalikud olid targa võimed ravimisel, samuti ennustamise juures. *Muinasajal tegeleti üsna palju ka ohverdamisega, ohverdamise eesmärk oli saavutada looduse, jumalate, haldjate, vaimude heasoovlikus. Ohverdati: pühasid puid (hiied, tammed, pärnad, pihlakad), ohvrikivisi, ohvriallikaid. Parim aeg ohverdamiseks: pühad (jõuluaeg (päikese sünnipäev), jüripäev, mihklipäev, jaanipäev), neljapäev (muinaseestlastel pühapäeva tähenduses), suurte ettevõtmiste eel (sõjakäigud, külvi algus jne). Olid palveohvrid, tänuohvrid ja lepitusohvrid (süü lepitamiseks). 6 4. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL, lk 30-43, 44-51 *Eestlased ei rännanud, kuid rahvasterändamine mõjutas neidki
suhtutigi loodusesse sõbralikult ja heatahtlikult. Ohverdamine-kuna vaimude, haldjate ja jumalatega pidi hästi läbi saama, siis püüti heatahtlikkust saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad- hiied või üksikud puud, allikad, kivid, mäed, järved, jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid, hiiepuu alone oli pühapind, sinna ei lasted loomi, ega võetud oksi ja lehti. Ohvriallikaid oli väga mitmesuguste nimetustega: pühad, tervise-, elu-, silma- jt. allikad. Ohverdamine leidis asset esmajoones pühade ajal ja suuremate ettevõtmiste eel ning järel. Lõige sobivaimaks nädalapäevaks peeti eestlastele "pühaks päevaks" olnud neljapäeva. Andideks olid piim, liha, very, vill, vili ja ka loomad. Vahel ohverdati isegi inimesi, esmajoones vangistatuid vaenlasi. Ristiusulevik Eestis-Eestlased olid üsna elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaade Rootsi,
maa anda haiguse, seepärast suhtutigi loodusesse sõbralikult ja heatahtlikult. Ohverdamine-kuna vaimude, haldjate ja jumalatega pidi hästi läbi saama, siis püüti heatahtlikkust saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad- hiied või üksikud puud, allikad, kivid, mäed, järved, jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid, hiiepuu alone oli pühapind, sinna ei lasted loomi, ega võetud oksi ja lehti. Ohvriallikaid oli väga mitmesuguste nimetustega: pühad, tervise-, elu-, silma- jt. allikad. Ohverdamine leidis asset esmajoones pühade ajal ja suuremate ettevõtmiste eel ning järel. Lõige sobivaimaks nädalapäevaks peeti eestlastele "pühaks päevaks" olnud neljapäeva. Andideks olid piim, liha, very, vill, vili ja ka loomad. Vahel ohverdati isegi inimesi, esmajoones vangistatuid vaenlasi. Ristiusulevik Eestis-Eestlased olid üsna elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaade Rootsi,
lasknud raiuda. Ohvripaigad. Vaimuda, haldjate ja jumalatega prooviti läbi ohverdamise hästi läbi saada, selleks tekkisid kindlad ohverdupaigad- hiied või üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mäed, järved, jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Ohvrikivide peal oli kas inimese või looduse poolt õõnestatud lohud. Ohvriallikaid oli väga mitmesuguste nimetustega nt: tervise, elu, ilma jne allikas, see tähendas rohkem vee omadusi. Ohverdamine leidis aset esmajoones pühadeajal ja suuremate eesvõtmiste eel ning järel. Eriti lemmik oli neljapäev. Ohverdati piima, liha, ver, vill ja vilja, tähtsamatel puhkudel loomad. Ennustamine, nõidumine, maagia. Peamisel püüti ennustada eelseisva sõjaretke või mune muu ettevõtmise
annaabi.ee 
