enda soe koht Kremli ladvikus? Jossif Stalini (sünnipäraselt Džugašvili) tee bolševistliku partei etteotsa polnud üldse lineaarne. Noores eas oli ta mässumeelne ja tunnistas end Tbilisi Vaimses Seminaris ateistiks ja korraldades Tbilisis 1900. aasta töölispühal streigi, mis ei jäänud konservatiivsele tsaarivõimule märkamatuks. Järgneva 12 aasta jooksul organiseeris ta veel mitmeid streike ja ohranka vastaseid aktsioone, mis tõstsid ta rahva silmis revolutsionääri staatusesse. Siiski ei vaadanud ohranka noore grusiini vägitükke tegevusetult kõrvalt. Nimelt, selle 12 aasta jooksul vangistati tulevane diktaator ühe korra, vahistati kolmel korral ja saadeti eksiili kolmel juhul. Enamlaste partei nägi Terasmeest kui aktiivset bolševikku ja muutust ihkav Venemaa Keisririigi rahvas leidis, et ta on justkui nende esindaja võimuaparaadis. Eriti, kuna
1900. a. ühines ta põrandaaluse sotsialistliku liikumisega. Kui see 1903. a. mensevikeks ja bolsevikeks lõhenes, asus Stalin bolsevike poolele. 1902. a. aprillist 1913. a. märtsini vahistati teda seitse korda mitmesuguste kuritegude eest, mille hulka kuulusid nii illegaalsete trükiste väljaandmine kui ka pangarööv. Iga kord õnnestus tal aga asumiselt ja vanglatest põgeneda. Kurjad keeled väitsid, et see polnud mitte õnne ja vedamise asi, vaid Stalin oli tsaari ohranka (julgeolekupolitsei) agent. Lenini surm ning Stalini tegevus enne ja pärast seda Stalin oli Kommunistliku Partei peasekretär. Kuigi see ei olnud poliitiliselt mõjuvõimas ametikoht, oli sellel üks suur eelis nimelt kuulus peasekretäri pädevusse kaadripoliitika. See aga tähendab, et Stalini ülesannete hulka kuulus riigi tähtsamate ametnike tööle võtmine ja nende ametist vabastamine. Ja just seda eelist kasutas
Tõeliselt armastas ta vaid oma ema. (Aga ema matustele ei sõitnud!). Lõpetas kooli edukalt ja asus õppima Tbilisi vaimulikku seminari. Seda ta ei lõpetanud. (Õppis seal kuni 1899. aastani) Asus revolutsioonilisele teele, nimeks Koba. 1902 1913 arreteeriti teda 8 korda., 7 korda saadeti asumisele, kust põgenes 6 korda. See pole kellelgi teisel õnnestunud, selles mõttes on ta rekordimees. See on aga tekitanud kahtlusi, et ta võis olla ohranka agent ja tegutses provokaatorina. Ilmselt tegi ta salapolitseiga koostööd 10 aastat. On säilinud nn "Jerjomini dokument", mis tõestab Stalini seotust salapolitseiga. (Mõned ajaloolased siiski kahtlevad selles). Liitus bolsevikega. Korraldas terroriakte (pankade, postivagunite, inkassaatorite röövimine) ja teenis nii raha parteikassasse. (Ja ka oma taskusse). 1922. a sai temast bolsevike partei peasekretär (siis peeti tegelikult küll silmas, et ta
kust põgenes asumistelt augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus 1912. aastal koopteeriti Vladimir Lenini toetusel VSDTP Keskkomiteesseja VSDTP KK Vene büroosse. Oma tegevuses parteisiseses poliitikas vastandus Vene büroo välismaal emigratsioonis elavatele sotsiaaldemokraatidele (Lenin jne), kes kavandasid maailmarevolutsiooni, samal ajal kui Venemaal tegutsevad sotsiaaldemokraadid keskendusid Venemaal toimuvale. 1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid koos Sverdloviga kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini. Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov ja Lev Trotski jt. Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järgset nõukogude võimuhaaramist määrati Jossif Stalin
loodi ministeeriumid (maavägede, laevastiku, välisasjade, siseasjade, rahanduse, kaubanduse, justiits, hariduse). Juba Paul I oli rajanud otse keisrile alluva keiserliku kantselei, kus alguses oli kaks osakonda. 1826 asutas Nikolai I kolmanda osakonna, mille peamiseks tegevusalaks sai poliitiliste teisitimõtlejate jälitamine. Kolmas osakond likvideeriti 1880 ja selle ülesanded läksid siseministeeriumi politseidepartemangule (täpsemalt poliitilise politsei valvejaos- konnad ehk ohranka). Sellega seoses suurenes järsult siseministri tähtsus. 10 1810 asutati Speranski eestvõttel ka Riiginõukogu ( ), millest pidi algse idee järgi kujunema tulevase Venemaa parlamendi ülemkoda. Parlamenti ei sündinud, keiser võttis omaks konservatiivsema poliitika, Riiginõukogu jäi vaid nõuandvaks organiks ja selle liikmeiks nimetas keiser oma usaldusaluseid
Lenin oli seisukohal, et bolsevikud peaksid osalema Riigiduuma töös, Bogdanov ja Lunatsarski olid selle vastu. 4 1912 lõid bolsevikud lõplikult mensevikest lahku. Kaks aastat hiljem algas maailmasõda, bolsevikud kritiseerisid seda aktiivselt. Samal 1914. aastal aga paljastati üks Lenini kaas- võitlejaid ja Riigiduuma bolsevikust liige Roman Malinovski (1876-1918) ohranka agendina. Parteile oli see suur löök. Palju tähelepanu on ajaloolaste poolt saanud bolsevike rahastamist puudutav küsimus. Partei vajab tegutsemiseks raha, ilma selleta ei ole võimalik välja anda oma ajalehte ega levitada lendlehti. Samuti vajab partei elukutselisi poliitikuid, kes saaksid kogu oma aja pühendada ainult parteiasjadele, selleks on vaja tagada neile sissetulek. Bolsevike rahastamises tuuakse tavaliselt välja kolm allikat:
40%, katoliiklased 32%, budistid 8%, muhameedlased 7%. Jätkus möödunud sajandi lõppus alanud Venestamis poliitika. 1903 - lõhenes Venemaa sotsiaaldemokraatlik partei: Lenini pooldajad ehk bolsevikud, kes kasutasid oma võimu kehtestamiseks relvastatud ülestõuse; mensevikud, kes üritasid oma võimu kehtestada diplomaatilisel teel. Plehhanov - Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei looja. Tsaari pooldajaid nimetati "must sajaks." Ohranka - tsaari salapolitsei. 4.7.3 VÄLISPOLIITIKA Venemaa üritas oma piire laiendada. 4.7.4 1905. AASTA REVOLUTSIOON Venemaa hakkas "käärima." Põhjused: Rahvus lahendamata. Maaküsimus lahendamata. Valitses isevalitsev võim. Rahval puudusid demokraatlikud vabadused. Puudus rahva esindus riiklikul tasandil. 43 Revolutsiooni puhkemist kiirendas Vene-Jaapani sõda. 09.01.1905 - verine pühapäev
füüsiline puutumatus, omandikaitse) ei kehtiks ka juutide puhul. 1930'te alguses on inimesed muutunud tundetuteks: juudivastased aktsioonid ei ärata sakslaste hulgas vastuseisu. Saksa antisemitismi põhiteosed: 1. Wilhelm Marr: ,,Sakslaste võitlus juutide vastu" (1878). 2. ,,Siioni tarkade protokollid". Tuntuim juudivastane propagandateos läbi aegade. ,,Dokument" Nägi päevavalgust Moskvas ja seda kasutas tsaari ohranka. Selle tõi natsiparteisse Alfred Rosenberg (Riiast). Sisu: juutide vandenõu juutluse eesmärk ülemvõimu saavutamine maailmas. 1920'tel paljud Sakslased lohutavad ennast sellega, et kõiges on süüdi juudid. 3. Adolf Hitler: ,,Mein Kampf" (1925-1927). Selles autor selgitab oma plaane. Esialgu väga vähesed loevad seda teost või kui loevad, ei usu oma silmi. Juudid ei suuda ennast kaitsta. Nad ei taha äratada negatiivset tähelepanu.
1905 revol tulemusena andis keiser kodanikuõigused- usu-, sõna-, mõtete-, kogunemisvabadus, kodukolde puutumatus jne, praktikas piirati kõiki kodanikuõigusi keisri ukaasidega mitmesugustel põhjustel. Ajakirjanduses kehtis tsensuur, üldrahvalikud kogunemised olid välistatud, Vm oli üsna politseiriigi iseloomuga. Teostati riiklikku jälitamist kõigi teisitimõtlejate suhtes, oli loodud Riiklik Salapolitsei e sandrarmeeria ja Kaitsepolitsei e ohranka. Algselt olid mõlemad loodud selleks, et võidelda pol terrorismiga, aga järk-järgult laiendasid ise oma mõjuvõimu, neist kujunes kõigi teisitimõtlejate ja režiimikriitikute vastane tegevusvahend. NL-aegse repressiivaparaadiga võrreldes oli nende tegevus pehme. Vm-le oli omane suunitlus impeeriumi unifitseerimisele, ühtlustamisele, venestamisele. Kõikidel riiklikel ametikohtadel eelistati vene rahvusesse kuuluvaid õigeusklikke vene riigi kodanikke
annaabi.ee 
