,,Veel üks Lotte" Lugu algab Seebühlis, kus on lastesuvekodud. Teiste tüdrukute seas on seal ka Luise Palfy Viinist, ülemeelik, üheksa aastane lokkis juustega tüdruk. Sinna saabuvad aga kakskümmend uut tüdrukut. Viimasena astub bussist maha Lotte Körner Münchenist, kes on äravahetamiseni sarnane Luisega. Alguses tüdrukud omavahel läbi ei saa, Luise isegi virutab toidulauas Lottele jalaga. Öösel aga kuuleb Luise, kuidas Lotte nuuksub ning hakkab tal pead silitama. Järgmisel päeval ei julge nad teineteisele otsagi vaadata, kuid varsti hakkavad rääkima. Neist saavad lahutamatud sõbrannad ja õige pea avastavad nad, et on kaksikud. Kui tuleb kojuminekuaeg, ei lähe tüdrukud oma koju, vaid Luise läheb ema, Luiselotte Körneri, juurde ja Lotte isa, Ludwig Palfy, juurde. Keegi ei saa aru, et midagi oleks teisiti. Isegi koera lollitavad nad ära, kuigi too alguses pööraselt haukuma hakkas
jaoks väga ekspressionistlik ning pooleldi kõlab nukralt: ,,Pilv hõberoosi kurku neeland ju.../ Ööpime endine vee ahnes keerus."(,,Uni"). Rohkelt on looduseteemalisi luuletusi, ning neis väljendatakse tundeid väga suurejooneliselt. ,,Ääretusest meri sonib unenäguden./ Uduaurust öö ju ronib välja haiguten". Luuletused tekitavad tunde nagu oleksin ma ise selle sees. Lugedes luuleridu, tekivad silme ette kujutluspildid ja on kerge nendesse sisse elada. ,,Viiul nuuksub, viiul vingub,/ süda on nii roid...". Luuletuse ,,Ärkamine" mõte algab rahulikult, kõik tõesti alles ärkab ja on värske: ,,Hommikudust aurav libises mult loor ärkasin kui raskest unenäost.". Edaspidi on palju romantilisuse hõngu ja tekib ärkava kevade tunne. Heiti Talvik on suutnud luuleridades olevate detailidega tekitada suurepärase kujutluspildi. Lugedes sõnu, tekib tunne, nagu vaataks pildiraamatut: ,,Valgeis pilvis aga ees mul' ujus aed,/ oksilt õied liuglesid kui lumi
(Teisele müüjale) Ei, nüüd läheb nali juba häbematuks. Siin ta seisab Ja julgeb mind pilgata. Räägib: mina olen ju sinu poeg. Häbematu! (Kõik tänitavad: kääbus! Kas te olete sellist enne näinud!) 1. Kaubamüüja: Väikemees on vist tsirkusest. 2. Kaubamüüja: Köielt olla kukkunud. 3. Kaubamüüja: Pole tal poega, poeg rööviti juba 7 aasta eest. Aga sina mine tagasi sinna, kust tuled. Jakob: Juuksuriemand, ehk näitaksite mulle peeglit. (Ehmatab, nuuksub) Juuksuriemand: No, kas olete end juba piisavalt imetlenud? Kingsepp: Saan ehk teile kasulik olla? Soovite ehk vutlarit oma nina tarvis? Ema: Vaata ometi, too seal tahab meie poeg olla! Kingsepp: Või nii? Oota, sa kelm! Või tema püüab meid narrida. Küll ma selle kelmuse sinust välja ajan. (Jakob jookseb ehmunult edasi ja näeb muinasjutuvestjat): Kes sina oled? Muinasjutuvestja: Mina olen muinasjutuvestja. Jakob: Mis minust saab? Kuhu ma sellisena lähen
Narri tahetakse võlla tõmmata, kuna tema vastutab kuninganna tegude eest. Vasika surm kavatsetakse maha vaikida, ent Karlo ainsana teatab, et ta räägib sellest kõigile, kui kuningas talle Angelat ei anna. Karlole antakse hoopis võllas ning ta jääb sellega ka ise nõusse. Tema ainus soov on veel saada oma püksid tüdruku käest tagasi, mida ta ka saab. Narr palub, et tüdruk kiirelt tagasi tuleks, kuna muidu hakkab kuningal jälle külm. Jookseb ss kuninga jalge ette ning nuuksub, et ta on jätnud oma narri maha. Kuningas silitab narri pead öeldes: Me kaks vana narri!" (Kõik on püsti tõusnud. Eesriie.)
kangelaslikud meie mehed kirjutades seda, mida tellivad revolutsionääridest riigipead. Viimane periood Heiti Talviku elus on "Kohtupäeva" järgne aeg ehk tema viimased eluaastad. Kõige paremini võitab kokku tema segadusest ja negatiivsusest olekust luuletus, millel puudub pealkiri. Meie süda on kui kannel, riist, mis kõlab kahel keelel. Ühel rõkkab rõõm- ja teisel Nuuksub mure mustal meelel. Elu põlisviise rohkeid- täna rõõmsad pulmalaule, homme süngeid surmaohkeid... Siin on toodud sõna surm, mis on raske, mitte kerge. Samuti väga hea näide, inimesest, kelles on nii hea kui halb isiksus kandla näitena, millel on kaks keelt. Üks keel on rõõm, teine mure. Ja peaaegu igas luuletuses on midagi, mis tekitab minus väga armast ja head tunnet, samas selle kõrvale ilmub sünge pilv, jõhkrate näidete või
Nimetu räägib ,et oli kord kuulus sõjamees omal maal ning, et tema nimi käis suust suhu, ent nüüd ei räägi temast enam eikeegi, nüüd räägitakse hoopis vaid Olovernese nimest. Olovernes uurib, et kas Nimetu tahab teda veel endiselt tappa. Olovernes ulatab Nimetule tema pistoda ning seisab praktiliselt tema vastas ning lubab tal ennast ära tappa, lubab tal oma sõpra ära tappa. (Nimetu langeb Olovernese ette põlvili, haarab ta jalge ümbert kinni ja nuuksub.) Olovernes palub Nimetult tema juurde jääda, käsib oma kaaskondlastel kohelda teda, kui kõiki teisi ning samuti on mehel alati vaba voli lahkumiseks, kui ta seda ise soovib. Annab talle elamiseks telgi tema läheduses. (Pagoas annab märku ja Nimetu saadetakse kõrvaltelki.) Pagoas teatab, et tema sõna soovib naine mägedelt. Juudit kummardab Olovernese ees maani, teatab, et tuli ise ja räägib Olovernesele oma murest Räägib talle oma jumalast, mis Oloverneses
Ukse avanedes kukub Marc sisse, kuid Alexa jõuab tast enne kinni haarata, et poiss põrandale ei vajuks. Alexa: Issake, Marc! Isa! Issi! Tule kähku! Marc tuli koju! Ja tal on väga paha olla! Isa! Isaaaaaa! Eino: Torisevalt No mis sa kisad, laps! Mis juhtus? Alexa: Marc jõudis koju! Eino: Aa, see hulkur! No siis ma tagasi ahju pääle! Alexa: Ei! Tal on väga halb olla! No vaata ometi! Isa! Alexa variseb Marci raskuse all põrandale istuli Alexa: Nuuksub ja silitab venna pead Oh issake, mis küll sinuga juhtus! Ja terve nädal aega olid sa metsas! Kuule, kui sa ikka veel selle kaardimängu pärast solvunud siis ma palun vabandust! Kogu hingest! Ma... Marc: Käheda ja nõrga häälega, nagu sonides See pole sinu süü, Ada... Alexa: Ada? Kes see on? Ah, pole vahet! Marc: Ada... Alexa: No jälle! Ta on vist sinu jaoks väga tähtis, kui sa temast sellisel hetkel mõtled...On, jah? See Ada... Marc: Keegi pole süüdi, Ada..
! -(õnnelikult.) Süüa andsid minule! (Naeratades.) Või jalad harkis all nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult.) Mis te tahate minust! Mina ei tea Kiveste Kaarli varsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta, südantlõhestavalt.) Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähevad laiali lahti.) Ja anna neile andeks nende võlad, kui meie andeks anname oma... (Huuled liiguvad veel tasa, langeb kokku -sureb.) Margus surub Tiina silmad kinni ja nutab, nurgas nuuksub Mari, Jaanus seisab tummalt, kokkupandud kätega. VANAEMA {kummargil surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalvet, aga nõnda, et ainult viimased sõnad kuuldavale tulevad)... Ja võta tema patust puhas hingeke oma auriiki, issand, igavene jumal! Aamen! Eesriie. 32
Kõikjal oli kombeks martide tantsimine (hüppamine, kargamine), tantsulaulu tunti aga ainult Põhja- ja Lääne-Eestis. Tants oli varemalt mingi hüppetants ¾ taktis, mille viisid tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi). Mangumislaulus paluti pereisalt ja -emalt ande (kala, liha, kapsaid, õlut, vorste). Erinevalt mardisantidest nurusid kadrid ka takku, villu, lina ("Katri tahab takkusida, Katri vingub villasida, nuuksub lina nuustakaida!"). Tänu- ja soovimislauluga tänati andide eest, pöördudes iga talupere liikme poole eraldi: peremehele sooviti viljaõnne, perepojale hobuseõnne, sulastele koerteõnne, pereminiale lasteõnne, peretütrele kosilaseõnne jms. Väljudes või juba õues lauldi hüvastijätulaulu, lubades järgmisel aastal tagasi tulla. Sajatuslaulu lauldi siis, kui ei avatud ust ega lastud sisse. Sajatustes kuulutati karjale kadu ("saagu su sead surema"), perele tõbesid, nälga ja
on ainult tähed ja tühjus." ,,Aga see sinine?" küsis emand vastuvaidlevalt. ,,See on õhk, puhas õhk," seletas Indrek. ,,Ja mida selgem õhk, seda sinisem, nii et taevast pole kuski. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal? Kus ta on, kui pole taevast? Mõelge ometi isegi." ,,Eks ta nii ole küll, et kui ei ole taevast, siis..." ,,Taevast ei ole, see on kindel," kinnitas Indrek vahele ja tahtis seletada, mis oli taeva kohta öelnud vana professor, aga ta ei saanud, sest ta kuulis, et keegi nuuksub. ,,Kes seal nutab?" küsis ta emandale otsa vaadates. ,,On see Tiina? Miks ta nutab? Mis tal viga?" Ta tõusis kastilt, kus ta istunud, ja astus teise toa uksele: Tiina oli keset oma mängukoli kaltsuvirna otsas kummuli ja nuttis südantlõhestavalt. Indrek vaatas nagu abi otsides üle õla emanda poole tagasi ja küsis: ,,Mis tal on?" ,,Kas te siis ei mõista?" vastas emand küsimusega. Aga Indrek ei mõistnud midagi. Sellepärast astus ta õnnetu lapsukese juurde, laskus kaltsudele
annaabi.ee 
