Piiskoppe abistasid preestrid. Preestrite valduses olid kirikule kuuluvad maad ja neid harisid talupojad. Mitmed kristlased asusid erakutena Aafrika ja Ees-Aasia kõrbetesse, et öelda lahti kõigest maisest, pühenduda üksnes jumalale ning oma hinge ettevalmistamisele hauataguseks eluks. Selliste meeste kohta hakati kasutama nimetust mungad, naiste kohta aga nunnad. Peagi tekkisid nii Aafrikas kui Aasias maisest elust lahtiöelnute ühised elupaigad - kloostrid. Oli nii munga- kui nunnakloostreid. Keskajal mungad asusid elama paganate hulka ja püüdsid neid veenmisega ristiusku pöörata. Kõige ohtlikumad vastased lääneeurooplastele olid Skandinaaviast pärit sõdalased. Ise nimetasid nad end viikingiteks, lääneeurooplastele olid nad aja tuntud kui normannide ehk põhjamaa meestena. Enam kui kahesaja aasta jooksul ründasid nad peaaegu lakkamatult Lääne-Euroopa maid. Prantsusmaal püüdsid viikingid mitmel korral Pariisi vallutada, vaid
Levinuimaks naiste ametiks sai tavalisim teenijaamet. Nende palk oli oluliselt väiksem kui meestel ning vahel palgati neid seepärast ka rohkem. Vaesemad naised valisid raha teenimiseks lihtsama ning räpasema tee prostitutsiooni. Mõned naised otsustasid aga perekonna ja abielu asemel minna kloostrisse. Nagu enamus arvab, siis ei olnud kloostrid mitte ainult usulised keskused, vaid need töötasid ka turvakodudena. Enamik nunnakloostreid olid varakeskajal vaesed ja väiksemad, kui need, mis olid munkadele mõeldud. Arvati, et naistel on erilised võimed teha nii halba kui ka head. Levis uskumus, et naised on seotud nõiduse ja kuradiga ning neid hakati süüdistama erinevates halbades asjades. Arvatavaid nõidu hakati taga kiusama. Imikute suure suremuse pärast hakati ka ämmaemandaid nõiaprotsessides süüdistama. Perekonnaelu Varakeskaegset majapidamist oli võimatu ette kujutada naise osavõtuta. Naise elu määras
piiskopkonnad, ehitati kirikuid, kabeleid ja kloostreid. Eestlasi ristiti sunniviisiliselt ja vastu nende tahtmist. Talupoegadel olid lünklikud arusaamad kristlikest põhitõdedest, sest jumalateenistused olid ladinakeelsed ja katolik kirik pani põhirõhu just usu välisele küljele. Kui võimalik, järgisid talupojad oma vanu tavasid või segasid muinasusundiga seotud nähtusi kristlike arusaamadega. Eesti aladel tegeles neli vaimulikku ordut, millel oli munga-ja nunnakloostreid nii linnas kui maal. Keskajal tekkisid Eesti aladele esimesed kloostrikoolid. Nende seast üheks silmapaistvamaks oli Tallinna toomkool, kus avanes ka eestlastel võimalus haridust omandada. Koolides oli väljavalitutel võimalik õppida lugemist, kirjutamist, laulmist ja ladina keelt. Lisandusid kirjutamis-ja grammatikakoolid, kus olid õpetajateks vaimulikud, üliõpilased ja linnakirjutajad. Tallinnasse rajati seesugune linnakool 1428 Oleviste kiriku juurde. Arvan, et hariduse
käsul kloostrisse, kus ta õppis lugemist ning kirjutamist nunn Jutta käe all. 18-aastaselt ühines tabenediktlaste orduga. Peale Jutta surma 1136. aastal sai Hildegardist prioress ning aastal 1147 otsustas ta kloostri kogukonnaga kolida Rupertsbergi Bingenis, kus ta sai kloostri abtissiks. Hiljem rajas ta mitmeid teisi nunnakloostreid. Hildegard oli mõjuvõimas naine, kes pidas aru nii paavstide kui keisritega. Ajaloos poldud teda enne 16. sajandit pühakuks kanoniseeritud, ehkki seda üritati mitmeid kordi (viimane toimus 1244. aastal). 16. sajandi lõpus nimetati ta ilma ametliku kanoniseeringuta pühakuks, tema püha päeva tähistatakse 17. septembril. Hildegardist on säilinud ligi sada kirja nii keisritele, paavstidele, nunnadele ja aadlikele. Ta kirjutas umbes 70 luuletust ja üheksa raamatut
(Claustrum lad. k avalikust elust eraldatud paik). Elu puhtuse ja vaesuse kõrvale tõusis kuulekus, kui kloostrielu kolmas põhivoorus. Kuulekust osutati kloostri juhatajale abtile/abtissile, samuti kloostrireeglile. Esimese kloostrireegli koostas egiptlane Pachomios umbes aastal 325. Kloostrid levisid kiiresti kogu Egiptuses ja sealt edasi Palestiinasse, Süüriasse ja VäikeAasiasse. Asutati ka nunnakloostreid. Idakloostri institutsioonile andis lõpliku kuju kirikuisa BasileiosSuur VäikeAasias. Erinevalt Pachomiosest nõudis ta eluaegset kloostritõotust, mis anti katseaja lõppedes. Jumalateenistuse, palvetamise ja meditatsiooni kõrval tegeldi tema kloostrites õppe ja uurimistööga. Basileios rõhutas hingehoiu ja heategevuse tähtsust nii kloostris kui ka väljaspool seda. Benediktiinlaste reegel tähendas lääne kristleskonnale sama, mis Basileios Suure reegel idakirikule. Sellest sai
Piiskoppe abistasid preestrid. Preestrite valduses olid kirikule kuuluvad maad ja neid harisid talupojad. Mitmed kristlased asusid erakutena Aafrika ja Ees-Aasia kõrbetesse, et öelda lahti kõigest maisest, pühenduda üksnes jumalale ning oma hinge ettevalmistamisele hauataguseks eluks. Selliste meeste kohta hakati kasutama nimetust mungad, naiste kohta aga nunnad. Peagi tekkisid nii Aafrikas kui Aasias maisest elust lahtiöelnute ühised elupaigad - kloostrid. Oli nii munga- kui nunnakloostreid. Keskajal mungad asusid elama paganate hulka ja püüdsid neid veenmisega ristiusku pöörata. Kõige ohtlikumad vastased lääneeurooplastele olid Skandinaaviast pärit sõdalased. Ise nimetasid nad end viikingiteks, lääneeurooplastele olid nad aja tuntud kui normannide ehk põhjamaa meestena. Enam kui kahesaja aasta jooksul ründasid nad peaaegu lakkamatult Lääne-Euroopa maid. Prantsusmaal püüdsid viikingid mitmel korral Pariisi vallutada, vaid
Kiriklikult jagunes Eesti ala kihelkondadeks, mille eesotsas seisis preester. Esialgu vastasid nende piirid üldjoontes muinaskihelkondadele, kuid aja jooksul kirikukihelkondade hulk kasvas ja piirid muutusid. Suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, oli mitu linnakihelkonda. Kirikukihelkonnad olid Eesti ala kõige püsivamateks haldusüksusteks, kestes 13.20. sajandini. Eestis tegutsesid keskajal neli vaimulikku ordut, millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades kui ka maal. Tsistertslaste mungakloostrid asusid maal: Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste eesmärgiks oli isoleerituses pühenduda jumalateenimisele. Lisaks sellele tegelesid nad ka põllunduse, aianduse ja karjakasvatusega. Tsistertslaste naisharul olid kloostrid linnades: Tallinnas ja Tartus, aga ka Lihulas. Dominiiklased oli kerjusmungaordu, mis kuulutas jumalasõna ka kloostrimüüridest väljaspool, muuhulgas ka eesti keeles. Dominiiklased
lisaks kihelkonnapreestritele ka vikaarid (preestri abilised). *Preestrite ülesandeks oli jumalasõna levitamine, jumalateenistuste läbiviimine ja sakramentide jagamine- ristimine, leeritamine, laulatamine, armulaud, piht, viimne võidmine, preestriks pühitsemine. *Alates 13.sajandist hakkasid mitmed katoliiklikud mungaordud rajama Eestisse ka kloostreid. Keskaja lõpuks tegutses Eestis 4 mungaordut, millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades, kui ka maal: *Tsistertslased – nende eesmärgiks oli isoleerituses pühenduda Jumala teenimisele ning lisaks sellele tegelesid nad ka põllunduse, aianduse ja karjakasvatusega; naisharul olid kloostrid ka linnades. *Dominiiklased – kerjusmungaordu; kuulutasid jumalasõna ja tegelesid hariduse andmisega; kloostrid asusid linnades. *Frantsisklased – kerjusmungaordu; tegelesid rändjutlustamisega kohaliku rahva
annaabi.ee 
