Nullpunkt referaat (1)

Tallinna Tehnikagümnaasium
Margus Karu
„Nullpunkt“
referaat
Kirjaniku CV:
Raamatu autor Margus Karu on sündinud Tallinnas, ning veetnud seal ka oma lapsepõlve. Nagu ka tema raamatu „Nullpunkt“ peategelane, käis esialgu koolis Llasnamäel, keskkooli läks ta Noarootsi Gümnaaasiumisse, kuid sealt llahkus ta siiski ning lõpetas Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Haridusteed jätkas ta Tallinna Ülikoolis õppides filmirežissööriks. Preagu on Margus Karu 25 aastat vana. Interneti andmete järgi on ta töötanud filmistuudios „Kuukulgur“ ning praegu teeb koostööd Rakvere Teatriga. Kuna Margus on nii noor inimene ning tuntuks sai ta oma esimese ja praeguseks ka viimase avaldatud raamatu järgi, siis tema kohta on raske teha mingisuguseid üldistusi.
Raamatukaart:
Põhiline tegevus toimub raamatus kolmes kohas: Tallinna elamurajoonis Lasnamäel, Vanalinna Rootsi Gümnaasiumis ning üldiset Tallinnas. Peategelaseks on noor poiss, Johannes, kellel on elus erinevate asjaolude põrkumisel saabunud raskused. Kõrvalisteks tegelasteks on tema klassikaaslased, tema pere ning hiljem tekkiv sõprusringkond, kes on talle väga tähtis. Tegevus toimub 21. sajandi algusaastatel paari aasta lõikes.
Autor näitab selle raamatu läbi, kuidas üks eluga täiesti rööbastelt välja sõitnud inimene leiab endas jõudu, jaksu ja tahtmist siiski midagi teha, sellest välja rabeleda ning elada väärilist elu, ning mitte alla käia.
Raamat räägib ühest noorest, kes on pärit probleemsest kodust ja halvast koolist. Tal õnnestub ennast ühte Tallinna eliitkooli sisse rääkida, kuid olukord erinevate temast sõltumatute sündmuste sunnil halveneb veelgi ning tema elupüramiidi kolm peamist tahku – kodu, sõbrad ja kool – vajuvad kokku. Ta avastab, et ta on jõudnud nullpunkti, ta ei oska sealt välja tulla, tal pole mitte midagi, mida võiks kaotada, ning ta unistab, et tal oleksid sõbrad, või vähemalt üks. Mõne aja pärast hakkab olukrod muuutuma, ning paljud asjad loksuvad paika.
Raamat lõppeb hästi, kõik, kes olid seda väärt, said endale karistuse ning peategelase tulevik on selge ja puhas.
Ühe tegelase iseloomustus:
Tegelaseks, keda ma iseloomustan, valisin ma Johannese hilisemast tutvusringkonnast pärit Saša, kes kujunes Johannese heaks sõbraks ja kaaslaseks.
Ise rääkis Saša, et tal on selline nimi, kuna ta ema on pooleldi kreeklane, see oli esimene lause, mida ta tutvustamisel poolnaljana ütles, ilmselt see pani paika ka esimese mulje temast, kui rõõmsast huumorimeelega poisist. Saša oli samuti pärit lõhenenud perekonnast, kus pereisa oli joodik . Kuid see selgub hiljem, Johannesele jätab ta esmasel kohtumisel rõõmsa, muretu , sõbraliku poisi mulje. Ja nii ta ongi, sest Saša ise väitis, et ei saa kõike ajada oma vanemate süüks, kõik on enda teha. See mõjub ka Johannesele hästi ning annab jaksu enda elus midagi muuta. Saša oli raamatu järgi väga positiivne tegelane, kes oli sõbralik ja truu ning valmis sõbra eest välja astuma kui seda läks vaja. Peale selle ta oli muusik , ta mängis kitarri . See ning mõningad teised muljed olukordade kirjeldustest jätsid mul temast natuke hippiliku mulje, kuid see ei ole halvustav.
Isiklik seos teemaga:
Võtsin selle raamatu ette, kuna ta oma ilmumise ajal tekitas suhteliselt palju kuulujutte, kriitikat, erinevaid hinnanguid. Tahtsin olla kursis asjadega, osata kaasa rääkida selle raamatu kohta käivates aruteludes. Samuti mul oli huvitav, kuidas näeb siis välja „tõeliselt hea noortekirjandus “, kuidas artikklites väideti.
Arvamus loetu kohta:
Ma ei saa öelda, et see oli parim raamat, mida ma olen viimaste aastate jooksul lugenud, aga avaldas mulle muljet küll. Minu arvates, ma jäin selle lugemisega natuke hiljaks , minule ei andnud see midagi totaalselt uut, ta ei vapustanud mind. Sellele vaatamata ma ei väidaks, et see on orienteeritud just nooremale lugejale, kuna raamatus on üüratult palju roppusi, mis mind üsna häirisid, samas ma saan aru, et kui nad kõik välja jätta, siis oleks see ilmselt juba mingsugune teine raamat, mis jutustab millegist muust vähem traagilise nurga alt
Millegipärast mul sööbis ajju üks aega väljendav lause: „...see oli ajal, mil kõik magalate kinod äkki kultuurikeskusteks muutusid...“. Mulle väga meeldis see lause, ta aeg-ajalt tuleb mulle meelde ning ainuüksi selle pärast ma ei kahetese, et lugesin raamatu läbi.
Käisin ka raamatu järgi tehtud etendust vaatamas, siis mul kinnistus tunne, et olen selle jaoks liiga suur. Aga ka kõige häirivam oli just roppuste kõlamise sagedus lava pealt. Oli isegi kõhe tunne, kuulata sellist teksti nii uhkes ja rikkalikus, erilise piduliku õhkkonnaga kohas nagu Vene Draamateater .