130 (0)

"Nullpunkt"



Margus Karu "Nullpunkt" Kirjastus Pegasus 2010  Margus Karu teos ilmus 2010. aastal, autor oli siis 26-aastane.  See oli tema esimene romaan ning sai kohe väga kuulsaks. "Nullpunkt" räägib poisist nimega Johannes, kel õnnestus   ilma katseteta Tallinna eliitkooli sisse   saada.   Klassikaaslased   pole   sellest   aga   vaimustunud.   Kodused   probleemid, klassikaaslaste pidev mõnitamine ja üksindus viivad poisi nullpunkti. Ta leiab end seismas oma Lasnamäe korteri rõdul rääkimas endaga, kas sooritada enesetapp või mitte, kui samal ajal tema skisofreenikust ema üritab ust maha lõhkuda. Ometi suudab poiss   välja mõelda plaani,  kuidas saada oma elu taas joonde. Johannes on lihtne poiss, kelle pere ei hiilga rikkusega nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. Tema skisofreenikust ema ja kodust lahkunud isa ühendab veel Johannes, õde Kreete, teine õde   Ege   ja   veel   üks   vend.   Koduste   probleemidele   lisaks   on   tal   koolis   kriitiline   seis, enesehinnang on madal. Sõpru tal samuti pole ja tema kõige lähedasem isik õde Kreete on Tais õppimas. Kogu ta maailm on kui meri, mis teda vastu kaljusid peksab. Kõik see  matab ta enda alla, paneb teda tundma, nagu ta upuks.  Viimasel hetkel visatakse talle päästerõngas, appi tulevad tema head uued sõbrad Šasa, Kairi, Ingmar ja Ester. Johannese suvearmastus Riina hoiab teda  samuti  ja noormees ei tunne end enam üksi. Ta otsustab endaga tõsiselt tööd teha: ta hakkab   trenni tegema ja teistmoodi riietuma. Suvi mõjub talle kosutavalt. Sügisel uuesti kooli naastes muutub ka klassikaaslaste arvamus temast. Kooli lõpetab Johannes keskmiste eksamitulemustega ja on valmis uuteks väljakutseteks. Raamat on üks tõeline noorsooromaan. Juba teose kujunduses on   noore ja uue kirjaniku imagot.   "See   on   noorteromaan   sõna   parimas   mõttes,"   on   öelnud   ka   Peeter   Helme.   Julm keelekasutus, sünge mõttemaailm, tundeline meeleolu on osa sellest raamatust. Johannes ise


on tüüpnäide teismelisest. Veider keha ja vinniline näonahk on täpne kirjeldus   poisist, kes pole endaga rahul. Tema negatiivsus justkui sööb ta ära. Kogu see "ma ei näe valgust tunneli lõpus" mõtlemine   viib ta sügavasse masendusse. Minu meelest oli ta pisut naiivne, lootes uude kooli minnes uut ja paremat elu. Hundikarja jänesena minna on halb mõte. Raamatus on tegelasi, kes tunduvad mulle liiga skemaatilised. Näiteks Paula, kes on väga avameele tüdruk. Lausa liiga avameelne minu arust. Pööraselt äkiline, teeb kärbsest elevandi. Kord pidi ta Johannese kõrvale istuma, aga selle asemel tormas klassist ropendades välja. Selline situatsioon pole usutav. Johannese ema, kes on ilmselgelt haige ja eitab seda,   kurnab oma last ja kogu perekonda. Tema   haiglane   mõtlemine   ja   ühele   emale   sobimatute   tegude   jada   on   ta   terve   perekonna kildudeks   visanud.   Kuigi   raamatu   lõpus   tema   olukord   paraneb,   jätab   see   Johannese mälestustesse sügavad haavad ja pideva kartuse, et minevik kordub. Ükskord ta ju seisis oma ema tegude pärast vastastikku surmaga. Teos  oli kokkuvõttes sünge ja pani mõtlema teistsugustele olukordadele ja situatsioonidele, millesse mina sattuda ei võigi. Ometi on iga noore saatus, mõttekäik ja arusaam elust ning asjade tähtsusest  nii erinev ning see  raamat ongi  hea näide, kui mitmekesine on maailm.  Õppisin   sellest   raamatust   nii   mõndagi.   Ka   kõige   sügavamast   kaevust   on  võimalik   töö   ja vaevaga välja ronida. Usk endasse on suurem kui teiste laim. Kogu see positiivne energia, mis Johannesest edasi kandus tema sõpradele ja perele, parandas ära need augud, mis otsisid täitmist juba aastaid. Kui Johannes oli täbaras olukorras ja tundus, et tal pole enam midagi, mille nimel elada, leidis ta, et siiski on. Enda nimel. Ta suutis oma elu juhtima hakata. Tehes rõõmu endale, kiirgad seda edasi teistele.  Teose sündmustik oli hoogne. Kirjeldusi oli vähe, kuid piisavalt, et millestki ilma ei jääks. Käisin vaatamas ka raamatu sündmustel põhinevat Rakvere teatri etendust ning  sain aru, et see  teos  on   minu   jaoks   ainult   lugemiseks.   Etenduses   kuuldud   liiga   räige   keelekasutus   ei sobinud mulle,  kuid lugemisel see ei häirinud.. Mõttes sai kõik need vandumised just nagu ära kustutada, aga lavastuses kuulsin neid liiga valjult. 


Kui saaksin raamatut hinnata, annaks sellele viie miinuse. Oli kohti, mis mulle meeltmööda ei olnud,   kuid   siiski   on     Margus   Karu   kirjutanud     raamatu,     mis   on   õpetlik   ja   väga   sobiv noortele.