Oo, suvi on mulle kodumaa ainsaks väärtuseks, ehk olgu veel suvi, suvi ja Tuulemäe ümbrus, näituseks. Aga jumal hoidku Elva ja Tõrva eest. Kõrvaltegelastena jooksevad läbi peamiselt ümbruskonna kohalikud elanikud- Juhan, Ado ja Mari ning mõisarahvas-hr ja pr Ottenson ning nende tütred Eva ja Isi. Peamiselt kujutataksegi peategelase mõtteid ja hoiakuid teiste tegelaste suhtes ning tema tunde- ja armuilma. Lühikese suvitusperioodi jooksul õpib noorhärra lähemalt tundma mõlemat noorukest mõisapreilit ning nendega pisut kurameeridagi. Kunstnik ülistab sagedamini mõtetes üht jõulisemat õdedest, hoidudes reaalsuses siiski teise, haprama poole. Tundub, et kuigi mõlemal neiul tekivad tema vastu siirad tunded, jääb ta siiski õrritavaks ning näeb asja ise pigem mänguna. Nõnda mängeldes, looduses seigeldes ning enese loodud sisekonfliktides ja tundedraamades sipeldes luuakse teose sündmustik, mis lõpeb lahkumismotiiviga ning jätab lahtiseks tegelaste
Margareta armub Fausti. Nad soovivad olla koos, kuid Margareta jaoks on takistuseks vaid tema ema, kes ei taha, et tema veel liiga noor tütar end kellegagi seoks. Faust pakub Margaretale mürki, mis ema-probleemi teelt kõrvaldaks. ,,Ma teen siis nii, ehk küll ei peaks. Mis võim sul on mu üle, räägi!" lausub Margareta ning tegutseb vastu oma tahtmist. Faust toob teisegi ohvri oma armastuse nimel. Nimelt tapab ta Margareta venna, Valentini, kes üritas päästa oma noorukest õde vale tee ning häbi eest. Kuid häbi oli juba saabunud- Margareta ootas last. Margareta on võõraste tegude küüsis, sest ta peab end oma venna surma eest vastutavaks ning satub vangi. Rakvere Gümnaasium Maris Toomel, 10B Faust aga jätab Margareta ning läheb Mefistofelesega Volbriöö pidustustele. Seal näeb ta kauget udukogu, kus oleks nagu tema armastatu- Margareta. Ta näib väga õnnetu ning
Navitrolla (Heiki Trolla) Heiki Trolla, keda tuntakse paremini kunstnikunime Navitrolla all, on sündinud Lõuna-Eestis Võru linnas 10. augustil 1970. aastal. Võrumaa kõrgustikest, kus saatis Heiki mööda enda esimesed eluaastad, kolis ta enda perega 1978. aastal tasasele ja rahulikule alale, Navi külla. Peatselt astus ta seal kirikukooli, mis talle vastumeelseks osutus. Elukoha vahetamise tulemuseks oli aga see, et noorukest tabas sokk ning ta tõmbus endasse. Nii ei liitunud ta ei pioneeriorganisatsiooni ega komsomoliga, sest kollektiivsetele ettevõtmistele eelistas ta olla üksi ning joonistada. 1985. aastal lõpetas Heiki kirikukooli ning tegi katsed Tartu Kunstikooli, kus teda vastu ei võtnud. Nii jätkus koolitee hoopis ühes Võru keskkoolis 1988. aastani. Kunstist siiski ta ei loobunud ning joonistamise algtõed omandas tuntud kunstniku Viive Kuksi juures
Mungad kartsid edasi minna ja lõpuks teatasid, et enam kaugemale nad ei lähe. Nad andsid Niccolóle ja Maffeole üle kõik volitused ja kirjad ja lahkusid templirüütlite suurmeistri seltsis. Kui Polod saabusid linna nimega Kemenfu, kus suurkhaan sel ajal asus, läksid nad valitseja paleesse, kus leidsid eest suurkhaani ja hulga paruneid. Nad andsid üle volitused, kirjad ja püha õli, mis tegi valitsejale head meelt. Hubilai tervitas ka väga sõbralikult noorukest Marcot. Marco jõudis kiiresti omandada teadmisi tatarlaste kommetest, keelest ja kirjatarkusest. Vähese ajaga suutis ta ära õppida neli keelt, nii sõnas kui kirjas. Sellega pälvis ta suurkhaani poolehoiu, ta saatis Marco saadikuna maale nimega Karadžang. Selle ülesandega sai ta hakkama suurepäraselt, ta oskas näha ja tähele panna rohkem kui eelmised saadikud, kes täitsid ainult selle kohustuse, millega nad saadetud olid. Suurkhaan aga soovis kuulda ka
maakohas: Trolla külas ja Navi külas. Sellest on tulnud naljaka kõlaga kunstnikunimi Navitrolla. Enda lapsepõlve peab Navitrolla väga õnnelikuks. Võrumaa kõrgustikest, kus saatis Heiki mööda enda esimesed eluaastad, kolis ta enda perega 1978. aastal tasasele ja rahulikule alale, Navi külla. Peatselt astus ta seal kirikukooli, mis talle vastumeelseks osutus. Elukoha vahetamise tulemuseks oli aga see, et noorukest tabas sokk ning ta tõmbus endasse. Nii ei liitunud ta ei pioneeriorganisatsiooni ega komsomoliga, sest kollektiivsetele ettevõtmistele eelistas ta olla üksi ning joonistada. 1985. aastal lõpetas Heiki kirikukooli ning tegi katsed Tartu Kunstikooli, mis teda vastu ei võtnud. Nii jätkus koolitee hoopis ühes Võru keskkoolis 1988. aastani. Kunstist siiski ta ei loobunud ning joonistamise algtõed omandas tuntud kunstniku Viive Kuksi juures.
Antud kaasusest ei tulene kui pikk oli ühe või teise ametiala katseaeg, küll aga tuleb tõdeda, et kassiir ja müüja on väga sarnased kutsed. Miks üldse tööandja soovis, et Mari alguses kassiiri kohal katseajaga töötaks, ilma et ta sellele kohal tööle jääks – ma ei saa aru. Ja siis peale kassiiri katseaja lõppu müüjana katseajal oleks ja viimase lõppedes peaks ta olema asunud juba müüja elukutset omandama. Aga ma arvan, et tööandja eesmärgiks oligi seatud noorukest Marit lihtsalt ära kasutada. Tegelikkuses on nii, et sama tööandja juures, olenemata selles, et ametikoht, ei ole tööandjal õigus teistkordselt katseaega kohaldada. Ta pidi juba siis, kui Mari töötas kassiirina katseajal, veenduma selles, kas Mari sobib või mitte. Leping sisaldas veel tingimusi, et katseaeg ei kuulu puhkusearvestusse ja töötatud aega arvestatakse alles siis, kui katseaeg läbitud. Eeldatakse, et töötaja
sageli tähele, kui keegi tuppa astus. Ta teadis väga hästi, kuidas oma ilu müüa. Selles väljenduski tema pahelisus. Ta oli veendunud, et tal pruugib vaid käsi kokku lüüa, et ujuda rahas. Muffati näitel nägi ta, et ükski mees ei suuda temast täielikult loobuda. Ka nurka vistud krahv tuli alati tema juurde tagasi. Ta kasutas oma välimust tihti ära. Krahvi puhul toimis see eriti hästi. Ta sundis krahvi endale isegi uues etenduses peaosa küsima. Selle ta ka sai. Noorukest Georgi kasutas Nana vaid ära, et rahuldada oma kapriise. Tegelikult ei olnud tal poisist sooja ega külma (,,Millal sulle ükskord koitma hakkab! Ega sa ometi ei lootnud, et ma sulle surmatunnini mammaks jään? Mul on parematki teha, kui poisiklutte kasvatada."). Nanast sai sümbol ,,Nõnda sai Nanast sikk naine, meeste rumaluse ja roppuse rantjee, kõrgprostitutsiooni markiis. See oli kiire ja otsustav võit. Temast sai kõige kulukamate prostituutide kuninganna
Mungad kartsid edasi minna ja lõpuks teatasid, et enam kaugemale nad ei lähe. Nad andsid messer Niccolóle ja messer Maffeole üle kõik volitused ja kirjad ja lahkusid templirüütlite suurmeistri seltsis. Kui Polod saabusid linna nimega Kemenfu, kus suurkhaan sel ajal asus, läksid nad valitseja paleesse, kus leidsid eest suurkhaani ja hulga paruneid. Nad andsid üle volitused, kirjad ja püha õli, mis tegi valitsejale head meelt. Hubilai tervitas ka väga sõbralikult noorukest Marcot. Marco jõudis kiiresti omandada teadmisi tatarlaste kommetest, keelest ja kirjatarkusest. Vähese ajaga suutis ta ära õppida neli keelt, nii sõnas kui kirjas. Sellega pälvis ta suurkhaani poolehoiu, ta saatis Marco saadikuna maale nimega Karadzang. Selle ülesandega sai ta hakkama suurepäraselt, ta oskas näha ja tähele panna rohkem kui eelmised saadikud, kes täitsid ainult selle kohustuse, millega nad saadetud olid. Suurkhaan aga soovis kuulda ka
Mungad kartsid edasi minna ja lõpuks teatasid, et enam kaugemale nad ei lähe. Nad andsid messer Niccolóle ja messer Maffeole üle kõik volitused ja kirjad ja lahkusid templirüütlite suurmeistri seltsis. Kui Polod saabusid linna nimega Kemenfu, kus suurkhaan sel ajal asus, läksid nad valitseja paleesse, kus leidsid eest suurkhaani ja hulga paruneid. Nad andsid üle volitused, kirjad ja püha õli, mis tegi valitsejale head meelt. Hubilai tervitas ka väga sõbralikult noorukest Marcot. Marco jõudis kiiresti omandada teadmisi tatarlaste kommetest, keelest ja kirjatarkusest. Vähese ajaga suutis ta ära õppida neli keelt, nii sõnas kui kirjas. Sellega pälvis ta suurkhaani poolehoiu, ta saatis Marco saadikuna maale nimega Karadzang. Selle ülesandega sai ta hakkama suurepäraselt, ta oskas näha ja tähele panna rohkem kui eelmised saadikud, kes täitsid ainult selle kohustuse, millega nad saadetud olid. Suurkhaan aga soovis kuulda
giljotiinist ja süüdismõistetuid lasti maha revolutsiooniliste sõdurite kartetsitulega. Toulonis tegi Konvendi saadik BARRAS31 [ba´ras] sama. Äärmise julmusega hävitati "sisevaenlasi" Vendée departemangus. Nantes'is linnas aeti 2000 kinniseotud kätega vangi paatidele ja lükati jõe keskel vette. Lõpuks koondus võim täielikult ühe inimese Robespierre'i kätte, kes kuulas vaid oma sõpra, noorukest Saint-Justi, kes oma julmuse eest pälvis hüüdnime "Surmaingel". Teda saatis Robespierre rindele sõjaväge ohjama. Kuid rahu polnud enam ka jakobiinide endi keskel. Pariisi linnavalitsuses hakkasid pead tõstma vasakpoolsed ekstremistid pöörased ja ultrad, kes toetusid Marat' eeskujul kõige vaesematele ja harimata rahvakihtidele nn sans-culotte'idele (tõlkes: püksata). Ekstremistid soovisid revolutsiooni süvendada, repressioone veelgi laiendada
Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet annud visandis ,,Vastukaja". See oli siis väikene Innu, ,,haiglane, kõhn, suure peaga poiss", kes mahalastud jänese silmi vahtides haledalt nutma puhkes : ,,Jänese . . silmad . . . jänes . . . on . . .ju surnud . . ." Nagu ,,Tõe ja õiguse" täisealiste vastaspooled on ja võimu pärast alalõpmata protsessivad, nii satub ka noorukene Indrek pahatihti vastamisi oma teistsuguse tõe ja õiguse loomusundide pärast. Seda noorukest ja nõrgukest haarab juba varakult valguse valu, uimab kooliskäimise iha, kisub raamatulugemise kirg, mille teiseks pooleks on tegelikust maaelust eraldumine. Eks ole ju ülikooli hariduse osaliseks saanud Tammsaare ise oma esimeses isikus ilukõnelist tunnistust annud oma raamatuvaimustusest: ,,Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik loob lokkama, õilmitsema ja kui mesilased sumisedes mett korjavad: mina otsin mett raamatutest.
giljotiinist ja süüdismõistetuid lasti maha revolutsiooniliste sõdurite kartetšitulega. Toulonis tegi Konvendi saadik BARRAS31 [ba´ras] sama. Äärmise julmusega hävitati “sisevaenlasi” Vendée departemangus. Nantes’is linnas aeti 2000 kinniseotud kätega vangi paatidele ja lükati jõe keskel vette. Lõpuks koondus võim täielikult ühe inimese – Robespierre’i kätte, kes kuulas vaid oma sõpra, noorukest Saint-Justi, kes oma julmuse eest pälvis hüüdnime “Surmaingel”. Teda saatis Robespierre rindele sõjaväge ohjama. Kuid rahu polnud enam ka jakobiinide endi keskel. Pariisi linnavalitsuses hakkasid pead tõstma vasakpoolsed ekstremistid – pöörased ja ultrad, kes toetusid Marat’ eeskujul kõige vaesematele ja harimata rahvakihtidele nn sans-culotte’idele (tõlkes: püksata). Ekstremistid soovisid revolutsiooni süvendada, repressioone veelgi laiendada
annaabi.ee 
