Mõrsjaema (e. tanutaja) soeb kõigepelt mõrsja juuksed, siis lööb mõrsjale tanuga vast pead ja sõnub: ,,Unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles!" või: ,,Unusta tuli, tuleta tuli, pea meeles mehe kaltsa!" Siis asetab tanutaja mõrsjale naise peakatte pähe. Seda korratakse kolm korda, sest esimesel ja teisel korral pannakse müts viltu (või tanu asemel peigmehe müts) ja mõrsja raputab selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe. Lääne-Eestis oli kombeks tanutada mõrsjat aidas või rehe all, veimekirstu juures, kusjuures pruut istus kirstu peal. Suurem hulk pulmarahvast istus tanutamise ajal söögilauas. Kohati tanutati mõrsjat kogu pulmarahva juuresolekul. Mõrsjale pandi tanu pähe pulmaliste keskel söögilaua taga. Ent selleski avaldus tendents kombetalitlust varjata: tanutaja varjas mütsi pähepanemisel oma kehaga noorikut, laotas mõrsjale
Teisel päeval saabus peiukoju saunjarahvas koos pruudikirstuga. Peiukodus nõudis saunjarahvas pruuti näha ja hakkas omakorda pruuti otsima. Teisel päeval toimus ka pulmakombestiku keskne rituaal tanutamine: selle käigus pandi pruudile pidulikult pähe abielunaise peakate, mis tegi pruudist nooriku. Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis nagu aidas või saunas ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine, st. noorikule põlle kui abielunaise kohustusliku riietuseseme ettesidumine. Sellega kaasnes põllelappimine, st. noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama. Järgnes nooriku tantsitamine, mis kuulus algselt arvatavasti muistsesse viljakus- ja sigivusrituaali: pärast tanutamist ja põllelappimist viis mõni peigmehe sugulane, uuemal ajal peigmees ise, nooriku esimesena tantsima. Seejärel tantsitasid teda järgemööda teised pulmalised
Tanutamise ajal peab noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Tanutamise asemel võib mängida pruudipärja mängu. Mirtidest või loorberitest pruudipärg mängitakse maha, selle uuest omanikust saab järgmine pruut. Pruudipärja asemel on maha mängitud ka peiu müts. Tanutamisele järgneb põlletamine. Põlle etteseadja ehk põlletaja on peiupoiss, põll seatakse ette naljatuste saatel. Peale mitmeid katsetusi leitakse põlle õige koht ja seoti noorikule ette. Põlletamisega on ka põllelappimine, mille algatab pruudivend. Pruudivend peab kurtma, et peigmees on ostnud katkise põlle ja ta kutsub pulmalisi põlle lappima. Põlle lapitakse rahaga. Esimese mündi heidab peig, järgnevad peiupoisid ja teised pulmalised. Pruudi vend näitab piitsavarrega: siin on auk! Peiu poisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle lappima, vastu hakkajad ka vägisi (kogutud raha jääb mõrsjale). Teine pulmapäev lõpeb noorpaari rituaalse magamaviimisega
Äkki aga, ei tea mis põhjusel, jätnud tüdruk poisi maha ja varsti abiellunud teisega. Poiss olnud väga löödud ja kui esimesest löögist üle saanud, vandunud tüdrukule truudusetuse eest kätte maksta. Pulmapäeval, kui rahvas istus lauas ja vastne noorik nende keskel uhkes valges kleidis (olnud ka poolsalaja kiriklik laulatus), sõitis pulmamaja akna alla tsistern. Autot juhtis see õnnetu armastaja. Poiss võttis vooliku, torkas selle otsa aknast tuppa ja suunas noorikule ning kallas ta virtsaga üle. Oma osa sai muidugi ka vastne abielumees. Millega lugu lõppes, pole teada. Väike-Maarja - K. Õis < Jaan Ots (1993) Ü. Tedre teab, et sama lugu on aset leidnud 50. aastatel hoopis Tartus (Tedre l988, 695). Ameerikas levis jutt ebatavalisest kättemaksust armukadeduse ajendil umbes samal ajal. Seal oli kättemaksuvahendiks tsement, millega rivaali auto üle kallati. Seal aitas lugu võimendada ka ajakirjandus (Brunvand 1981, 98-101).
Kuid kuna rüütel on niivõrd armunud, astub ta vaimuliku seisusesse ning varjub Haapsalu lossis, kuhu järgeb kooripoisi riietuses tema armastatu. Neil oli sealt plaanis koos põgeneda, kuid põgenemiskatse ebaõnnestub ja neiu müüritaksekirikuseina, noormehel aga raiutakse pea maha. (1937.aastal lavastati see variant Haapsalu lossipargis) Legendist on tehtud ka eesti versioon, mis kõlab järgmiselt: Eesti vanema tütar Kuiki ja noormees Ehko vahel on suur armastus. Lisaks noorikule heidab Kuikile silma ka piiskop ise ja viib neiu vägisi lossi, kuid neiu keeldub saamast piiskopi armukeseks kuulutab härra ta nõiaks ning Kuiki müüritakse kirikuseina. Samal ajal püüab Ehko koos sõpradega oma neiut päästa, kuid jääb hiljaks ja satub vangikongi. Noormehe piinamise ajal ilmus kirikuseinale neiu kuju. Tuntud on ka L.Kyösti ballad V. Ridala tõlkes ning P. Kilgase versioon, millega võib tutvuda iga inimene, kes satub õigel ajal Haapsallu etendust vaatama.
Peiu ema viis minia läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi kaevul. Kohati juba söömise ajal toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Tanutamisega haakub põlletamine. Ka põll oli abielunaise kohustuslik riideese. Alles pärast mitmeid katsetusi leiti pölle õige koht ja seoti see noorikule ette. 4 Pulmade lõpetamine Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et
jäid maha, olid kurvad. Targad ohverdasid Uku kivil, et teekond õnnestuks. Enne koitu asus ,,Lennuk" teele, Kalevipoeg ise ülemaks targa tüürimehe kõrval. Kalevipoeg laulis sellest, kuids ilm oli loodud, kuidas loodi kuu ja päike. Soome sortsid puhusid mere tormama, nii et seitse päeva ei näinud meeskond ühtki meremärki, lõpuks sortsid väsisid ja kallas hakkas paistma. Oli jõutud Lapu randa. Kalevipoeg leiab rannalt talu, mille ees piiga ketrab ja laulab lugu, kuidas noorikule leitud kanast kuningatütar sirgus ja kuidas talle siis kosilasteks tulid kuu ja päike. Laulusse sekkub Kalevipoeg, piiga põgeneb. Ilmub taat, kes osutub Lapu targaks. Kalevipoeg küsib temalt teed ilma otsa. Lapu tark ütleb, et siit küll sellist teed ei leia. Need, kes otsinud ilma otsa, tühja tuult on tallanud. Tark soovitab tal koju tagasi pöörduda, kuid Kalevipoeg ei jäta jonni. Pakub targale palka, mida see nõab, et aga ilma otsa leiaks. Varrak asubki tüüri
esmalt Kuimetsa, kus rü utli surelikud riismed tema viimse soovi kohaselt perekonna matusepaigale puhkama pandi. Siis usaldas vüst oma väsalga mõeks ajaks ustava asemiku käu alla ja Leisis pruudiga Venemaale oma isa juurde, kes tsaari armust oma mõsad ja seisuseõgused tagasi oli saanud, kuid selle tingimusega, et ta iialgi Moskvasse ei tohtinud tulla. Siin peeti toredad pulmad. Päast pulmi kutsus tsaar Ivan noorpaari enese juurde, leidis neist suurt meelehead, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõge ameti oma kojas. Liivi- ja Eestimaal ei saanud Gabriel enam sõast osa võta. Kuidas suur Liivi sõa viimaks lõpes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin ainult niipalju, et venelased sel korral Tallinnast võtu ei saanud, vaid seitsmenäalase piiramise jäel sõamoona puuduse päast taganema pidid. Gabrieli ja Agnese edasise elukägu üe võme loori laotada, teades, et magusa õne ja kustumatu armastuse soe-läge loori läi kumab
annaabi.ee 
