Nimetu (0)

Volga või GAZ
GAZ ehk (endise Gorki Autotehase)
Esimesed GAZ-A ja GAZ-AA sõidukid toodeti Ford Motor Company poolt etteantud
jooniste baasil. Kuid need autod erinesid pisut Ameerika prototüüpidest tänu
tugevdatud sidurikorpusele ja roolimehanismile.
GAZ-A kesk-klassi sõiduauto läks tootmisse 1932. aasta detsembris.
Tehase 100000s auto, GAZA sõiduauto koostati 17. aprillil 1935. aastal ning
see kuupäev kirjutati ilmselgelt ühe olulisimana GAZ tehase ajalukku.
GAZ tehas oli riigi esimene tehas, mis juurutas sõidukite liinitootmise Ford
Motor Company ameerika ekspertide abiga.
Vastavalt Ford Motor Companyga s õlmitud lepingule pidid GAZ M1 auto
sarnaselt GAZAle põhinema Fordi prototüübil. Kuid GAZi disainerite ja
konstruktorite meeskond eesotsas andeka spetsialisti ja juhi, A. A. Lipgartiga,
keeldus 1933. aastal kategooriliselt Ameerika mudeli kopeerimisest, omades
täiesti oma ettekujutust rahvusliku sõiduki kontseptsioonist tuginedes esimese
mudeli tootmisel saadud kogemustele.
Niisiis ei valitud auto jõuallikaks Ameerika analoogil olevat V8 mootorit,
vaid modifitseeriti oluliselt juba tootmises olevat 4silindrilist mootorit
saavutades senise 40 hobujõu asemel 50. Põhimuudatused aga puudutasid
assiid. V älja töötati ekstratugev raam ning uue struktuuriga vedrustus
(prototüübi kahe ristivedru asemel neljale lehtvedrule toetuv) (tõlkija märkus:
ei tasu unustada, et see lahendus toimis edukalt vähemalt 90te alguseni).
Kodarrattad asendati stantsitud ketasratastega, millel olid ka suuremad rehvid.
Kõigile arusaadavatel põhjustel osutus Fordi raam Venemaa teeoludes täiesti
kõlbmatuks.
GAZM1
GAZ M1st nagu ka kõigist järgnevatest GAZ mudelitest vastupidav, tugev ja
lihtsastihooldatav auto.
GAZi disainerite ja inseneride poolt loodud GAZ M1 ei olnud vaid edukalt l äbitud
katseks vaid pani aluse GAZi disainikoolkonnale. 1937. aastal p älvis M1 Pariisis
maailma tööstusnäitusel Nõukogude Liidu esindajana hulgaliselt tähelepanu.
GAZ M1l on omapärane ajalugu. Aasta aasta järel teenis ta osaliselt
modifitseerituna inimeste vajadusi kaasa arvatud sõjaaastatel hilistest 30
test kuni 50teni. Mudelit M1 kasutati alusena GAZ 415, 400kilose
kandevõimega kastiauto (pickup) loomisel. Neid varustati teatud juhtudel
6silindriliste mootoritega koodnimetusega GAZ 11. See uus 3485
kuupsentimeetrise töömahuga 76 hobujõuline mootor aitas parendada auto
kiirendusomadusi ja avas võimaluse kasutada seda tulevastel veokitel, aga
ka kergetel tankidel ja iseliikuvatel relvadel.
Uue mootoriga varustatud sõiduauto sai koodnimetuse GAZ 1173. Selle
esimesed näidised valmisid 1938. aastal.
Uue mootori kõrval oli tehtud mitmeid täiustusi nagu pikemad
esivedrulehed, efektiivsemad pidurid, uus instrumendipaneel jms.
1930te aastate lõpuks arenes GAZ tehas Nõukogude Liidu juhtivaks autotootjaks ning
koostas selle ajaga 450 000 sõidukit. Juurutati 17 mudelit ja erinevat sõidukiversiooni. Tehase
toodang moodustas 68,3 % kõigist Nõukogude Liidus valmistatud sõidukitest. Suurimat rolli
selles mängis ilmselt tehase esimene direktor, S.S. Dyakonov (18981938)
GAZ sõjaaaastatel
Suur Isamaasõda muutis möödapääsmatuks GAZ tootevaliku ümberstruktureerimise ning armee
tarbeks sõjatehnika valmistamise alustamise. GAZ tehase disainerid ja insenerid töötasid kiiresti
välja täiesti uued sõidukid ning valmistasid ette nende tootmise. Selliste sõidukite hulka kuulusid
maastikuautod GAZ 64 ja GAZ 67, soomukid BA64 (64) ja BA64B (64) ning tankid T
60 ja T79. Veoautode kõrval alustas tehas iseliikuvate relvade, laskemoona ja muu sõjatehnika
tootmist.
Silmapaistvamateks sõjatehnika loojateks olid teiste seas A.A. Lipgart, N.A. Astrov, V.A. Dedkov,
V.A. Grachev, A.M. Krieger, L.V. Kostkin, Y.N. Sorochkin, V.K. Rubtsov.
GAZ tehase töötajad ei säästnud ennast töötades tagalas rinde heaks egiidi K õik rinde heaks, kõik
võidu heaks all.
Kogemustega meistrid nagu V.F. Shubin, A. Kharlamov, V. Tihomirov ja teised juhtisid oma
efektiivsetest töötajatest koosnevaid brigaade, kuhu kuulusid A.C. Busygin, I.I. Kardashin, A.S.
Kuzmin, V.F. Shubin, A.A. Lipgart, I.K. Loskutov, A.N. Somov ja A.D. Proskurin, kelle nimed on
jäädvustatud Suure Isamaasõja annaalidesse.
1943. aasta suvel natside pommitamisest põhjustatud rasked purustused ei suutnud hävitada GAZ
tehase töötajate kõrget moraali. Peadirektor I.K. Loskutovi (19001982) juhtimisel taastasid nad 50
hoonet ja rajatist vaid 50 ööpäevaga ning seadsid töökorda 9000 seadet.
Suure Isamaasõja päevil tootis GAZ:
176 221 mootorsõidukit,
umbes 12 000 tanki,
üle 9 000 iseliikuva kuulipilduja,
24 000 mortiiri,
232 000 automootorit,
30 000 raketti Katju tarbeks.
a
GAZ 1,5tonnised veoautod läbisid ainuüksi 1941. aastal Eluteel 40 000 000
kilomeetrit ning kandsid 1,5 miljonit põgenikku, 271 000 tonni toiduaineid, 32
000 tonni laskemoona ning relvastust, 35 000 tonni kütuseid ja määrdeaineid,
23 000 tonni sütt ning 361 000 tonni erinevaid kaupu.
Valitsus hindas GAZ tehase töötajate sõja ajal tehtud tööd kõrgelt ning
autasustas tehast Lenini ordeni, Punalipu ordeni ning Suure Isamaasõja I järgu
ordeniga.
Uued tuuled
(19451956)
Hoolimata veel käimasolevast sõjast alustas GAZ tehas uute veoauto ja
sõiduautomudelite väljatöötamist, mis muutsid esimestel sõjajärgsetel aastatel
kogu GAZi tootevaliku t äielikult. Tootmisliinide taas seadmete ja
tööriistadega varustamine nii lühikese aja jooksul nõudis tohutuid
jõupingutusi. Märkimist väärib asjaolu, et kõigest ühe aasta jooksul
installeeriti või paigaldati uuesti umbes 4036 ühikut seadmeid.
Gaz51
GAZ 51 veoauto, mille tootmine algas 1946. aasta jaanuaris oli esimene uutest
sõidukitest. See masin läks ajalukku kui täiuslikult töökindel, efektiivne ja
ökonoomne veoauto. Mudelit toodeti 29 aastat ning vaatamata kõrgele vanusele
võib teda siiani teedel liikumas näha.
GAZ 51 oli omal ajal tehnoloogia tippsaavutus ning täiuslik mudel.
Vaatamata sellele, et inseneridel tuli masina kaalu võrreldes eelkäijaga
pisut suurendada, oli veoki kandevõime 1,5 korda suurem ning
hooldusvälp 2 korda pikem. Auto tugevdatud raam ja keredetailid olid
märkimisväärselt vastupidavad ning talusid suuremaid koormusi. GAZ
51 6silindriline 70hobujõuline mootor garanteeris maksimaalse kiiruse
70 km/h. Oma 30aastase tootmisperioodi jooksul tehti mudelile
hulgaliselt muudatusi. Tänu sõjajärgsetel aastatel valitsenud
lehtmetallipuudusele oli masina kabiinis kombineeritud puitkarkass
metalliga ning autol olid puidust astmelauad. Mõnevõrra hiljem sai auto
siiski täielikult metallist kabiini. GAZ 51A mudeli tulekuga läbis mudel
järgnevatel aastatel hulgaliselt uuendusi. Sõiduki konstruktsioon osutus
nii täiuslikuks, et seda toodeti isegi Poolas, Hiinas ja PõhjaKoreas.
Samuti kasutati mudelit alusena mitmetele modifikatsioonidele nagu
GAZ 63 maastikuauto, GAZ 651 buss (hiljem PAZ651 ja PAZ653),
GAZ 93 prügiauto, GAZ 51 polaartraktor ja paljud teised.
GAZ M20
Sõjajärgselt teisena tootmisse läinud sõidukiks oli GAZ M20 ehk kuulus
Pobeda (maakeeli võit). Esimene partii valmis 1946. aasta juunis. Sellele
autole sai osaks pikk ja edukas eluiga ning see kätkes endas uut helget
autotööstuse ajajärku mitte ainult kodumaal vaid ka välisriikides.
GAZ M20 on silmapaistev oma originaalse disaini poolest omades
äärmiselt madalat õhutakistuskoefitsienti (0,34).
Selle auto disain pani aluse uuele automoesuunale, mida arendasid edasi
paljud maailma autotootjad. Pobeda oli esimene unifitseeritud kerega
Nõukogude auto ja esimene pontoonkülgedega (ehk tiibadeta)
seeriatootmises olev sõiduauto maailmas. Autol omas sõltumatut
esivedrustust, hüdraulilisi pidureid, esihingedega uksi ja Vkujulist tuuleklaasi.
Selle mugav soojendusega salong mahutas koos juhiga 5 reisijat. Samuti tasub
mainida, et auto oli varustatud raadioga.
Lisaks sedaanile juurutati 1949. aastal tootmisse kabriolett. Riigi
taksopargi suurendamiseks toodeti üle 37 000 taksovariandi. Oma 12,5aastase
tootmisperioodi jooksul veeres ühtekokku liinilt 235 000 GAZ M20 autot.
Samuti võeti see mudel aluseks neliveolise GAZ 72 tootmisel.
Pobedale omistati suurt tunnustust kogu maailmas. Seda eksporditi lisaks
IdaEuroopa riikidele ka mõningatele LääneEuroopa turgudele. Poolas,
Varssavis asuv FSO tehas tootis seda autot GAZ M20 Nõukogude Liidu
litsentsi alusel Varshava nime all 23 aastat.
GAZ 12
ZIM
Valitsuse korraldusega alustas 1948. aastal inseneride meeskond A. A.
Lipgarti ja N. A. Yumanovi juhtimisel uue suure keskklassi s õiduauto
väljatöötamist. Auto sai nimeks GAZ 12 ZIM ning selle seeriatootmine
algas 1950. aastal.
Lõpp
Auto omas mitmeid kompleksseid tehnoloogilisi lahendusi ja paranenud
kasutusmugavust. Näiteks võib tuua tagaistmete soojenduse, kolmel lainealal töötava
raadio ja automaatselt väljalülituvad suunatuled. Masina jõuallikaks oli
kompressorülelaadimisega 95hobujõuline GAZ 51 mootor, mis liigutas sõidukit
maksimaalse kiirusega 125 km/h. Ühtlasi oli see tollal parimaks näitajaks omas klassis
üldse. Lisaks GAZ 12le, mis oli kinnine sedaankerega auto, oli olemas ka kabriolett
ning seeriaviisiliselt toodetav GAZ 12B kiirabiauto.
1952. aastal asendas GAZ 69 maastikuauto oma eelkäija, GAZ 67 mudeli. Selle
ühilduvus samal ajal tootmises olnud GAZ mudelitega oli maksimaalne. Masin oli
lihtne, tugev ja väga vastupidav ning sellele sai omaks edukas teenistusraamat nii
kodumaal kui ka mujal.
1956. aasta lõpus veeresid tootmisliinilt esimesed GAZ 21D , mis paljude silmis
muutusid kogu ajastu sümboliks.
Sündinud oli Volga.
Volga Algus
GAZ21 "Volga" oli aastatel 1956­1970 gorki autotehase toodetud sõituauto
mudel. Tegu oli Nõukogude Liidu piires populaarse sõidukiga, sealjuures valmistati
mitmete eri keretüüpide ja ülesannetega Volgasid. Aastate jooksul toodeti Gorkis
mitme erineva generatsiooni ulatuses: kolm generatsiooni GAZ21,
universaalkerega GAZ22 , mitmeid GAZ21 põhjal loodud GAZ3102
«Volgasid» ning ka hilisem GAZ3102 "Volga".
Volga GAZ23
Alates 1962 toodetud kiire sõiduauto GAZ23, mida iseloomustab
kohandada paigaldada kaheksasilindriline mootor mudel ZMZ23 (põhineb
ZMZ13«») on 5,53 liitrine automaatkäigukastiga.
Volga GAZ24
GAZ24 oli aastatel 1964­1986 Gorki autotehase toodetud sõiduauto mudel.
Tegu oli varasema GAZ21 "Volga" edasiarendusega, mille tootmistaastad
olid 19561970
GAZ24 oli eeskätt kasutuses taksona, keskastme ametnike ja
juhtivtöötajate sõiduvahendina. Peamine edasine GAZ24 arendus oli 1985.
aastal tootmisse läinud GAZ2410.
Volga GAZ2402
GAZ2402 Nõukogude sõiduauto Teine rühm keskklassi lastitüüpi kere
universaal. Seeriatoodangu 19721987 GAZ tehas Gorki. Varustatud
viieukselise kandevkerega 7kohalise Tagaistmed.Baasi auto sedaan GAZ24.
Volga GAZ-24-10
Nõukogude sõiduautode keskklassi, tootmise Gorki Automobile Plant,
toodetud hilja 1985 kuni kevadeni 1992. Muutmist V8 2434 jätkas
väljastatakse kuni 19931994. Eelkäija "Volga" GAZ24 (19701985).
GAZ2410 on variant sügav moderniseerimist eelmise mudeli, kasutades
erinevaid disainilahendusi mudel GAZ3102 (sarjas alates 1982.)
Volga GAZ-3102
GAZ24 sõiduauto, teatas aastal 1982 ja 2009, Gorki Automobile Plant.
Edasise moderniseerimise mudel GAZ24.
Masinad Selle mudeli jätkuvalt koguda käsitsi eritellimusel tehases stuudio
Gorki Automobile Plant.
Volga GAZ31029
Vene auto, teatas aastatel 1992 ja 1997, Gorki Automobile Plant. Edasise
moderniseerimise mudel GAZ2410 korpus elementide mudeli GAZ3102.
Volga GAZ-3105
Auto top (F) klass on kõrge mugavus, valmistatud 19921996 juures
rajatiste Gorki Automobile Plant. Aastal 1968, Gorki auto tehas hakkas tootma
neljanda põlvkonna keskmise auto GAZ24 Volga. Esialgu arvati, et auto on
toodetud umbes kümme kuni viisteist aastat. Aastal 1978, ta oli esietendus uus
viienda põlvkonna mudel, kuid kusagil aastal 1983, tema viimane muutmine
konveieril.
Volga GAZ-3110
Vene pereauto "Volga" tootmiseks Gorki Automobile Plant. GAZ3110 on
kuulutatud aastal 1997 ja 2005. GAZ3110 oli edasise moderniseerimise
mudelid GAZ31029 koos täieliku asendamise kõik välimised kerepaneelid,
sealhulgas katusepaneeli, uste ja poritiivad.
Volga GAZ-31105
Kodused sõiduauto, mass toodetud konveieri koos 2003 ja 2009 Gorki
Automobile Plant.
C 2009 saab tellida käsitsi tehase stuudios GAS. Tegelikult "105I" on
täiustatud, versioon GAZ3110.
Volga GAZ3111
Vene sõiduauto äriklassi (segment E2 Euroopa klassifikatsioon), toodetud
katseliselt aastatel 19982004 Gorki Automobile Plant.
Kokku oli tehtud 415 tüki.
Volga Siber
Vene sõiduauto sedaan tüüpi keskklass (segment D).
Esitanud Vene firma "GAZ Group" kell "Interauto2007" Moskvas 29.
augustil 2007 GAZ Siber. Hiljem mudelid ärinimi muudeti Volga Siber.
Koostajad
Andrei Totsilin
Kaspar Oskar Tali