Nimetu (1)

“Hamleti” retsensioon
Minu eelarvamus sellest filmist polnud kuigi positiivne, sest film on vene keeles, üsna väärikas eas ning ilmselt ei paelunud ka fakt, et tegemist on just William Shakespeare ’I “Hamleti” ekraniseeringuga kuna too on ju värsivormis ning minu tutvusringkonnas pole teadaolevalt ühtegi noort, kellele meeldiksid vanad värsivormis suurteosed. Kaasaarvatud mulle.
Esimesed märksõnad, mis mulle filmiga seoses meenuvad on “sünge” ja “ melanhoolne ”. Filmi must-valgelisus muudab ta veel süngemaks ja melanhoolsemaks, kui see juba on. Ehk oli asi ka minus , et ma ei suutnud filmi kuidagi teisiti võtta, kui üht tumedat, sünget, melanhoolset ja masendavat filmi. Minu meeleolu olid vastavaks kujundanud kõikjal maad kattev hall lörts ja esmaspäev oma esmaspäevalisuses – unine ja hall. Olin isegi üllatunud, et selleks ajaks, kui “ Hamlet ” oli kestnud umbes kolmveerand tunni jagu, polnud mu silmad kordagi kinni vajunud. Üllatunud, sest kuigi Grigori Kozintsevi “Hamleti” ekraniseeringut peetakse üheks parimaks jättis see minu täiesti külmaks. Peale filmi lõppemist küsis sõbranna, kuidas film meeldis ja ma ei osanud tema küsimusele midagi vastata. Ohkasin ainult, et ei tea küll, kuidas ma selle retsensiooni valmis kirjutan , kui see minus mingeid emotsioone ei tekitanud.
Sellegipoolest tuleb nentida, et ka mina pole kivist ning midagi head suutsin ma selles filmis siiski leida. Nimelt oli Immokentu Smoktunovski osatäimist Hamletina üpris meeldiv jälgida või pigem oli meeldiv Hamleti tegelaskuju. Mulle meeldis, et Hamlet kohati naruvääristas valitsevat elu-olu ning kuidas ta narritas teisi tegelasi.
Samas oli natuke tobe vaadata, kuidas Hamlet ja Laertes lasid massohhismil ja uhkusel endast võitu saada ning asusid seejärel mõõgavõitlusesse, mis mulle kui kõigest keskajaga seonduvast mitte aru saavale noorele väga naeruväärse mulje jättis. Arusaadav, et kui tegevus võtab ootamatud ja traagilised pöörded ei oskagi võib-olla midagi muud teha, kui mingisugust võitlust meenutavat taidulust etendada , aga mulle see silmailu igatahes ei pakkunud.
Kokku võttes oma niigi kokkuvõtvat teksti, võin kindlalt väita, et see jäi mu esimeseks ja viimaseks korraks, kui ma “Hamleti” põhjal vändatud filmi vaatan . Kui mul oleks antud hea kritiseerimissoon oleksin kindlasti pikemalt ja rohkem sügavuti filmi arvustanud, kuid mind kas vaevab vaimuvaesus või see lihtsalt ei jõudnud mu meelteni. Irooniline on see, et just Koznitsevi “Hamleti” filmiversiooni peetakse üheks parimaks, kuid ka parim ei passi kõigile. Nii ka mulle mitte. Loodan vaid, et kui mul tuleb varsti W. Shakespeare’I läbi lugeda, siis on mulle abiks see, et olen näinud sama näidendi alusel tehtud filmi näinud.