Puuviljadest olid tähtsamad viigimarjad ja datlid. Koduloomadena peeti härgi, vasikaid, sigu, lambaid ja kitsi. Jahiti antiloope, kaljukitsi, jaanalinde ja jäneseid. Püüti linde. Niilusest ja jõega seotud tiikidest püüti kala. Tähtis koht oli mesindusel. Papüürus Kuigi kohapeal kasutati näiteks palme, oli suur puudus puidust, mida toodi sisse Liibanonist. Papüürus-lõikheina saadi Niiluse deltast ning seda kasutati mitmel otstarbel. Eriti tähtis oli avastus, et selle säsist saadavat papüürust saab kasutada kirjutusmaterjalina. See võimaldas välja kujundada keeruka riigiaparaadi ja halduse. Maavarad Egiptuses ei olnud palju maavarasid, kuid idapoolsel kõrbealal leidus karneooli, granaati, jaspist, mäekristalli, amasoniiti, kulda ja hõbedat. Siinai poolsaarel ja idakõrbes leidus rikkalikult vaske, kuid pronks võeti kasutusele alles Uue riigi ajal. Söögisoodat, keedusoola ja pesusoodat kasutati mitmel tööstuslikul otstarbe.
jõesuudme ümber. Org laienes alles umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel merest, kus jõgi hakkas hargnema noiks kuulsaiks haruks, mis moodustavad kreeka tähe delta, s.o. kolmnurga kuju. Me nimetame seda jõge Niiluseks, lähtudes kreekakeelsest sõnast "Neilos". Egiptlased ise nimetasid oma jõge kas vooluks, "suureks jõeks", lihtsalt "jõeks" (seal oligi üks ainuke jõgi!) või pärisnimega "Hapi". Egiptlaste kujutluse järgi jagunes Niilus õige mitmeks Niiluseks; igal Egiptuse valdkonnal, mida jõgi läbis, oli otsekui oma iseseisev Niilus. Nii eristasid egiptlased neljakümmet eri Niilust, mis vastasid nendele valdkondadele, millest Egiptus koosnes. Egiptlased arvasid, et mitte kaugel Elefantine saarest, Egiptuse kõige lõunapoolsemast punktist, asetses Niiluse läte, kust jõgi saadab heaolu kogu egiptlaste maale. Kui vanakreeka ajaloolane Herodotos (V s. eKr) külastas muistset Egiptust, nimetas ta seda "Niiluse anniks"
ettevalmistamiseks tarvilikke kirveid. Alguse said ka riide kudumine ja savinõude valmistamine. Viimaseid kasutati muuhulgas ka viljatagavarade säilitamiseks. Jeeriko asula Palestiinas sai alguse juba umbes 8500 aastat eKr ja püsis aastatuhandeid. Selle varasemad asukad ei osanud veel valmistada savinõusid. Algul elasid nad savist muldpõranda ja okstest katusega onnides, kuid mõne aja pärast asendusid need toekamate kivimajadega. Linn oli ümbritsesid massiivse kivimüüriga ja selle elanike arv võis ulatuda kahe tuhandeni. Peagi õppisid Jeeriko allikavett niisutuseks põldudele juhtima. Asulast on leitud savist naisekujukesi, millest arvatavasti loodeti põlluviljakuse edendamist. Ühe hoone seina müüritud seitse kolpa võivad viidata surnud esivanemate religioossele austamisele. Çatalhöyük Väike-Aasias (tänapäeva Türgi lõunaosas) on Jeerikost mõneti hilisem siinsed 12 järjestikust asustuskihti pärinevad VII V aastatuhandest eKr. Seetõttu oli
Kõik kommentaarid