Niilus ja selle tähtsus ajaloos (1)

Niilus ja selle tähtsus ajaloos
Niilus on jõgi Kirde-Aafrikas. Niilus läbib Burundit, Tansaaniat, Ugandat, Sudaani ja Egiptust, lisaks Rwandat piirijõena. Esimesed asukad sattusid Niiluse orgu välistingimuste survel (umbes 3000 a. eKr). Üksikud väikesed suguharud, kes rändlesid Niiluse orgu ümbritsevates steppides, laskusid pikkamööda jõe äärde ja jäid elama selle kallastele. Tol ajal ei olnud Egiptust piiravad maa-alad ei lõunas ega ka idas veel muutunud nii viljatuteks kõrbedeks, nagu nad on praegu. Muinasajal oli läänepoolne kõrb pigemini stepp , milles leidus ülikülluses jahiloomi; ei olnud päris viljatu ka ida pool, kus kasvasid erisugused puud. Niiluse veeseis on suurvee ajal väga kõrge. Olgugi et jõgi toob endaga kaasa suurel hulgal muda , orgaanilisi ained jne.( mineraalid ), - parim looduslik väetis, on ta normaalsel ajal siiski sinine. Egiptlased võrdlesid Niiluse värvi väga tihti lasuurkivi omaga , sest niivõrd meenutab Niiluse vee värv seda sinist kivi. Egiptuses oli Niilus ainukeseks jõeks, ja neile näis, nagu peaks iga jõgi voolama nagu Niilus,st. põhja. Seepärast tähistasid nad kirjas teekonda lõunasse avatud purjedega laevaga , sest voolu vastupanu ületamiseks oli vaja puri üles tõmmata. Teekonda põhja aga tähistati purjedeta lodja või laevaga. Kui egiptlased Uue riigi ajal jõudsid esmakordselt Eufratini, mis voolas vastupidises suunas, st. põhjast lõunasse, siis nimetasid nad seda “jõeks, mis voolates põhja, voolab lõunasse üles.Põlluharimine Niiluse orus on võimalik ainult tänu Niilusele endale. Tema korrapärased üleujutused kandsid igal aastal kaldaäärsetele aladele viljakat jõemuda, mille tõttu ongi seal põlluharimine võimalik. Egiptlased rajasid ka niisutussüsteeme, mille abil tulvavee püsimist pikendada ehk rajasid terassid, et vesi püsiks kõrgematel oruservadel kauem. Lisaks toimetasid nad saduffide (veetõstukite) abil vett sinna, kuhu üleujutus ei ulatunud. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemeremaadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid , mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaarele, Araabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse.