· Eesti esinduslikumad puisniidud on: · Nedrema puisniit · Vahenurme puisniit · Tagamõisa puisniit · Koiva puisniit Puisniitude teke · Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000- 8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. Puisniitude kadumine · Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Maa ja loomad ühistati, kolhoosnikud võisid eravalduses pidada mõnd kodulooma ning seetõttu vähenes ka talu vajadus heina teha. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine.
kaitseala kohal tiirlemas näha. Niitude osatähtsus Viidumäe tänases maastikupildis on üsna väike. Niiduilmelised on mõned endised karjamaakadastikud ja söötijäänud põllumaad, kus kõige haruldasemaks taimeliigiks on väikeseõiene hiirehernes ühel oma Eesti vähestest leiukohtadest. Metsatekkelised puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused, mis nõuavad iga-aastast niitmist. Puisniidud on omal ajal olnud Saaremaa maastike lahutamatu osa, kuid 1997. aastaks oli niidetavate puisniitude pindala Saaremaal ainult ca 40 ha. Alates 1992. aastast on Viidumäel korraldatud puisniitude hooldamiseks talgulaagreid, mille käigus niidetakse heina ligi 10 hektariliselt pinnalt. Puuliikidest on niidule kasvama jäetud tammesid, arukaski, vahtraid ja kuuski; põõsastest - sarapuid, viirpuid ja verevat kontpuud. Puisniitude vanemas osas on seire ja inventeerimise käigus leitud kuni 60 soontaimeliiki ühelt ruutmeetrilt. Kaitstavatest taimeliikidest esineb siin mitmeid
Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid ja teisi erinevaid liike (PKÜ, puisniidud). Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. (PKÜ, puidniidud) Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Koos hobuniidukite ja traktorniidukite kasutuselevõtuga ning sellele järgnenud intensiivpõllumajanduse perioodile asendusid puisniidud
aastal täiendavalt sisse. Kuigi teravilja biomassi ressursina praegu käsitleda ei saa, on teravili ja eriti rukis, arvestades maaressurssi, suurima potentsiaaliga tööstustoorme allikas. Suhkrupeedi kasutamist energiakultuurina piirab Eestis tootmiskvoodi puudumine, mille tootja ei saaks toetust, mida saavad tootjad kvoodiga riikides. · Looduslikud heintaimed: niidetav biomass püsirohumaadelt ning (pool)looduslikelt kooslustelt, märgalad Loodushoiu eesmärkidel niidetavate maa-alade biomass sobib kasutamiseks eelkõige väiketootmises kas biogaasi tootmiseks või põletamiseks. Meie järved ja merelahed on viimastel aastatel muutunud toitaineterikkamateks ja roostike kasv on kiire. Soomes on seda näha Ahvenamaalt kuni Lapimaani välja. Vanad roostikud laienevad keskmiselt üks meeter aastas. Nende biomassi kasutamine oleks kasuks kõigile. Pilliroo kasutamine energia tootmiseks on otstarbekas võimalus kasutada suuri roovälju ja seetõttu seda
Lisaks vedelkütuste tootmisele sobivad kõik nimetatud kultuurid ka biogaasi tootmiseks. Teravilja tootmisel saab lisaväärtusena kasutada ka põhu põletamist. Suhkrupeedi kasutamist energiakultuurina piirab Eestis tootmiskvoodi puudumine, mille tootja ei saaks toetust, mida saavad tootjad kvoodiga riikides. [4] Looduslikud heintaimed: niidetav biomass püsirohumaadelt ning (pool)looduslikelt kooslustelt, märgalad. Loodushoiu eesmärkidel niidetavate maa-alade biomass sobib kasutamiseks eelkõige väiketootmises kas biogaasi tootmiseks või põletamiseks. Suuremaskaalalist kasutamist piirab ilmselt madal saagikus võrreldes põllukultuuridega ning sellest tulenev suur transpordikulu. Märgaladelt pilliroo ning hundinuia kogumist energiaotstarbel piirab ka mõlema liigi paralleelne kasutatavus ehitusmaterjalina. [4] 11 Metsaressurss
Suve teisel poolel on see 5-6 päeva. Mitmepäevalisel 3, 4, 5 aastal. Anda 25-30 t/ha. See norm on pikaajaliste karjamaade puhul. karjatamisel langeb piimatoodang. Esimesel päeval söövad 70-80 kg, teisel päeval 40-50kg rohtu ning Põlde lubjatakse kui pii on alla 6. kolmandal päeval veelgi vähem. Väljaheidetega reostatakse rohija haiged loomad võivad nakatada teisi. Niidetavate rohumaade väetamine: Karjatamisringide arv Lämmastik: Rohusööt Kolmeniiteline kasut. Normaalne on aastas 4-5(6) korda. Kõige sagedamini saab karjatada valge ristiku rohket kamarat (või valge Aas-rebasesaba 130kg ristiku ja aasnurmika segu)
ilves. Inimestele võib nende liigne tegevus tekitada palju kahju, sest metskitsed kahjustavad metsa ja puid. Kasutatud kirjandus ja graafikud on pärit: · http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=716392/Metskitse+arvukus+j a+loendusvea+m%E4%E4ramine.pdf Ökoloogilised globaalprobleemid, mis mõjutavad vaadeldavat ökosüsteemi Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. Seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt. Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Maa ja loomad ühistati, kolhoosnikud võisid eravalduses pidada mõnd
niidumasinatega ühtlaselt niidetavatel niitudel reguleerib puude ja põõsaste osakaalu ainult inimene karjatamisel söövad loomad taimi valikuliselt karjatamisel tallavad loomad mulda ja muudavad selle niiskus- ja õhustamistingimusi karjatamisel mõjutavad loomad oluliselt puid ja põõsaid karjatamisel väetab loomasõnnik mulda olenevalt karjatamiskoormusest - muld lämmastikurikkam võrreldes niidetavate aladega - tekib uusi elupaiku mitmesugustele organismidele (nt. seened, samblad, putukad niitmine vs karjatamine (jätk) järeldused: 1) niitmisel ja karjatamisel kujunevad erinevad maastikud ja elupaigad 2) niidetavatel ja karjatatavatel aladel kujuneb erinev taimestik ja loomastik 3) mõnikord on karjatataval niidul liigirikkus isegi suurem, kuid sageli tõstavad liigirikkust umbrohud ja prahitaimed
Kultuuristatud koosluste suktsessiooni poollooduslikuks pole Eestis lähemalt uuritud. Kui kunagist kultuurrohumaad rohkem mitte künda või väetada ja iga-aastaselt niita, siis aja jooksul kujuneb poollooduslik taimekooslus. Probleem seisneb ajalise piiri tõmbamises. Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastikutüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.). Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast. 20. sajandi algul hakati kergemini kultuuristatavaid puisniite üles harima ning põllu- või kultuurheinamaana kasutama. Pärandkoosluste väärtus · Liigiline ja koosluseline mitmekesisus Ohustatud ja kaitstavate liikide suur osakaal, kõrge väikeseskaalaline liigirikkus (kuni 76 soontaimeliiki ruutmeetril Laelatu puisniit) · Oluline komponent maastikulises mitmekesisuses
Kultuuristatud koosluste suktsessiooni poollooduslikuks pole Eestis lähemalt uuritud. Kui kunagist kultuurrohumaad rohkem mitte künda või väetada ja iga-aastaselt niita, siis aja jooksul kujuneb poollooduslik taimekooslus. Probleem seisneb ajalise piiri tõmbamises. Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastikutüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.). Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast 20. sajandi algul hakati kergemini kultuuristatavaid puisniite üles harima ning põllu- või kultuurheinamaana kasutama. Järvede tüübirühm Oligotroofsed (vähetoitelised) järved - Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.)
Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. Puisniitude teke ja kadumine -puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. -ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. -puisniitude kõrgaeg oli 19.sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast. -seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt. -esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine
annaabi.ee 
