Nietzsche ja Ciorani tekts (0)

„ Ecce Homo”- „kuidas saadakse selleks, mis ollakse” on Friedrich Nietzsche teos, kus ta eitab kristlust ja usku, ülistades elu ennast. Leiab, et ta on lausa saatus ja ennustaja , kes esimese inimesena tajus valet kui valet. Kogu vana ühiskonna võim toetub ainult valele, „head inimesed” ehk kristlased , kes tunnistasid ainult kristlikku moraali, peab ta kõige suurimaiks valetajaiks, sest nad on oma moralliõpetusega röövinud inimkonnalt näha asju tõelisena. Talle ei meeldi, et õpetati põlgama esmaseid eluinstinkte, et luisati kokku, „ hing ” ja „ vaim” , preestrid on end läbi vale ja valskuse upitanud inimkonna õpetajateks ja juhtideks. Nietzsche kirjutab inimeseks saava valemi „Zarahustra” kus ta toob esile selle inimliigi, kes näeb reaalsust, sest ainult nii võib inimene „ suureks saada”. Ta lahkab lahti küsimuse, milleks on välja mõeldud „ jumal”.
Selleks avab ta minu arvates inimloomuse põhielemendid, mida on peetud kristliku moraali pahedeks, mida inimene peaks nö. jumalasõna järgi ohjeldama, kuid saab ka teisiti. Ta õpetab läbi enda, kuidas võidelda inimesel vimmaga, sõjakusega, ründamistahtega, instinktidega, kaastundega, üksildusega.
Kõik mis ta kirja on pannud , on minu arvates väga loogiline ja tabav , kuid kahjuks ei ole muutunud ega muutu sellest kogu inimkonna arusaam elamisest ega elust. On paljusid ühiskondi, kus tunnistatkse ainult hinge ja vaimu, ja tõsi ta on, selliseid ühiskondi valitsevadki preestrid ja kõrged vaimulikud.
Mulle väga meeldis see, kuidas Nietzsche läbi enda haiguse jõuab uuele tasandile läbi mõtlemise, tehes järeldusi läbi erinevate moraalikäsitluste ja jõuab tähtsaimani- ELUni.
Kohati on ta ka liiga sarkastiline , sestap esitab ta tihti küsimuse „ kas mind on mõistetud”. Ta saab hästi aru neist, kes teda ei mõista ja peavad teda „ kuradiks”, kuid ta lepibki ennem „ kuradi ” staatusega, kui lepib valetamisega. Hooplev on ta aga oma ütlustes, et on tähtsaim inimene, sest „ murrab inimkonna ajaloo pooleks”.
Emil Mihai Ciorani leiab läbi kirjutise „ Lahtiütlemine”, et inimene on kõikide oma hoiakute, liigutuste, tujude ori. Inimene on kloun , kes püüab oma nägudega olla meelepärane kõigile ja kõigele, ta lepib saatuselöökidega, valib selle vahel mis eksitab, mis haised. Ehk siis kui varemalt oli inmene koopa vang, siis nüüd on ta selle arhitekt. „ Ühiskond ei ole mitte häda ja viltsus, ta on tõeline katastroof...” Ta neab põhja kristluse, „ mida võimsam on intitustsioon, seda vähem on tema inimlikkust”. Seega pöörab ta selja maailmale, elule. Ainukeseks pääsemiseks peab ta surma, ehk lunastus on enesetapp. Talle ei meeldi, et meid kõiki seob üksteisega sõnatu kokkulepe pidada vastu kuni viimase hingetõmbeni, „surm, ehkki igavene , pole inimtavades endale kohta leidnud, tema kui ainus reaalsus ei tule kunagi moodi, seega on inimesed vanameelsed. Neile, kes ei suuda end tappa, on loomuses saamishimu ja kättemaks. Elab ta või mitte, see on teiste mure. Filsosoofial oleks ometi kord aeg kõigutada TÕE autoriteeti ning vabaneda kõigist definitsioonidest..”. Ta teeb vahet filosoofil ja filosoofil. On mõtlejaid, kel puudub isikupära, võttes kuju oma ajastu vormi järgi, on aga truid, kes mis tahes ajal esile kerkivad, jäädes ajastust hoolimata truuks iseendale. Nt. Nietzsche oleks paar sajandit tagasi hukatud tuleriidal.
Ciorani on samadel vaadetel, nagu Nietzsche, kes võrdleb end kuradiga .
Jagan temaga arvamust sellest, et elame, oleme teiste järgi ja kujudes , kuid ei saa temaga ühtida, et oleme nii ühel kui teisel ajastul võrdsed ahviga, et ainult uudishimu vahendid on muutunud. Et oleme endiselt koopasopis, tänapäeva mõistes pilvelõhkujas.
Jah, kui peaksin ka selliselt iga päev mõtlema, siis eelistaksin ka enesetappu. Mulle ei meeldi inimest alahinnata, olgu ta siis narr või filosoof.