Lapsena elas Julius külas, kus kolme kihelkonna peale oli vaid üks kool. Tema isa Aleksander Kilimit (kooliõpetaja) püüdis oma pojale anda võimalikult head haridust. Peale ema surma võttis isa uue naise, kes aga paraku kolme aasta pärast suri. Peagi jäi Julius ka oma isast ilma ning kolis onu (ka ristiisa) juurde elama. Onugi hoolitses Juliuse haridustee eest. Isa pärandus ajas Juliuse ning ta poolõed ja nende suguvõsa omavahel tülli. Julius läks linnakooli ning kolis mamma Neideri juurde. Juliusele anti eraldi tuba. Kolmel nooremal poisil (Joosep Järak, Villibald Kuldeviita, Aleksander Prikkel) oli aga üks ühine tuba. Mamma Neideril oli kaks tütart Emiilie Villemiine (15. aastane) ja Anna Karoliine (4). Villebald Kuldeviita oli Emiiliesse armunud. Anna pidas Juliust oma poisiks. Mamma Neider läks koos tütardega Keegu-tädi juurde. Julius uuris raamatut, mis talle oli toodud. Köögis oli kirst mamma Neideri riidetagavaradega lukust lahti jäänud
Juuliuse elule pani aluse tema isa, kes hakkas andma oma pojale haridust niipea, kui see oli võimalik. Kuna Juuliuse isa oli koolmeister, siis hakkas Juulius tundma huvi koolmeistri ameti vastu juba üsna varajalt. Ma arvan, et isa oli tema elu üks määravamaid isikuid ning isa pärast sai Juuliusest see, kes ta oli. Kui Juuliuse isa suri, siis hoolitses tema eest onu. Sealt läks ta aga linna kooli, sest oli isalt saanud päranduse. Elukohaks sai Juuliusele Mamma Neideri pansionaat, kus koheldi Juuliust väga hästi. Teda austati seal ning ta sai isegi endale täiesti omaette toa, mis oli küll väike aga seal oli olemas laud ja voodi, ning rohkemat tal polnudki rahuloluks vaja. Juuliuse elu esimene armastus oli Leonoore, kes oli ka Juuliusele muusaks. Leonoore inspireeris Juuliust, kuid asjalikku luuletajat Juuliusest ei saanud . Pärast kooli lõppu läks juulius suveks oma onu juurde maale.
täidetud suve, et tol pole võimalik kooli naaseda, isa poolt jäetud raha on otsas ja et ta peaks jääma koos kõigi teistega maale tööd tegema. Juulius aga ei suudaks sellise elustiiliga enam kohaneda ja ta otsustab põgeneda tagasi linna. Ta ise kirjeldab maatöö tegemist vikati kaudu, mis on tema jaoks justkui vangistuse ja sunnitöö sümboliks. Juulius naaseb linna, minnes ainsa inimese juurde, kes teda selles olukorras aidata saab. Nimelt oli ta üürinud kooli ajal mamma Neideri juures tuba, nüüd lubab naine Juuliusel enda juurde jääda ja aitab tal tööd leida. Poiss hakkab kunstkärneriks ja samas annab raha eest lisaõpet neile, kellel seda vaja, kõike selleks et tal oleks võimalus linna jääda. Ta jätkab keelteõpinguid, et lõpetada gümnaasium eksternina. Härra Pastelberg, tema õpetaja, on väga huvitav mees, kes harva tunniteemast kinni peab ja kellega koos suur osa ajast läheb kõrvalistele teemadele, kui mees nii öelda soone peale satub
elulõiku: õpiaastad, küpsusaastad ja vanaduspõlv. Pärast seda, kui Juulius gümnaasiumi pooleli jätab, põgeneb ta linna ja hakkab seal ühe kunstkärneri juures õpipoisina tööle. Koolipoisina huvitas Juuliust ainult antiikkultuur ja klassikalised keeled. Tal oli unistus Tartu Ülikooli õppima minna ning ta püüdis hakata end selle jaoks ette valmistama. Selleks, et õppida, peab ta aga raha teenimiseks eratunde andma. Samal ajal tekib tal lähem tutvus proua Neideri tütre Emiliega. Nad armuvad teineteisse ja abielluvad. "Rohtaed" räägib ka loo sellest, kuidas inimesed võivad küll koos olla, kuid sisimas on nad siiski üksi. See käib eelkõige Juuliuse kohta. Tal on nii hoolitsev naine ja ei puudu ka lapsed, kuid sellest kõigest ei piisa vaimsel tasandil. Oma hingelt ja unistustelt jääbki ta üksikuks. Kilimitid saavad suure tragöödia osaliseks, kui Emmil sünnib surnud laps ning ta saab teada, et pole enam iialgi võimeline lapsi saama
Ta kartis olla oma mehele häbiks, kui viimane ühe kõrgemale jõuab. Sellest hoolimata valis Juulius Emmi südamerahu asemel õppimise ja ülespoole püüdmise. Siiski tegi Juulius ka otsuseid, mis tegid õnnelikuks Emmi, kuid polnud meelepärased talle endale. Juulius oli valmis minema leeri ja tunnistama usku, mida ta ei uskunud, et Emmiga abielluda. Samal põhjusel andestas Juulius Emmile rumaluse ja harimatuse. Oma poja nimeks tahtis Juulius panna Aleksander, kuid Emmi ja mamma Neideri arvates pidi poja nimeks saama Karl. Ka selle ohvri oli Juulius valmis oma naise õnne nimel tooma. Nendele väikestele eneseohverdustele vaatamata, oli Juulius valmis tooma ka suuremaid. Ta oleks oma õnne pärast igavesti Emmist lahkunud ning otsustas minna Peterburgi Annat otsima, hoolimata Emmi tulevikust. Juulius oleks saanud elada õnnelikku elu koos haritud naisega ja tema pojaga. Gennaadi Treifeltiga kohtumine aitas Juuliusel aga mõista, et tal pole kuhugi minna, sest
üsna varakult. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Poisi ema suri, kui poiss oli alles väga noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai endale võõrasema. Kuid ka Juuliuse võõrasema suri enne, kui olid jõudnud tulla kõik need ebameeldivad sündmused, mis pidid lõpetama ta lapsepõlve. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander. Edasi läks Juulius linna kooli, teda abistas tema onu. Poiss asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. Mamma Neider hindas väga Juuliust, ta kohtles teda teistmoodi, kui teisi poisse, kuna Juuliusel oli hea kasvatus. Juulius tegelikult erineski teistest poistest juba noorpõlvest peale, temas peitus midagi enamat kui tavaline koolipoiss. Juuliusel oli isegi eraldi tuba pansionis, samal ajal kui teised pidid kolmekesi ühes toas hakkama saama.
Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai võõrasema. Head inimesed surevad vara, ja ka Juuliuse võõrasema suri veel enne, kui nad jõudsid Juuliusega kasvõi korra tülitseda. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander. Peale vanemate surma tuli poisi onu ja võttis ta oma tallu elama. Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei omi vaateid ega põhimõtteid. See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just põhimõttelisuse ja hea kasvatuse tõttu. Juulius ei olnud nagu teised poisid, ta erines neist juba noorpõlvest peale
Juuliuse ema suri kui poiss oli alles üsna noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai võõrasema. Head inimesed surevad vara, ja ka Juuliuse võõrasema suri veel enne, kui nad jõudsid Juuliusega kasvõi korra tülitseda. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander. Peale vanemate surma tuli poisi onu ja võttis ta oma tallu elama. Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli- leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei omi vaateid ega põhimõtteid. See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just põhimõttelisuse ja hea kasvatuse tõttu. Juulius ei olnud nagu teised poisid, ta erines neist juba noorpõlvest peale. Temas peitus
Juba gümnaasiumis käies oli ta võtnud endale põhimõtted ning kindla otsuse end igasuguste maailma pahede eest hoida ja püüdis ka teisi tervislike eluviisidega tutvustada. Koolipoisina huvitas Juuliust ainult antiikkultuur ja klassikalised keeled. Tal oli unistus minna õppimja Tartu Ülikooli ning püüdis hakata end selle jaoks ette valmistama. Sellest et end õpetajaile maksta, pidi ta ise eratunde andma, et raha teenida. Samal ajal tekkis tal lähem tutvus proua Neideri Emiliega. Nad armusid teineteisse ja abiellusid. Et enda peret ära elatada, hakkas Juulius koolmeistriks. Mõne aasta pärast avaldas ta luulekogumiku ,,Kimbuke põllulilli", kuid see ei saanud suurema üldsuse tähelepanu osaliseks. Emmi sünnitas lapse kes oli juba sündides srunud ning ta ise jäi ilma võimalusest veel kunagi last saada. Raamatu teise jao tegevus jätkub juba 15.aastat hiljem. 1924 aastal naaseb Peterburgist Emiilie õde Anna, kes asub oma õde juurde ajutiselt elama.
Ta ei soovinud aga oma klassile halba valgust heita ning jättis vastamata. Ka mamma Neider leidis poisis midagi erilist olevat: ,, Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei aateid ega põhimõtteid. Praegu huvitas neid ainult see küsimus, millal mamma Neider kartulid praetuks saab." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 20 ). See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just põhimõttelisuse ja hea kasvatuse tõttu. Juulius ei olnud nagu teised poisid, ta erines neist juba noorpõlvest peale. Temas peitus midagi enamat kui ühes lihtsas õpilases. b. küpsusperioodil Teine raamatuosa käsitleb Juuliuse elu küpsusperioodil. Pärast katkenud rasedust otsustasid Emmi ja Juulius adopteerida kasulapse, ka mamma Neider oli nüüdseks nende
võõrasema. ,,Head inimesed surevad vara, ja ka Juulius Kilimiti võõrasema suri veel enne, kui kui olid jõudnud tulla kõik need ebameeldivad sündmused, mis pidid lõpetama ta lapsepõlve." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985lk 17 ). Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander. Siis oli tulnud hea onu ja võtnud poisi oma tallu. Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli- leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. ,, Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei aateid ega põhimõtteid. Praegu huvitas neid ainult see küsimus, millal mamma Neider kartulid praetuks saab." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 20 ). See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just
täidetud suve, et tol pole võimalik kooli naaseda, isa poolt jäetud raha on otsas ja et ta peaks jääma koos kõigi teistega maale tööd tegema. Juulius aga ei suudaks sellise elustiiliga enam kohaneda ja ta otsustab põgeneda tagasi linna. Ta ise kirjeldab maatöö tegemist vikati kaudu, mis on tema jaoks justkui vangistuse ja sunnitöö sümboliks. Juulius naaseb linna, minnes ainsa inimese juurde, kes teda selles olukorras aidata saab. Nimelt oli ta üürinud kooli ajal mamma Neideri juures tuba, nüüd lubab naine Juuliusel enda juurde jääda ja aitab tal tööd leida. Poiss hakkab kunstkärneriks ja samas annab raha eest lisaõpet neile, kellel seda vaja, kõike selleks et tal oleks võimalus linna jääda. Ta jätkab keelteõpinguid, et lõpetada gümnaasium eksternina. Härra Pastelberg, tema õpetaja, on väga huvitav mees, kes harva tunniteemast kinni peab ja kellega koos suur osa ajast läheb kõrvalistele teemadele, kui mees nii öelda soone peale satub
annaabi.ee 
