tammetõrudest ravitoimega kohvi. Ravimina on laialt levinud ka noorte tammede koor. Tamme puit on väga hinnatud tema tugevuse pärast. Puudest leidub salumetsades veel harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik jalakas, arukask, harilik haab ja harilik kuusk. Põõsarinne on samuti liigirikas. Näiteks sarapuu on rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5 kuni 8 m. Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Juurestik on sarapuul hästi arenenud nii sügavuti kui laiuti. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed. Inimesed kasutavad sarapuud tünnivitsade tegemiseks ning mööbli viimistlemiseks. Veel on salumetsade põõsarindes esindatud mage sõstar, harilik kuslapuu, harilik türnpuu, paakspuu ja harilik lodjapuu.
Abilehed on hambulised. Õied kuni 1 (1,5) cm pikad. Kroonlehed on kahvatu-(hele)lillad, tumedate joontega. Kannus on sirge. Kandelehekesed kinnituvad õierao keskpaika või on sellest veidi allpool. Õitseb aprillist juunini. Viljaks paljas, munajas kupar http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=181 Iseloomulikud tunnused: Lehed ainult juurmised, lehistunud vart pole, õieraod kinnituvad rosetilehtede kaenlasse. Lehed paljad, laimunajad. Abilehed narmastunud või terve servaga. Õied 1-1,5 cm pikad. Õieraod 4-10 cm pikad, kandelehekesed kinnituvad õierao keskele või allapoole. Õied helelillad, kannus 1- 1,5 mm pikk, tömp. Kõrgus 5-15 cm. Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Soistel niitudel ja puisniitudel, lepikutes. Tavaline. Õitseb mais, juunis. Märkused: Sarnane turvaskannikesele, kelle lehed on alt veidi karvased http://efloora.ut.ee/Eesti/species/5274.html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata
Kui pikad, millise tipuga ja mis värvi nad on? Kuuse käbid valmivad sama aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid jagatakse seemnesoomuste kuju ja iseloomu järgi kahte tüüpi, seemnesoomused on avanemata käbil asetunud üksteise vastu kas: liibuvalt ja kumera kuni ahenenud tipuga (harilik, ida-, must, kanada, serbia, Glehni- Picea glehnii, korea kuusk- Picea koraiensis jt); kohevalt, kuna on lainelised, seemnesoomuste ülaserv on ahenenud või narmastunud ja seemnesoomused ei eemaldu kuivanud käbil üksteisest oluliselt (torkav, sitka, ajaani kuusk jt). Käbid ei pudene vaid jäävad pärast seemnete varisemist tühjana puule(NB! Nulgudel käbid lagunevad varisedes ja puule jäävad vaid püstised käbirootsud). Seeme on varustatud teda lusikjalt ümbritseva lennutiivaga. Vaigukäigud asuvad nii puidus, koores, kui ka okastes. Tüvekoor noorelt sile, üle 30 aastastel puudel moodustub soomusjas või väikeplaatjas korp.
Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud Õis punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Tuultolmleja. Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Vili Pikkus kuni 1,8 cm. Valmivad augusti lõpul või septembris, kuni 5-kaupa kobaras. Seemneaastad 3...5 a. järel. Äraspidimunajad või peaaegu ümarad, südaja alusega, sulgroodsed lihtlehed, tipuosas Leht veidi hõlmised. Lehetipp terav, serv kahelisaagjas. Tumerohelised, pealt läiketa, noorelt on kogu leht karvane, hiljem vaid roodude ümbert.
Iga pähkel on kompvekkide,halvaa,praline Rasva-valgu- ja pähklilikööri. vähemalt osaliselt kaetud e ja sarapuupähklivõi kiudainerikas, sisaldades helerohelise, kausja viljakatte - valmistamiseks. Sobivad A-,E-,B-rühma lüdi ehk kuupulaga, mis on kala- ja lihatoitude, salatite vitamiine,magneesiumi, rohtne ja servast narmastunud. maitsestamiseks. kaaliumi,rauda,tsinki ja Pähkel paikneb koores, mis on seleeni. mõnel liigil õhem, teisel paksem. Pähkel on kollakas ning seda katab õhuke pruun kest. Fundukk Kujult sarnaneb metspähklile Maiustusena, kommides; Energeetiline väärtus: Suureviljaline
„sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti jatõuseb tihti kõrgele. Koiliblikas Koiliblikad on kuldselt või hõbedaselt läikivate tiibadega tillukesed liblikad. Kitsad esitiivad on pehmelt narmastunud. Nende pea on kaetud püstiste karvadega sarnanevate soomuste või harjastega. Imilont on kas lühike või puudub hoopis. Tiibade siruulatus on 15mm. Koliliblikaid võib leida inimelamutes ja laoruumides aasta ringi. Emased koiliblikad munevad munad riidevoltide vahele. Röövikute toiduks on esmapilgul seedimatuna tunduv materjal kui ka looduskiud. Valmikud ei toitu üldse. Harilik päevakoer Päevakoer on arvatavasti saanud nime oma rööviku järgi, kes
Eestis. Eestis elab u 350 liiki öölasi. Öölased ei vaja kirevaid värvikombinatsioone, sest valdav enamik neist lendab ringi pimedal ajal. Päeval saab ennast aga oma halli kehakatte varju ideaalselt peita. Kidaöölasi võib pidada tüüpilisteks öölasteks. Mustlaik-kidaöölane lendab kesksuve soojadel öödel meie aedades. Koiliblikas Koiliblikad on kuldselt või hõbedaselt läikivate tiibadega tillukesed liblikad. Kitsad esitiivad on pehmelt narmastunud. Tiibade siruulatus on 15mm. Koliliblikaid võib leida inimelamutes ja laoruumides aasta ringi. Röövikute toiduks on esmapilgul lootusetult seeditav materjal kui ka looduskiud. Valmikud ei toitu üldse. KOKKUVÕTE Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast.
poegi vees. Vaalaliste kehal pole karvkatet. Nad kulgevad vees sabauime ja loibadeks kujunenud eesjäsemete paari abil. Vaalaliste pojad sünnivad täielikult väljakujunenutena ja võivad kohe emale järgneda. Sinivaal on kõige suurem nüüdisaegne imetaja. Üksikud usendid kasvavad 30m pikaks ja kuni 150t raskeks. Sinivaal kuulus kiusvaalade hulka. Tal pole hambaid ja toitub väikestest veeloomadest, peamiselt vähikestest. Sinivaala ülalõualuust ripuvad allapoole arvukad narmastunud servedega sarvplaadid vaalakiused. Vüttes hiigelsuuõõnde vett, kurnab vaal selle läbi sarvplaatide, kiustesse takerdunud vähikesed aga neelab alla. Sinivaal sööb ööpäevas 2-4t toitu. Naha aluse raskakihi paksus küünib suurtel vaaladel kuni 20-50cm. Seda rasva kasutatakse toituainete- ja parfümeeriatööstuses. Nende küttimine on kogu maailmas piiratud. Delfiinid kuuluvad hammasvaalade hulka. Tema sihvakas kega on ülalt must, kõht ja küljed on valged. Tal on hambad,
com/image/oocyte.gif MUNAJUHA tuba uterina Munajuha on keskmiselt 10-12 cm pikkune torujas elund, mis ühendab kõhukelmeõõnt emakaõõnega. Tema kaudu kantakse munarakk munasarjast emakasse. Munajuha asetseb väikevaagna õõnes emakast lateraalsemal emakalaisideme vabas ülemises servas. Munajuha kõhtmine suue asetseb munasarja läheduses, on lehtrikujuliselt laienenud ja moodustab munajuhalehtri. Munajuhalehtri servad on narmastunud, kusjuures tekib 15-20 narmast. Üks narmastest on teistest pikem ja ulatub vahetult munasarja vaba servani. Lehtrile järgneb laienenud osa - ampullaarosa ( ~2/3 munajuha kogupikkusest), mille läbimõõt on 6-10 mm. Siin toimub munaraku viljastamine ja siin toimuvad ka vililase arenemise varajased staadiumid. Järgneb kitsuse osa (läbimõõt ~3 mm). Kitsuse osa ulatub emakani ja jätkub munajuha emakaosana, mis läbib emaka seina ja avaneb emakaõõnde. Munajuha emakaosa
Tema pikkus on kuni pool meetrit. See sõltub kasvukohast. Mida kiiremini sambla alumine ots laguneb ja mida aeglasemalt ülemine ots kasvab, seda lühem ta on. Karusammal laguneb niiskes üsna aeglaselt ja kasv on tal küllalt kiire. Kokku saamegi pika taime. Eriti ilusaks teevad aga meie niiskete metsade tavalisema sambla kevadised eoskuprad. Need on tal pikkade harjaste otsas ja eoskupart kattev tanu on kauni kuldkollase värvusega ning narmastunud servaga. Nii seisavad need tihedalt üksteise kõrval nagu tillukesed sõjamehed, kes valmistuvad vallutama uusi alasid, kus kasvada. 6.2 Soosammal Soosammal on niivõrd ilus sammal, et teda võiks lausa iluaeda kasvama tuua. Seejuures peab arvestama, et kasvab vaid rohke veega kohtades, enamasti sellistes, kuhu kuiva jalaga ligi ei pääse. Nii leidub teda mõnusalt vetruvatel-õõtsuvatel soistel järvekallastel, aga ka siirdesoodes koos turbasammaldega ja madalsoode
Märja 25 ilmaga hoiavad lehed harali, kuiva ilma korral aga tihedalt vastu vart. Taim on kahekojaline; varre tipus arenevad suguorganid (anteriid ja arhegoon). Suguorganeid ümbritsevad kõrglehed on punakat värvi ja hästi silmatorkavad. Peale viljastumist arenevad emastaimedel enam kui 10 cm pikkused harjased, mille otsas on eoskupar. Eoskupart katab narmastunud servaga tanu. Harilik karusammal on karusammaldest kõige niiskuselembesem liik, ta kasvab mätastena ja muruna rabastuvates metsades, veekogude soostuvatel kallastel, kuivenduskraavides, harvem rabas. TURBASAMBLAD valitsevad rabades, aga kasvamas leiame neid ka soostuvatest metsadest. Eestis kasvab turbasamblaid 36 liiki; et neid täpselt määrata, tuleb kasutada luupi ja mikroskoopi. Kõigile turbasammaldele on iseloomulikeks
Venoosne äravool toimub alumisse õõnesveeni: vasem munasarjaveen suubub vasemasse neeruveeni, parem munasarjaveen aga otse alumisse õõnesveeni. Munajuha (tuba uterina) Munajuha on umbes 12cm pikkune torujas organ, mis ühendab kõhukelmeõõnt emakaõõnega. Munajuha asub emaka laisideme vabas servas ning on kogu ulatuses intraperitoneaalse asetusega. Munajuha kõhtmine suue asub munasarja läheduses, see on lehtrikujuliselt laienenud ja moodustab munajuhalehtri. Munajuhalehtri servad on narmastunud, esineb 10-15 munajuhanarmast. Üks narmastest on teistest pikem ja 8 ulatub munasarja vabale servale. Munajuhalehtrile järgneb munajuha laienenud osa - munajuha ampull, mille läbimõõt on 6-10mm ja mis moodustab 2/3 munajuha kogupikkusest. Ampullile järgneb munajuha kitsuse osa, mille läbimõõt on 3mm. Kitsuseosa ulatub emakanurgani ja jätkub munajuha emakaosana, mis läbib emaka seina
annaabi.ee 
