Nii nagu keskajal seadustati ehete ja rõivaste kandmine, nii kehtestati normid ka jalatsitele. Näiteks 1363. 4 aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel. Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid: viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol. pastlad - valmistati sea- või veisenahast. Tööjalatsid valmistati vanema looma parkimata nahast. Pühapäevajalatsid valmistati pargitud veisenahast
seotud (Obi). Naiste kimono varieerub lihtsa, igapäevase ja väga kaunistatud ja kalli vahel. Viimaseid kannavad naised ainult tähtsatel üritustel. Mehed kannavad harva kimonoed, tavaliselt ametlikus korras ja seegi traditsioonide pärast. Suvel on puuvillaga kimonod (yukatad) endiselt väga populaarsed: nii kodus, puhkekohtades kui ka suvel festivalidel. Traditsioonilised jalatsid on sandaalid (Zori) või puidust puukingad (Geta) koos nahkrihmadega, mis lähevad suure varba ja teise varba vahelt läbi. Enamik jaapanlasi kannavad tänapäeval igapäevaseks kasutamiseks Lääne-stiilis rõivaid. Teksad on populaarsed noorte seas. Haridustee Jaapanis algab kooliaasta 1. aprillil. Suvel on mõnenädalane koolivaheaeg, samuti on kaks vaba nädalat uue aasta paiku. Kooliaasta lõpeb märtsi keskel ja enne uue õppeaasta algust on 2 nädalat vaheaega.
valge, punane, sinine ja roheline. Võitja oli see, kes õnnestus esimesena ületada korraldajate loozi kohale tõmmatud valge kriidijoon. Kerged kaarikud paiskusid pöördekohtades pahatihti kummuli, vigastades või isegi surmates ajureid. Ohutuse huvides kandis iga hobusejuht vöö vahel teravat nuga, et õnnetuse puhul läbi lõigata ohjad, mis kiskusid teda rataste alla. Peas oli ajuril nahkmüts ja rõivad olid nahkrihmadega kinni nööritud, et lehviv hõlm ei jääks rataste vahele. Ühes käes hoidis ta ohje, teises piitsa. Võidu puhul ootas ajurit suur rahaline autasu ja ka kuulsus mitte ainult Rooma linnas, vaid ka kogu Itaalias. Nende kuulsusest ihaldasid osa saada isegi keisrid. Keiser Nero võttis isiklikult osa võidusõitudest, kus võit oli talle loomulikult tagatud. Võidusõiduhobuseid pidasid erilised organisatsioonid. Peale sadade hobuste kuulusid sinna
härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel 60 cm Selleks, et moekingi kanda, tuli omandada nn "baleriini kõnnak", et pikad kinganinad ei takerduks teineteise külge. Raskusi oli ka treppidel liikumisel. Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Jalatsid tehti pehmest nahast painduva talla ja ha sti pika terava ninaga. Poriste teede läbimiseks kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega. EHTED Ehetena kanti kuni 20 sõrmust, kaelakeesid, prosse, kette, sõrmuseid ja hõbekellukesi. Vöö oli rõivastuse kooshoidmiseks ja ka ehteks. Naised riputasid vöö külge kimbukese aromaatseid rohtusid, käsipeegli, väikese kammi, nõelahoidja, käärid, väikese pussi koos tupega ja kullatud kulli küüne Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega
sajandi lõpus - esialgu ilma visiirita kiivrid, millel näokaitse puudus, kuid metall kattis kukalt ja pea külgi. Sõjakübarat kasutasid jalaväelased. Kujult sarnanes ta kübarale, kuid oli valmistatud metallist. Selline kiiver säilis läbi kogu keskaja, kuigi tegi läbi mõned muutused. Tihti oli sõjameestel kiivri asemel lihtsalt rõngaskapuuts, mis oli hea kerge, kuid loomulikult pakkus vähem kaitset. Kask või kinnine kiiver kuulus täisraudrüü juurde, see kinnitati nahkrihmadega rinnaplaadi külge ning ise seda peast saada oli suhteliselt keeruline Tihtipeale kanti mitut kiivrit ülestikku: kõige all rõngaskapuutsi, siis pottkiivrit. Ilmselt oli selle põhjuseks esiteks löökide pehmendamine ja arvan, et suurt pottkiivrit kasutati harvemini ja vaid teatud situatsioonides. Linnused Keskajal Linnus on kaitseehitis, sümboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle ja selle ümber rajati asulaid. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad.
Juba Achilleuse võimas kuju ja Hephaistose taotud uued rakmed ajasid Hektorile hirmu peale. Hektor pistab jooksu. Kolm korda jookseb Hektor ümber Trooja müüride, kuid siis Athena kasutab kavalust ja Hektor jääb seisma, algab kahevõitlus. Achilleus teadis, kus on nõrk koht, Patrokleselt röövitud Achilleuse vanal sõjarüül. Ta sihtis piigi Hektori kõri alla. Surmavalt haavatud Hektor langeb maha. Achilleus tõmbab Hektoril sõjarüü seljast ja seob nahkrihmadega jalgupidi laiba oma sõjavankri külge. Võidukalt kihutab Achilleus oma kaarikuga mitu tiiru ümber Trooja, lohistades tolmupilves Trooja kangemat poega. Laiba mõnitamine ei meeldinud jumalatele, välja arvatud Hera. Hektori isa Priamos laadib oma vankrile palju aardeid ja sõidab kreeklaste leeri, et oma poja surnukeha välja lunastada. Alandlikult palub vana kuningas Achilleust. Ahilleuse süda heldib ja ta annab Hektori surnukeha tema isale , lastes eelnevalt selle puhtaks pesta
XXIV De magistratus Rooma magistraatide positsioon on olnud: konsulid, preetorid, ediilid, tsensorid, kvestorid, lihtrahva tribuunid. Konsul on olnud kõrgeim magistraat. Konsulid on valitsenud senateid/senati eesotsas. Sõjas omasid võimutäiust ja valitsesid sõlaväge. Konsulid omasid elu ja surma õigust. Konsuli tunnused on: purpurpalistusega tooga, ametitool (elevandiluust kokkupandav tseremoniaalne iste), nahkrihmadega kokkuseotud vitsakimp. Kakstest auvahti kandsid nahkrihmadega kokkuseotud vitsakimpu ja kirvest. Praesens ind. pass. Sg 1. -or 2. -ris 3. -tur Pl 1. -mur 2. -mini 3. -ntur Vinco, vici, victum, ere (liitub esimesega vincere) Praes. act. ma võidan Praes. pass. mind võidetakse Sg 1. accusor mind süüdistatakse 2. accusaris 3. accusatur Pl 1. accusamur 2. accusamini 3. accusantur Punio, ivi, itum, ire karistama Sg 1. punior 2. puniris 3. punitur Pl 1. punimur 2. punimini 3
oliivipuupärg. Võitjale püstitati tema kodukohas ausammas (rinnakuju). 776 eKr esimesed olümpiamängud. Esialgu oli Olümpial ainult üks ala ühe staadioni ringi jooks täisvarustuses (50 kg sõjavarustust). Siis hakkas spordialasid lisanduma: *Klassikaline viievõistlus kettaheide, odavise, kaugushüpe, staadioni jooks. Kõik alad läbiti ühegi kehakatteta. *Rusikavõistlus 1 kreeklaste lemmikalasid. Peksti nahkrihmadega, mis olid käe küljes. Võideldi nii kaua, kuni üks meestest maha kukkus ja võitlusvõimetuks muutus. *Kaarikute võidusõit kõige ohtlikum spordiala. Staadioni kurv tuli võtta sammaste vahel ning seal oli palju kokkupõrkeid. Staadioni ring oli 300 m. *Maadlus. Hiljem tuli ka maratoni jooks. Olümpiamängud kestsid 4. saj pKr. Siis keelas Rooma keiser mängud ära.
Tugeva kuningavõimuga. Valitsuskoht oli palee. Talle allusid teised rahvakihid vastuvaidlematult. Vaarao nime kasutamine ilma tema loata oli kuritegu. Teda kujutati poole suuremana. Kõik kes ta ette tulid pidid näoli liiva viskama. Kõikvõimalikud esemed ja sümbolid näitasid võimu. Kandis kahte krooni korraga. Seespool oli valge pudelikujuline ja väljapool punane kroon. Sümboliseeris võimu Ülem- ja Alam - Egiptuse üle. Karjuskepp algas spiraaliga. Vaarao enda pikkune. Puupulk nahkrihmadega. Maokujuline peaehe, ees oli kalliskivi. Vaaraol peavad olema heledad lokkis juuksed. Parukas tehti kullast lokid- Lisaks veel pikk lokkis habe (kullast). Vaarao ei olnud kunagi sõjaväe ülemjuhataja. Rahuajal komplekteeris ta sõjaväge. Orje ei olnud. Ametisse spetsialiseeruti põlvkondade kaupa: põlluharija, karjus, kalur, aednik, käsitöölised, linnupüüdja, kunstnikud, tantsijad. Eraettevõtlust ei olnud. Arendatu kaubandussidemeid. Sisse toodi ehituskive
annaabi.ee 
