Nägemispuudeliste töövõimalustest Eestis (0)

Nägemispuudeliste töövõimalustest Eestis
Monica Lõvi
Tööealiste puuetega inimeste jaoks on ühiskonnaelus osalemise oluliseks tunnuseks tööga hõivatus. Vabal tööturul väiksema konkurentsivõimega inimestele võrdsete võimaluste loomine on arenenud riikides jätkuvalt päevakorral. Eestiski on nüüdseks juba enam kui 10 aastat suund puuetega inimeste kaasamisele tööellu. Selle elluviimiseks vajalike tugisüsteemide loomine on aga olnud üsna aeglane.
Seda, kui oluline on töö ja tööalane rehabiliteerimine puuetega inimestele, võib kõige üldisemalt selgitada ühiskonna väärtushinnangutest lähtudes. Kinnitust on leidnud, et puuetega inimestele, sh nägemispuudelistele kehtestatud eesmärgid ja väärtused on samasugused kui kõigil teistel. Väidetavalt saab suurim tööhõivealane diskrimineerimine osaks nimelt nägemispuudega inimestele. Eestis hakkas nägemispuudeliste tööga hõivatus langema 1990. aastate alguses. Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2006.a. tööga hõivatud 17,2% tööealistest nägemispuudega inimestest. Antud statistikas ei kajastu aga asjaolu, et suur osa töötavatest nägemispuudelistest on hõivatud vaid väga väikese koormusega.
Nägemispuudega inimeste tööga hõivatuseks vajalikud komponendid on: nägemispuudelised, kes tahavad ja on võimelised töötama; töökohad; tingimus, et puudega inimesed ja tööandja tahaksid luua vastastikust suhet. Nimetatud tegurid sõltuvad makrotasandil riigi kultuurilisest, majanduslikust ja poliitilisest taustast . Konkreetse isiku tasandil on toodud tingimusi võimalik mõjutada tööalase rehabiliteerimise abil.
Nägemispuudega inimeste süstemaatilise tööalase rehabilitatsiooni võimalused Eestis on paraku siiski piiratud. Tööeluks ettevalmistamiseks, tööturule sisenemiseks ning seal püsimiseks vajalikud tugisüsteemid on ebapiisavad. Riiklikke rehabilitatsiooniteenuseid võib käsitleda osana tugisüsteemist, kuid nende maht jääb liiga väikeseks. Seda kinnitab ka Tartu Emajõe Kooli rehabilitatsioonirühma kogemus. Nägemispuudele spetsiifilisi teenuseid saab praegu osutada vaid eripedagoogi teenusena, mille mahuks on 10 tundi aastas. Rehabiliteerimine on ka mitmete nägemispuudeliste ühingute põhikirjajärgseks tegevuseks, kuid takistuseks on ressursside nappus.
Tulemusi on andnud erinevate asutuste koostöö. Nii nägemispuudega laste koolid kui ka nägemispuudeliste ühingud peavad oma missiooniks pimedate ja vaegnägijate kaasamist ühiskonda. Sama eesmärk on ka riiklikult korraldatud rehabilitatsioonil. Olukord on viimastel aastatel paranenud tänu tööturuametite poolt pakutud koolitus- ja töökoha kohandamise teenustele. Oluline oli iseenesest väikese muudatuse tegemine, mille järgi saavad tööturukoolitust taotleda ka pimesuse tõttu 100%lise töövõimetusega isikud. See on andnud pimedatele võimaluse tööturukoolitusena massaaži eriala õppimiseks, mis on edasise tööga hõivatuse seisukohalt väga perspektiivikas. Nägemispuudelistele on korraldatud koolitusi ka mööblipolsterdamise erialal, jätkuvalt on suur huvi arvutialase koolituse järele.
2002. aastal kaitstud magistritöös „Nägemispuudega inimeste tööhõivest Eestis“ püüti selgitada mõningaid tööhõivet mõjutavaid tegureid isiku, kogukonna ja riigi tasandil . Kvalitatiivse uurimuse valimi moodustasid 36 pimedat või sügava vaegnägevusega respondenti. Empiirilises uurimuses kirjeldati nägemispuudega inimeste tööhõiveprobleemistiku erinevaid aspekte . Tööhõivet mõjutavatest teguritest tõusid esile adekvaatne enesehinnang, oluliste isikute poolt pakutud sotsiaalne toetus ning info kättesaadavus pimedale sobivas vormis. Käsitleti nägemispuudeliste hoiakuid ja hinnanguid tööhõiveküsimustele. Selgus, et aktsepteeritavad oleksid nii töö vabal turul kui ka nn kaitstud tööl. Antud uurimuse empiiriline materjal kinnitas indiviidikeskse lähenemise vajadust nägemispuudega inimeste tööhõiveprobleemide lahendamiseks ja vajalike tugisüsteemide loomist.
Järgnevalt loetelu ametitest, mida nägemispuudega respondendid uurimuse läbiviimise ajal pidasid : massöör, õpetaja, kasvataja, treener , klubitöötaja, klaverihäälestaja, ettevõtja, administraator , mööblirestaureerija, ajaloolane , ühingu juhataja, harjade valmistaja. Lisada võiks veel matemaatiku, nahakunstniku, koristaja, hooldustöötaja (sanitari) positsiooni, mida mainiti varem tehtud tööde nimistus.
Erinevate allikate alusel võib väita, et loetelu töökohtadest, kus töötavad pimedad või vaegnägijad, on ülaltoodust oluliselt pikem. Ameerika Pimedate Föderatsiooni kodulehel on viide 350-le erinevale ametile. Nimetatakse, et pimedad töötavad näiteks programmeerijatena, rehabiliteerijatena, nõustajatena, administraatoritena, sekretäridena, lennufirmas piletite broneerijana, inseneridena, advokaatidena, telekommunikatsioonialal, kirjanikena jm.
2004. a. Eestit külastanud rahvusvahelise nägemispuudeliste haridusnõukogu (ICEVI) esimees L. Campbell tõdes, et meil tuleb ületada nägijate suhtumisbarjäär ning anda töövõimalused ka pimedatele, et nemadki saaksid ühiskonnaelus kaasa lüüa. Nägijad ei kujuta tema sõnul lihtsalt ette, milline on pimedate potentsiaal. L. Campbell rõhutas, et
tuleks rõhutada nägemispuudeliste võimeid, mitte puudusi. L. Campbelli sõnul saaks pime inimene töötada kõikjal, kus kasutatakse arvutit. Käesolevaks ajaks on kindlasti ka Eestis suurenenud oma tööks arvutit kasutavate nägemispuudega inimeste arv. Mitmed töökohad pimedatele on kohandatud projektide ja tööturuametite abil.
Euroopa Pimedate Liit kogub oma kodulehele kirjeldusi huvitavatest ja mittetraditsioonilistest töövõimalustest nägemispuudega inimestele. Eestist on esindatud sotsiaaltöötaja ametit pidanud Aleksander. Juurde sobiks lisada kirjeldus sügava nägemis- ja kuulmispuudega noorest naisest, kes on lõpetanud ülikoolis psühholoogia ja psühhiaatriaõe eriala ning töötab oma erialal psühhiaatriakliinikus.
Kavandatavas uues puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsioonis on senisest tunduvalt enam tähelepanu pööratud puuetega inimeste tööturule kaasamisele. Loodetavasti annab see soovitud tulemusi.