Televisioon on näts silmadele Televisioon on muutunud lahutamatuks osaks meie elus. See ei ole ainult meelelahutus, vaid see on muutunud ka hobiks. Telekat vaadates saab erinevaid emotsioone, need võivad olla head, aga samas ka halvad. Sellepärast on ka filmidel ja saadetel erinev roll televisioonis komöödia naerutamiseks ja draamad tõsistele küsimustele ja tähelepanu juhtimiseks. Telerit võib pidada segavaks faktoriks, milleta paljud end päriselus lõbustada ei oska. Televisioon tekitavab sõltuvust. Telerivaatamine saab alguse varases lapsepõlves. Vanemad ei leia aega lastega mängimiseks, selle asemel pannakse nad televiisori või arvuti ette. Mida aeg edasi, seda rohkem sellesse kiindutakse. Televisioonil on ka häid külgi. Vaadates võõrkeelseid saateid, õpitakse mingil määral neid keeli
mugavdamise ja ümbertõlkimisega. Aga roomlased suutsid ise ka luua silmapaistvaid originaalteoseid, mis on suurel määral mõjutanud kogu hilisemat euroopa kultuuri. Filosoofia ja teadusega ei paistnud roomlased silma, nas püüdsid hoopis leida kreeklaste teooriatest konkreetseid elu- ja käitumisjuhiseid. Eeskätt mõeldi kohusetäitmist isamaa ja riigi ees. Teater polnud roomlaste jaoks nii tähtis, kui seda oli kreeklaste jaoks. Teatrietendused olid mõeldud inimeste naerutamiseks ja lõbustamiseks, ei käsitletud maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Vabariigi lõpul muutus teater veelgi rahvapärasemaks. Dialoogi asendasid labastel zestidel põhinev nali. Kuna sellised labased näitemängud ei rahuldanud haritumat publikut, hakkasid osad autorid oma teaoseid kirjutama ainult lugemiseks. Teada on, et roomlased olid varasest ajast alates neist kõrgema kultuuriga etruskide ja kreeklaste mõju all.Kõik see kajastub roomlaste usundis, eriti nende jumalates. Kindel
Etendusepäev oli Ateenas eriline. Eriti pidustustel veini- ja viljakusjumala Dionysose auks, kui selles osalesid kõik linna kodanikud. Mingit äritegevust ei toimunud, sest festival algas juba koidikul. Päeva jooksul oli kavas mitu näitekirjanike poolt kirjutatud näidendit. Kui teema oli pärit müütidest, siis nimetati seda tragöödiaks. Tragöödiates ülistati jumalaid aga jutustati alati ka mingit lugu. Komöödiad olid mõeldud rohkem rahva naerutamiseks. Nendes näidati tuntud inimesi koomilistes olukordades ja pilgati isegi jumalaid. Lemmikteemaks oli ka rumal ja sõnakuulmatu ori. Esialgsetes näidendites esines koor (10-15 inimest) ja üks näitleja, hiljem tuli näitlejaid juurde aga kooril oli ikka oma oluline roll. Etendus oli justkui kahekõne näitleja ja koori vahel. Näitlejad kandsid tegelaste meeleolu edasiandmiseks maske ja olid alati mehed.
raames, mida kutsuti dionüüsiateks. Tõsise sisuga näidendite ainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Müüdid olid üld tuntud ning sisu vaatajatele ette teada. See-eest püüti võimalikult kaasakiskuvalt kujutada tegelaste kannatusi.Tihti olid õnnetu või traagilise lõpuga. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid, tihti kujutati päevasündmusi. Komöödiad olid mõeldud rahva naerutamiseks, tekst oli teravmeelne, kuid räme, sisaldades palju nilbet nalja. Hellenismiperioodi kreeklased soovisid komöödiates näha pigem eraaeluga seonduvaid teemasid, kui ühiskonna ja poliitikaga. Muistsete kreeklaste arvates elasid Vana-Kreeka jumalad Olümpose mäel kuldsetes lossides. Kreeklased uskusid, et jumalad ja jumalannad suudavad muuta tulevikku ja mõjutada elus ja looduses toimuvat. Jumalad olid nii välimuselt kui käitumiselt inimeste
Olid kirjutatud värsi vormis ja pidulikus keeles. Lõpus saabub lahendus, aga pärast rohkeid kannatusi ja vägivalda. Tapmisis ja veretöid laval ei näidatud. Nendest jutustas vaatajaile koor. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid, tihti kujutati päevasündmusi. Tunnuseks tegelaste madaldamine. Üheks tegelaseks oli sageli sõnakuulmatu või põgenenud ori. Need olid mõeldud rahva naerutamiseks. Komöödiate tekst oli teravmeelne, kuid räme, sisaldades palju nilbet nalja. Võistlus - igal aastal korraldati 2 korda Ateenas tragöödia- ja komöödiavõistlusi, mille peaauhinnaks oli luuderohust pärg. Oma uute näidenditega astusid publiku ette 3 tragöödia ja 3 komöödia autorit. Loosiga valitud zürii määras esimese, teise ja kolmanda auhinna. Auhinnad olid rahalised ja ilma ei jäänud neist ükski võistleja
Näitekirjanikud püüdsid inimestele enamasti tuttavatest tragöödiatest välja tuua moraalse iva. Kreeka teatris kehtis 3 ühtsuse reegel: aja -,koha -ja tegevusühtsus.Kreeka teater on alus kogu Maailma teatrile. Rooma teater: Rooma teater pole samuti nii filosoofiline tõe otsimine nagu seda on kreeka teater. Rooma teatris sulas itaalia rahvapärane naljamäng ühte kreeka teatrikunsti eeskujudega. Esmasel kohal on ratsionaalne meelelahutus. Näitemängude primaarne osa oli rahva naerutamiseks,kus etendati rohkem kõlbelisust ja sellega kaasnevaid problemaatilisi vaateid. Rooma teatri sisuline ülesehitus oli võrreldes Kreekaga kindlasti vabam ja teatraalsem. Näituseks puudus Rooma teatris koor,etendus toetus üsna terviklikult erinevaid emotsioone väljendavaid maske kandvatele näitlejatele,kes vürtsitasid etendust ilmekate zestidega,mis sageli olid üsna siivutu tooni ja tähendusega. Kui varem osalesid näitemängudel
inspireerisid Rooma kaht peamist näitekirjanikku Plautust ja Terentiust. Nad ammutasid sealt mitmeid tegelasi, nagu nt agresiivseid ja vihaseid vanamehi, noori jõukaid liiderdajaid ning orjasid. Rooma teatris sulas itaalia rahvapärane naljamäng ühte kreeka teatrikunsti eeskujudega. Teater ei olnud Roomalstele siiski nõnda filosoofiline tõe otsimine kui ta oli seda Kreeklastele. Esmasel kohal on siiski ratsionaalne meelelahutus. Näitemängud primaarne osa oli rahva naerutamiseks kus etendati rohkem kõlbelisust ja sellega kaasnevaid problemaatilisi vaateid. Rooma teatri sisuline ülesehitus oli võrreldes Kreekaga kindlasti vabam ning teatraalsem. Näituseks puudus Rooma teatris koor, etendus toetus üsna terviklikult erinevaid emotsioone väljendavaid maske kandvatele näitlejatele, kes vürtsitasid etendust ilmekate zestidega, mis sageli olid üsna siivutu tooni ja tähendusega. Kui ennisti osalesid näitemänudel üksnes meesterahvad, siis hiljem hakati kasutama
populaarsed. Vanasti olid pealtvaatajate istumiskohad puust ning esimesed kivist teatrid rajati Rooma alles vabariigi lõpul. Erinevalt Kreekast Roomas puudus koor, näitlejate dialoogid vaheldusid laulupartiide ehk aariatega.näitlejate ühiskondlik positsioon oli madal ning nende hulgas oli isegi mõningad orjad. Alguses olid kõik osatäitjad meessoost kuid hiljem lasti ka naisi lavale etendama. Roomas ei käsitlenud etendused tõsiseid teemasid, need olid ainult rahva lõbustamiseks ja naerutamiseks. Enamus etendustest olid Kreeka hellenismiperioodi komöödiate mugandused. Ka näidentite tegelased olid peamiselt kreeklased. Kuid kuna näidelti avalikke tegelasi siis võisid roomlased ka ennast ise seal ära tunda. Ka süseedki olid võetud igapäeva koomilistest situatsoonidest. Kasutati erinevaid ihneid vanamehi, rumalaid noori, lõbutüdrukuid, orje, üleolevaid sõjamehi jne. Kasutati roppu ning ebaviiskat kõnekeelt. 63.a. eKr vallutas Rooma väejuht Pompeius Palestiina ala.
Rooma kaht peamist näitekirjanikku Plautust ja Terentiust. Nad ammutasid sealt mitmeid tegelasi, nagu nt agresiivseid ja vihaseid vanamehi, noori jõukaid liiderdajaid ning orjasid. Rooma teatris sulas itaalia rahvapärane naljamäng ühte kreeka teatrikunsti eeskujudega. Teater ei olnud Roomalstele siiski nõnda filosoofiline tõe otsimine kui ta oli seda Kreeklastele. Esmasel kohal on siiski ratsionaalne meelelahutus. Näitemängud primaarne osa oli rahva naerutamiseks kus etendati rohkem kõlbelisust ja sellega kaasnevaid problemaatilisi vaateid. Rooma teatri sisuline ülesehitus oli võrreldes Kreekaga kindlasti vabam ning teatraalsem. Näituseks puudus Rooma teatris koor, etendus toetus üsna terviklikult erinevaid emotsioone väljendavaid maske kandvatele näitlejatele, kes vürtsitasid etendust ilmekate zestidega, mis sageli olid üsna siivutu tooni ja tähendusega. Kui ennisti
annaabi.ee 
