Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapiagana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Minki võib segi ajada meie kohaliku kärplase euroopa naaritsaga. Mingi ehk ameerika naaritsa tunneb ära tema valge alalõua järgi. Euroopa naaritsal on valget värvi nii alalõug kui ka mokad. Levik ja arvukus Eestis Mingid on levinud puhaste veekogude ääres üle Eesti. Veekogudest väga kaugele nad ei kipu. Viimastel aastatel on aga täheldatud minkide arvukuse langust. Eluiga Mingid elavad maksimaalselt 12 aastani. Pereelu Mingid on öise eluviisiga üksi elavad kärplased. Nii emasloomal kui ka isasloomal võib olla rohkem kui üks partner. Jooksuaeg kestab neil märtsist aprillini. Siis võib muidu öise eluviisiga minki kohata ka päevavalges
Euroopa naarits Kadri Lebedev Kairo Riivik Kes on Euroopa naarits? Naarits ehk euroopa naarits (Mustela lutreola) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Euroopa naarits on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Välimus Euroopa naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm. Kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile ehk Ameerika naaritsale. Ameerika naaritsast erinevalt on tal valged nii mokad kui ka alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. https://www.youtube.com/watch?v=__ KCBZvFCDw
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
Sigimine - Juuli lõpust augusti lõpuni on metskitsede paaritumisaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele vastu astuda, siis nõrgem põgeneb. Kui aga mõlemad sokud arvavad, et on piisavalt tugevad, siis hakkab rammukatsumine. Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja
Teadliku põdrahoole peamine eesmärk on nende loomade eemalemeelitamine inimese rajatud metsakultuuridest, pakkudes neile midagi veelgi maitsvamat. EESTISSE AKLIMATISEERITUD IMETAJALIIGID: Introdutseerimise aeg ja koht. Algne areaal. Nende edasine käekäik. Punahirv 1927 Abrukale, 1970 Saaremaa ja Hiiumaa. Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke
(Tartu Ülikool Loodus-ja tehnoloogiaosakond, 2008 ) Nukitssitikad (Onthophagus) Seltsi kuulub üle 2000 liigi üle maailma, Eestis elavad loopealsetel ja liivase pinnaga karjamaal sõnnikus, on Eestis isegi kohati sagedased, aga näiteks Soomes on nukitssitikate kõik seal esinenud liiki muutunud üliharuldaseks. Nende kadumise põhjuseks on peamiselt elupaikade hävimine. (Wikipedia, 2011) Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud
arenenud ürgsete eellaste lülistunud jäsemetest). Alalõuad on putukatel abiks toidu kinnihoidmisel ja mälumisel, samuti on siin mitmesuguseid retseptoreid, mis võtavad vastu toiduga seotud keemilisi ja mehhaanilisi signaale. Libamissuised on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised - keelised on 11 libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte. Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on
mõju vähendamiseks on kasutusele võetud taastuvenergiaallikaid (ligi 10%). Kasvuhoonegaaside tekitaja, mis tekitab kliimamuutuseid, õhutemp, ja sademed on tõusnud. Autode hulk on kasvanud, samas kütuse kvaliteedi paranemine, autode ökonoomsem kütusetarbimine on aidanud kaasa heitgaaside ja raskemetallide vähenemisele. Mahepõllumajandus kogub hoogu. Viimasel kümnendil kasvanud metsauuendustööde maht (istutamine). Üks suuremaid probleeme on vee reostumine, kuid selle ohtu on vähendanud saastemaksude kõrge hind ja kanalisatsioonitorustike ning reoveepuhastite rekonstrueerimine. Vee seisundit halvendavad peamiselt eutrofeerumine ja maaparandus, paisude ehitamine ja veevoolu tõkestamine. Sisevete kalapüük on enamasti stabiilne. Maavarade kaevandamisega kaasnevad keskkonnale müra, tolm, veerežiimi muutused. Suurenenud jäätmete taaskasutus. Suurimad välisõhu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
