Ma vahetasin kooli, stiili, sõpru, elukohta, ajukanaleid, õpetajad jne. Mu elu muutus totaalselt, kuid oli miski mis oli ikka sama. See oli suhtumine venelastesse ja vene keelde. Uues koolis läks algul mõni asi üpris hästi ja teine halvasti. Lihtsalt vanad harjumused õpetajaid sõimata, aga muut suurt midagi. Aga kui olin aastakese käinud ära uues koolis, mõikasin äkitselt, et mõistus on jõudunud kodu. Sellest järeldan, et naabrimehel oli ikkagi õigus. Ma ei sõimand õppasid, proovisin käituda korralikult ja hakkasin kodutöid kah vahel tegema. Suht totaalne muutumine ikkagi. Ja jällegi järeldame, et õppida, õppida on vaja, sest seda läheb meil elus vaja. Ja me õppime terve elu, isegi siis kui oleme juba kärvand(et mullal ei ole midagi viga). The end.
Soovime me seda või mitte, kuid ilma teatava filosoofilise varjundi lisamiseta siinkohal käsitletavat teemat lühidalt lahti mõtestada ei ole võimalik. Iga inimühiskonna arengu etapp on olnud teataval määral tarbimisühiskond, teadvustati seda nähtust siis hea või halvana, või kas ületarbimise peale üldse mõeldigi ... Tarbimise intensiivsuse tagatiseks on ikka ja alati olnud ressurss ja võimalus seda juurde hankida põhimõttel: minul on otsas aga naabrimehel, näe, veel on. Kallale talle! Paraku ongi Maailma kõikmõeldavad varud jaotunud ebaühtlaselt, sealjuures leidub ka piirkondi, kus loodusvarasid on vähe või on ligipääs nendele väga raske. Või ei ole kliima bioloogilise ressursi loomiseks sobiv. Paar eriti drastilist näidet arutu tarbimise mõjust elukeskkonnale. Esimene väga kaugelt ja teine pisut lähemalt. Vaikse ookeani kaarti vaates leiame sealt suure vee keskelt ühe maalapi, millel nimeks Nauru
Maja, kus nad Põlvas elasid, ehitas vanaisa koos Evi poja Avo ja Astridi mehe Reinuga ümber suuremaks elamuks. Peale selle ehitas vanaisa kõrvalmaja, kuhu poeg Ainar asus elama koos enda naisega. Vanaisa elukaaslane Evi Juks suri 1985. aastal kilpnäärme vähki. Kõigile perekonna liikmetele mõjus see väga halvasti. 5. PENSIONIIGA Vanaisa läks 1997. aastal pensionile. Isegi pensionil olles polnud tal kunagi aega puhata. Ta aitas naabrimehel Ketsil aeda ehitada, teisel naabrimehel Vellol ehitas ta kasvuhoone valmis. Pensionil olles aitas ta ka enda lastel kaheksat lapselast kasvatada. Ta valvas neid, kui vanemad olid tööl, ehitas neile kiigu ja liivakasti, kus lapselapsed said mängimas käia. Vanaisal oli ka väga palju hobisid. Ta tegi ristpistes vaipu, ta oskas tikkida, õmmelda, kududa, talle meeldis fotograafia, ilmutas ise pilte. Ta kogus nädalakavasid, raamatuid, vanu filme ja muusika plaate. Minu vanaisa oli väga kangekaelne
Nii sai näiteks Johnny Weismüllerist olümpiavõitja ujumises. Beethoven kirjutas oma geniaalsed helitööd, kuigi tal oli kuulmispuue ja Napoleoni vallutused kompenseerisid tema lühikest kasvu. Lapsepõlves naabripoisist odavama mudelautoga mänginud laps püüab täiskasvanuna veelgi enam, et tema sõiduvahend oleks võimsam kui töökaaslasel. Siit ka uus võrdluspõhine lähenemine rikkusele- rikas ja õnnelik on see, kelle aastapalk on suurem kui naabrimehel. Tänapäeva meelelahutusele orienteeritud maailm kujundab järjest enam lastest ekstraverte kui introverte.Palju rohkem on ühiskonnas sangviinikuid ja koleerikuid kui flegmaatikuid. Seega on suurem osa rahvastikust juba isiksusetüübilt kiirustavad, pealiskaudsed, silmapaistvust ja vaheldusrikkust hindavad, mitte aga mõtisklevad ega mõõdukad. Inimesed puutuvad iga päev kokku massimeediaga, mille hulka kuuluvad televisioon, internet jne, ning rajavad endale
hakata. Andrese naaber Pearu Murakas või ka Oru Pearu on tema täielik vastand. Pearu on kaval, salalik ja valelik. Ta tahab kogu Vargamäed endale ja üritab igahinna eest Andrest sealt välja ajada nagu ta oli teinud ka eelmise maaomanikuga. Andresel ja Pearul on ka sarnasus nad on mõlemad väga visa hingega ja mida iganes ka Pearu ürita Andrese maaga teha oskab ka tema naabrimehe krutskitele samaga vastata. Kuigi Andresel ei jää muud üle kui kõik naabrimehel tagasi teha, peab ta tähtsamaks siiski ausust. Kui Andres Vargamäele kolib ei suuda ta ilmasgi ette kujutada kui raskeks tema elu läheb. Ta küll näeb et maa pole hea ja palju tööd on vaja teha kuid see pole veel kõige suurem takistus elada oma unistuste elu. Andres kuuleb on naabertalus elava Pearu kohta kõrtsis küll palju kuulujutte, kuid ei oska ilmasgi ettekujutada missugused raskused ja kähklemised teda ees ootavad
tegevust ümber. Konflikt on avalik ja osapooled on seda enesele teadvustanud. Siinkohal võivad tulla mängu väga erinevad käitumismallid. Ma võin ajastada enda kohaloleku värava piirkonda selleks ajaks, kui tädike tavaliselt koera jalutab. Lootes, et selline tegevus hoiab ära seekordse väravataguse ,,rikastamise". Ma võin puistata värava taha lõhnaaineid, mis peletavad koera või takistavad tema väljutamisprotsessi. Võin parkida sinna oma auto või siis paluda seda teha naabrimehel. Tavaliselt aga sellises olukorras räägitakse tädiga uuesti ja natukene karmimal ja konkreetsemal toonil. Tädike siinkohal kas puikleb vastu, lubab ennast parandada või teavitab, nii et kogu tänav kuuleb, mida ta minust arvab ning kuidas noorsugu on tänapäeval täiesti hukka läinud, sest omal ajal, kui tema noor oli, ikka austati vanemaid inimesi ja sellist häbematust ei olnud. Sellises konfliktis, kus mõlemad
5. peatükk Kanalugu Endise peapreestri lese kanad olid hakanud järjest surema. Naine näitas ka naabrimutile oma juba 17. surevat kana. Kana käis mööda õue ringi ja oksendas. lesk tahtis kanale vett anda, kuid see ei tahtnud juua. Järgmisel hetkel hakkas kana verd oksendama, järgmisel hetkel kukkus külili, ning siis ajas jalad teava poole ja jäi liikumatult lamama. Kutsuti kirikuisa palvet lugema kanadele. Keegi aga ei saanud teada, et samal õhtul kärvas ka naabrimehel kolm kana ja kukk ära. Pärast palvust aga surid ka teised kanad lese kuutides. Hommikul oli aga Personalnaja tänavas elus ainult kolm kana ja õhtuks olid ka need surnud. Käis ringi kuulutus "kanakatk". Sellest "katkust" sai ka Prsikov mõjutatud. Ajakirjanikud ei andnud talle ikka rahu ja ta pidi telefoni hargilt ära tõstma, et üldse midagi teha saaks. Kui ta õhtul koju jõudis, oli talle 17 kõnet tulnud. Üks, ainus, mis teda huvitas, oli tervishoiu komissaarilt.
Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane. Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglisemeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel
237. Võimalda otsingul sugu valida rippmenüüst (leia, milline rippmenüü (DropDownList) omadus sobib siduda SQL-lausega). Lehe kaitsmine parooliga Avalik ligipääs on lihtne ja hea, aga millegipärast ikka ei suudeta veel kõiki inimesi usaldada. Või ka mõnikord usaldatakse, aga pannakse ikka sahtlile või majale lukk ette et kogemata ei tekiks kiusatust näiteks lapsel nõudepesuvahendit juua või naabrimehel öisel ajal uksega eksida. Ja ka iseenese eest on vahel kasulik mõned asjad luku taha panna et tasub enne mitu korda järele mõelda, kas ikka on midagi õrna või ohtlikku vaja niisama kätte võtta. Sarnane lugu ka veebilehtede juures. Kui andmete muutmise ja parandamise tarbeks tuleb eraldi sisse logida, siis pole karta, et kogemata andmeid vaadates mõne hiireklõpsu peale miskit paigast ära läheb. Parooliga kaitstud andmete leht on leht nagu iga teinegi
annaabi.ee 
