Mille poole püüdlevad tänapäeva noored? (0)

Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?
Kõik noored ja entusiastlikud elluastujad püüdlevad õnneliku ja naudinguterohke elu poole. Iga üks valib eesmärgini jõudmiseks oma tee ja langetab ise otsuseid. Tänapäeva tarbimisühiskonnas elavate noorte kõrgeimaks sihiks on tihti jõukus ja kõrge positsioon tööpostil. Tihti juhtub, et seetõttu jäävad tõelised väärtused välisele hiilgusele suunatud elulaadi varju.
Inimene areneb terve elu jooksul. Freudi määratluse järgi on areng alateadvuses pesitseva teadvustamatu toomine teadvusesse; Carl Jung näeb arengut psüühika tervikuks saamises, kus on ühendatud kõik inimeses olevad vastuolulised tendentsid; Maslow’ jaoks seisneb see hoopis vajaduste hierarhias järjest ülespoole ronimises ja kaugenemises bioloogilistest vajadustest kõrgemate eetiliste ja esteetiliste väärtuste poole. Tundub, et tänapäeva ühiskonda need, pigem vaimsusele suunatud teooriad, enam väga hästi ei sobitu.
Tänapäeva noorte jaoks seisneb areng suures plaanis järjest suurema rahasumma omamises ja rohkemas tarbimises. Inimese väärtuse, positsiooni ja edukuse määravad materiaalsed esemed kui rahalise omandi konkreetsed kandjad. Inimesed püüdlevad järjest enam suuremate sissetulekute ja kallimate asjade poole. Sageli on tegemist näiliselt rikaste inimestega, kes vaimult on vaesed ning ei oska oma suurte rahapakkidega midagi erilist peale hakata. Paraku on selline arusaam praeguses heaoluühiskonnas juba sügavalt juurdunud ning vaid jõukuse poole püüdlevad järjekindlalt väga paljud noored.
Äärmuseni arenenud omamiskirg ja edujanu saavadki üldjuhul alguse juba varajases nooruses. Adleri teooria selgitab, et inimene püüab kogu elu kompenseerida lapsepõlves kogetud alaväärsust, mis ongi ta hilisemate saavutuste allikaks. Nii sai näiteks Johnny Weismüllerist olümpiavõitja ujumises. Beethoven kirjutas oma geniaalsed helitööd, kuigi tal oli kuulmispuue ja Napoleoni vallutused kompenseerisid tema lühikest kasvu. Lapsepõlves naabripoisist odavama mudelautoga mänginud laps püüab täiskasvanuna veelgi enam, et tema sõiduvahend oleks võimsam kui töökaaslasel. Siit ka uus võrdluspõhine lähenemine rikkusele-rikas ja õnnelik on see, kelle aastapalk on suurem kui naabrimehel.
Tänapäeva meelelahutusele orienteeritud maailm kujundab järjest enam lastest ekstraverte kui introverte.Palju rohkem on ühiskonnas sangviinikuid ja koleerikuid kui flegmaatikuid. Seega on suurem osa rahvastikust juba isiksusetüübilt kiirustavad, pealiskaudsed, silmapaistvust ja vaheldusrikkust hindavad , mitte aga mõtisklevad ega mõõdukad. Inimesed puutuvad iga päev kokku massimeediaga, mille hulka kuuluvad televisioon, internet jne, ning rajavad endale eeskujud ja võrdlusfiguurid teiste inimeste näol. Reklaam mõjutab inimesi niivõrd, et paljud esemed soetatakse endale vaatamata sellele, et neid tegelikult ei vajatagi.
„Raha teenib tarka, kuid orjastab rumalat,“ on öelnud Seneca. Ometi uhkustavad paljud just oma rahaka orja staatusega. Kindlasti ei saa öelda, et rikkus on pöördvõrdeline õnnega, kuid fakt on see, et rikkuse nimel töörügamine viib selleni , et inimestel ei ole aega enam isegi oma hobide ega, veel hullem, oma lähedastega koos viibida. Uuringutulemused näitavad, et oma tööd naudib tõeliselt vaid napilt 10 protsenti inimestest, ülejäänud teevad seda ainult palga või ühiskondliku positsiooni nimel. „Tänases maailmas on palju materiaalses mõttes hästi arenenud ühiskondi. Ometi koosnevad need inimestest, kes ei pea end õnnelikeks,“ on selle kohta öelnud dalai -laama. Aeg, mille võiks kulutada enda, oma lähedaste või hobide peale, möödub kontoriruumis piineldes.
Juba eelpool mainitud loodusteadlane Thoreau on ka väitnud, et inimene on seda rikkam, mida rohkem asju ta võib tegemata jätta. Selle määratluse järgi on õnnelikum see, kes ei rabele mõttetult ning mõistab, et õnn ei peida ennast kaubanduskeskuste riiulite vahel. Alles siis, kui lõpetada võidujooks ühiskonnaga ja sügavale enda sisse vaadata, astub õnn särava ja õitsvana eluteel vastu.
Occami pritsiibina tuntud elutõde, mis sõnastab selle, et kõik tuleks teha võimalikult lihtsaks, ei leia tänapäeva noorte seas piisavalt toetust. Palju on neid, kes kulutavad rohkem energiat ja aega, kui saaks ka vähemaga. Noored püüdlevad hea elu poole, üritades tõsta oma sissetulekuid ja positsiooni, tehes karjääri ja olles edukamad tuttavatest .
„Õnnevalem“ ei toimi kui mõni tähtis komponent sellest välja tõrjuda. Tänapäeva ühiskonnas on selleks puuduvaks osaks just aeg enda jaoks. Usun, et kui inimesed soovivad elamise kogemust nautida, siis peaksid noored oma püüdluste keskpunkti väliselt hiilguselt ja rahapakkidelt sisemiste väärtuste ja tasakaalukuse poole nihutama.
Inimesed arenevad kogu elu jooksul ja just enda poolt valitud suunas. Tänapäeva noorte arengupüüdlusi iseloomustab kahjuks soov teistest rohkem teenida ja tarbida, kuid välise hiilguse katte all vohab aga vaimne rahutus. Õnne otsitakse rahahunnikute varjust, kuigi tõelist rahuldust pakkuvad väärtused seisnevad hoopis milleski muus.