Anti Marguste sündis 5. augustil 1931. aastal. Anti Marguste lõpetas 1953 Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna ja 1960. aastal kompositsiooni erialal Tallinna Konservatooriumi Mart Saare ja Anatoli Garsneki klassis. Aastast 1962 on helilooja õpetanud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis muusikateoreetilisi aineid. Ta on olnud Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1960. aastast. Aastatel 19591962 töötas ta ajalehe "Sirp ja Vasar" muusikaosakonna juhatajana. Anti Marguste pälvis 1983 Eesti NSV muusika-aastapreemia. (Teoseid on Anti kirjutanud 1951 kuni 2000 aastani välja.) Anti Marguste on helilooja, kelle arvukate teoste hulka kuulub nii suur- kui ka väikevorme, nii sümfooniaid kui koorilaule. Ikka rahvusliku värvinguga helimaalinguid loova helilooja teostes on nii rahulikku eluvaatlust kui irooniatki, kuid enne kõike leiame siit muigvelsui väljamõeldut ja lopsakat huumorit, mis on muusikas küllalt haruldased
Aastatel 1919–1925 oli ta Tartu Kõrgema Muusikakooli direktor. Alates 1919. aastast oli ta ühtlasi Tartu Õpetajate Seminari muusikaõpetaja ja Eesti Helikunsti Seltsi esimees. Tallinn Aastast 1925 elas ja töötas Tallinnas, olles muusikaelu juhtfiguure. 1925-1933 „Estonia“ teatri muusikajuht (kõrvuti Raimund Kulliga) ja dirigent. Juhatas sümfooniakontserte (ka Soomes, Lätis, Ungaris) ning „Estonia“ muusikaosakonna (EMO) segakoori. 1925-1944 oli Tallinna konservatooriumi õppejõud ( aastast 1928 professor, 1933-1940 ja 1941-1944 direktor). Veel Aastast 1932 Eesti Lauljate Liidu esimees. 1924, 1927- 1928 ja aastast 1932 oli „Muusikalehe“ toimetaja (kirjutas ka artikleid) Aastast 1934 Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali esimees. Juhan Aavik juhatas ka üldlaulupidudel ( IX, X ja XI). Alates 1944. aasta sügisest elas Rootsis
elama Tallinna, kus andis põhiliselt eratunde ning esines orelikontsertidega. 1919 1920 töötas ta Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis oreli- ja kompositsiooniõppejõuna. Pärast Süda surma kogusid mitmed ta sõbrad kokku tema käsikirjad, mahuka noodi- ja raamatukogu ning hulga isiklikke asju, nende hulgas ka koduoreli ta kodutalust Saaremaalt. Peeter Südame tähtsaimad teosed on prelüüd, fuuga g-moll ja f-moll, ,,Pastorale" orelile, segakoorilaul ,,Linakatkuja". Olulise osa muusikaosakonna varadest moodustavad ajaloolised muusikainstrumendid ja väljapaistvatele muusikutele kuulunud esemed. Esimene ekspositsioon paigutati Torni tuppa. Muuseumis on ekspositsiooniks pille nii eestimaistelt kui välismaistelt meistritelt. Sealhulgas on muuseumis eksponeeritud ka Hans-Heinrich Falcki klaver. Muuseumi vanim klaver on Londonis 1771.aastal valmistatud Zumpe pill. Pill saadeti Eestisse mõisapreili von Rammile kosjakingiks.
dirigendina juhatades ka "Vanemuise" aiakontserte. Aastail 1931-1944 juhatas ta arvukalt mitmesuguseid ooperi,-balleti- ja operetietendusi ning kirjutas ka tihti ise muusikat mitmesugustele draamalavastustele. Samal ajal juhatas ta Tartus mitmesuguseid sümfooniakontserte ning oratooriumide ettekandeid. Tartus elades tegutses Tubin ka koorijuhina: juhatas Tartu Meestelaulu Seltsi (TMS) meeskoori, Miina Härma nimelist segakoori ja Vanemuise Muusikaosakonna (VMO) segakoori, juhatas Tubin Tallinnas Estonia Muusikaosakonna (EMO) segakoori, kuid elas Tartus. TMS meeskooriga esines Tubin ka välismaal: 1935.a. jaanuaris Riias ja 1937.a. veebruaris Varssavis ja Krakovis. Alates 1933.a. juhatas Tubin korduvalt ka mitmesuguseid laulupäevi, kus oli tihti kavas ka tema enda laule. Neil aastail sooritas Tubin mitmel korral õppe- ja tutvumisreise välismaale. Käis. Viini ja Budapesti
hoones. Assauwe torn rajati aastail 1370-80. Lisaks on muuseumil sisehoov- Karjase hoov. Astudes muuseumi uksest sisse jäi mulle esimesena silma klaasi taga olev ,,Väike muuseumirott 2007". See on iga-aastane tunnustusauhind, mis antakse parimale väljapanekule Eesti museumis. Mitterahalise auhinna eesmärgiks on muuseumide igapäevatöö ühe osa näitustegevuse tunnustamine, väärtustamine ja seeläbi ka muuseumide laiem tunnustamine. Meie ekskursiooni viis läbi muusikaosakonna teadur Ene Kuljus. Ekskursioon algas juba treppidelt, kus meile tutvustati klassikuid: Eino Tamberg(80 a.),Veljo Tormis(80 a.) ja Arvo Pärt(75 a.). Teisel korrusele jõudes, asus vasakul pool klaasi taga Viiulimeistri Felix Villaku töölaud mille mehe abikaas pärast mehe surma muuseumile kinkis.Töölaua kohal rippus Stradivariuse pilt, mille poole meister enne töötama hakkamist palvetas. Edasi juhatati meid konverentsi saali, kus jutustati meile lähemalt Peeter Südast
kõigis Euroopa maades, Skandinaavias, endise Nõukogude Liidu aladel, Hiinas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Villu Veski on plaadikompanii TUTL artist. · 19822002 Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli saksofoni- ja improvisatsiooniõpetaja. · 1997. aastast alates Muhu tulevikumuusika festivali "Juu Jääb" peakorraldaja. · 1999. aastast alates Eesti Interpreetide Liidu juhatuse liige. · 2002. aastast TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna dotsent. · 2006. aasta augustist alates Kuressaare Kultuurivara juht. 5 Tiit Kalluste Sündinud 2. aprillil 1962 Võrumaal, akordionist, pedagoog ja helilooja. Lõpetanud G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli 1981. aastal ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) 1986. aastal. Samast aastast alates tegutsenud muusikuna, peamiselt jazz- ja maailmamuusika vallas.
,,Tsehhide elu peitub muusikas", lausus ta. 1866 1874 oli Smetana ajutise teatri dirigendiks. 3) 1863. aastal pandi alus veel ühele kultuurilisele asutusele rajati kunsti, kirjanduse ja muusika ühing ,,Umelecka beseda". Organisatsioon hõlmas nii muusikuid, maalikunstnikke kui ka poeete ja kirjanikke. ühingu eesmärgiks sai rahvusliku kunsti arendamine ja populariseerimine. Ühing oli tugevaks toeks ka rahvusliku teatrikunsti arengule. Smetana ülesandeks oli muusikaosakonna töö juhendamine ja koordineerimine. kunsti osakonda esindas nimekas maalija Josef Manes. Siin kohtus helilooja ka Tsehhi silmapaistvaima poeedi, kirjaniku ja kriitiku Jan Nerudaga, kes oli Smetana talendi tuline austaja. Kui Tsehhi rahvusliku kultuuri vaenlased püüdsid Smetana loomingut ebaõiglaselt kritiseerida, siis astus Neruda tihti helilooja kaitseks välja. 1874. aasta sügisel tabas Smetanat raske õnnetus. Kesk hoogsat ühiskondlikku
pojana. Lõpetanud Peterburi konsrervatooriumi. 1912. a asus juhatama Estonia teatri juurde asutatud Estonia Muusikaosakonna segakoori. 1913. a sai temast Estonia teatri koormeister ja operetidirigent, lisaks töötas organistina Tallinna Jaani kirikus ja mitmekülgse muusikapedagoogina. 1925. a omistati talle professori nimetus. Raimund Kull (1882-1942) Lõpetanud Peterburi
Valitses nälg ja kaos. • Nendes tingimustes oli A. Kapp sunnitud tegema ümberkorraldusi ka temale alluvas Astrahani Muusikakoolis. • Selle kohta on ta meenutanud: "Muusikakool läks kommunistliku hariduse komissariaadi kätte. Mind jäeti muusikakooli juhatajaks ja nimetati emissariks. Organiseeriti "Rabis" s.t "Rabotniki Iskusstva". Sinna koondati näitlejaid, muusikuid, teatriteenijaid, tantsijaid - kuni kabaree ja tsirkuse akrobaatideni ja klounideni. Minule "usaldati" muusikaosakonna juhtimine. Tuli juhatada sümfooniakontserte ja korraldada kammermuusika õhtuid. Ise pidin ettekantava teose kohta rahvale seletusi andma. Samuti pidin miitingul orkestrit juhatama. Honorariks sai iga tegelane pool naela teevorsti. Raha muutus peaaegu väärtusetuks. Osta ei saanud midagi. Anti kooperatiivist kaardi järele. Et mitte viimast paari saapaid ära kulutada, käisin pasteldes. Väike 8-aastane tütar Eliisabet oli mulle siis perenaiseks
Täiendas end 1931 Viinis ja 1938 Budapestis. Töötas 1926--1930 õpetajana Nõos ning "Vanemuise" dirigendina, kus juhatas selliseid teoseid nagu Tsaikovski "Jevgeni Onegin" (1934 ja 1939), Puccini "Boheem" (1935 ja 1943) ja "Madame Butterfly" (1941), Verdi "Traviata" (1940), Dzerzinski Vaikne Don (1940), Flotow' "Martha" (1942), Tubina "Kratt" (1943), Nielseni "Laksmi" (1944). Juhatas 1928--1944 Tartu Meestelaulu Seltsi koori ja 1931--1935 "Vanemuise" muusikaosakonna segakoori ning sümfooniakontserte. Põgenes 1944 Rootsi. Töötas 1945--72 Drottningholmi lossiteatris vanade ooperite ja ballettide partituuride restaureerijana, juhatas 1945--59 ja 1975--82 Stockholmi eesti meeskoori. Oli aastast 1982 Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liige. Saar, Mart (28.09.1882 28.10.1963) Helilooja. Sündis Hüpassaares metsavahi perekonnas. Tema isa oli hea orelimängija ja improvisaator, kellelt Saar sai esimese õpetuse
direktor ja ühtlasi asutajaliige oli helilooja Mihkel Lüdig (1880-1958). Samal aastal asutati ka Tartu Kõrgem Muusikakool. Rahvusliku helikeele põhimõtteid arendasid edasi Saare, Kreegi ja Elleri õpilased Tallinna ja Tartu kõrgemates muusikakoolides, näiteks Eduard Tubin, Villem Kapp, Leo Normet, Ester Mägi. [1] 6. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Eesti muusikaõppeasutuse loomise idee tõusis päevakorda Esimese maailmasõja eelõhtul Estonia Seltsi Muusikaosakonna (EMO) segakooris, kuid reaalsema kuju võttis see alles 1918. a alguses, mil kavandati juba kõrgema muusikakooli (instituudi või konservatooriumi) loomist. Estonia Seltsi peakoosolek 17. novembril 1918 otsustas küsimuse jaatavalt. Kooli "põhjuskiri" võeti vastu 9. mail 1919 ning kinnitati haridusministri poolt 10. septembril. Kuna Estonia Seltsil puudus põhikirjas punkt, mis lubaks tal asutada konservatooriumi, sai õppeasutus ministri soovitusel nimeks Tallinna Kõrgem Muusikakool
” 57 Kutse realiseerumise kohta pole mingeid andmeid, ka Strobel ja Paalse ei räägi oma mäles- tustes sellest midagi. 54 Intervjuu siinkirjutajale 22.04.2005 Riias. I. Mažursi rolli Läti kultuuripõllul võiks võrrelda V. Ojakääru omaga meil paarkümmend aastat tagasi. Mõlemal oli oma muusikaajalooline saade raadios, millest nad pühendasid suure osa džässmuusika tutvustamisele. I. Mažurs oli ka aastaid Läti Rahvaloomingu Maja muusikaosakonna juhataja, pianistina Dave Brubecki austaja ja tema stiili järgija. Tema usaldusväärsust Läti džässiajaloo tundjana kinnitab oma kirjas siinkirjutajale (6.04.2006) ka Läti noorema põlve džässmuusik ja - pedagoog Indrikis Veitners. 55 Ka Valgast pärit kirjanik Valve Saretok mainib oma autobiograafilises romaanis, et moeuudised, sh džässinoodid, saabusid Valka tavaliselt Riiast, mis oli moeteadlikum, suurlinlikum ja ka lähemal kui Tallinn (Saretok 1956: 223)
annaabi.ee 
