Muusikal "Chess" (0)

Retsentsioon
Muusikal „ Chess “
Minu esimene 2008. aasta muusikaline elamus oli 11. jaanuaril, kui käisin Vanemuise suures majas vaatamas maailmakuulsat muusikali „Chessi“. Etenduse lavastas Georg Malvius, muusikaline juht ja dirigent oli Tarmo Leinatamm, koreograaf Jüri Nael ning ilmekate dekoratisoonide autor kunstnik Ellen Cairns Suurbritanniast. „Chess“ kõneleb sellest, kuidas maletajatest saavad poliitiliste mängude etturid . Lavastuses käsitletakse kahest erinevast rahvusest pärit meest ja nende saatkonda. Algab male maailmameistrivõistluste tiitlimatš Meranos, kus vastamisi on venelane Anatoli Sergejevski ja ameeriklane Frederick Trumper. Süzee on mäng inimeste vahel, mäng rahvaste vahel, aga ennekõike on see armastuse ja vihkamise mäng.
”Chess” ühendab kõik tõelise muusikali juurde kuuluvad jõud: tantsu, muusika ja näitekunsti. Lavaline kujundus oli lihtne, kasutati pöörlevat lava, kus üleminek ühest ruumist teise oli sujuv ning dekoratsioonid peaaegu, et puudusid. Osatäitjate kostüümid olid kunstipärased, kohati ka naljakad . Muusikalugudest olid mulle tuntud hitid näiteks „ Someone Else 's Story”, “I Know Him So Well” ja “One Night in Bangkok”.
See on muusikal, mida peab nägema, eelkõige suurepäraste oskustega nii näitlemises kui muusikas, mille vaieldamatuteks lemmikuteks olid muidugi Gerli Padar ja Koit Toome, kuid ka teised tuntud tegelased, nagu Janika Sillamaa , Lauri Liiv, Lauri Pihlap, Aivar Tommingas, Mikk Saar, Susan Lilleväli jne. Kaasa tegid Vanemuise teatri sümfooniaorkester, solistid, ooperikoor, balletitrupp ja rockbänd.
Väga meeldis ka see, et kui tegemist on võitlusega hea ja kurja vahel, millest tihitipeale väljub võitjana headus ja armastus, siis seekord oma impulsiivse iseloomuga ameeriklane kaotab enesevalitsemise ja kogu matši. Näitlejaid teeb huvitavamaks ja paeluvamaks see, kuidas nad suudavad pakkuda meelelahutust, draamat ning poliitikat samaaegselt. Selle näitemängu puhul võib eriti esile tõsta autori soovi näidata, et kõigile meeldib võita, aga on vaja ka aeg-ajalt kaotada, et mõista oma inimlikkust ja oma vajadusi. Nimelt on selles loos kindlasti midagi elulist ja õpetlikku. Jäin tunni ja 50 minuti pikkuse kontserdiga väga rahule.