FANTOOM Käisin novembris Tallinna Linnahallis vaatamas muusikali ,,Fantoom". Muusikali aluseks oli romaan ,,Ooperifantoom", mille autoriks oli Andrew Lloyd Webber. Muusikali "Fantoom" lavastab Liis Kolle, muusikaline juht ja dirigent on Erki Pehk, koreograaf ja lavastaja assistent Jüri Nael, lavakunstnik Ann Lumiste, kostüümikunstnik Gerly Tinn ja grimmikunstnik Tiiu Luht. Muusikal räägib mehest kes oma koleda näo tõttu on sunnitud elama üksilduses. Ta avab südame oma eluarmastusele, kuid see põlgab ta ära just nii nagu teised seda teinud olid. Story ise oli väga hingeminev ja kurb. Lavastaja oli oma tööd hästi teinud, kõik oli omal kohal ja midagi polnud ülepakutud ega puudu. Näiteljad olid ka väga hästi valitud. Kõigile sobis nende roll, ning nad mängisid seda väga hästi välja. Minu lemmikuks sai kohe alguses Charlice, kes
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Käis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu läks ta õpetajaks. Jakob Liiv (tema vend) oli seal juhataja. Töötas ajakirjanikuna, peale seda kavateses hakata leiba teenima vabakirjanikuna. 1894 haigestus parandamatult ning elas kodukandis vanemate, sugulaste ja sõprade hoolel. Haigus läks lõpuks nii hulluks, et ta tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks. Enne haigestumist oli tuntud proosakirjanikuna. Liisa Goldingul oli tema elus tähtis roll, neil oli kirjavahetus. Tegi raamatu ,,Kirjad Liisale". Kui ta oli väga haige, kirjutas ta maailma parimad loomingud. Friedebert Tuglas päästis Liivi luule. Juhan Liivi luulepreemia: a) valitakse parim luuletus, mis pärjatakse Juhan Liivi preemiaga; b) Juhan Liivi etlemiskonkurss erinevates koolides, parim pärjatakse preemiaga, minnakse Alatskivile, kus on tema haud. I preemia Debora Vaarandi ,,Eesti
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali
romantikute õpilasena uskus Faehlmann, et ammustel aegadel oli eestlastel tõepoolest oma terviklik mütoloogia, millest sakslaste hävitustöö jättis alles vaid killud. Müütiliste muistendite loomisel võttis ta eeskujuks antiikmütoloogia, sündmustiku aluseks kasutas rahvapäraste tekke, seletus ja kohamuistendite motiive, ,,Kalevalast" ja K. J. Petersoni tõlgitud ,,Soome mütoloogiast" pärinevad aga müütilised tegelased (nt Vanemuine, Ilmarine). Õhutades ÕESi haritud kuulajaskonda eesti rahvaluulet uurima ja lõplikust kadumisest päästma, esitas Faehlmann seltsi koosolekuil peetud ettekannetes need muistendid koos pikema Kalevipojalugude tsükliga kui ehtsa rahvaluule näited. Kõik 8 müütilist muistendit ilmusid ka ÕESi toimetistes ja said seeläbi rahvusvaheliseltki tuttavaks. Eesti keelde hakati Faehlmanni muistendeid tõlkima rahvusliku liikumise perioodil
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
“jats”, pidades juba siis vahepeal ainukasutuses olnud “džäss’i” ebasoovitavaks (Elisto 1949, I: 134). See tundub päris loogilise lahendusena, sest 1. muusikute keelepruugis on see ammugi juurdunud, 2. inglise keele häälduse aspektist pole sõnakuju “džäss” korrektne, 3. eesti keel on niigi küllastunud võõrlaenudest. 2 Meie kinodes jooksis menukalt USA muusikafilm “Päikesepaistelise oru serenaad”, kus peaosa oli Glenn Milleri džässorkestri muusikal, suur menu saatis Eesti Riikliku Filharmoonia džässorkestrit Vladimir Sapožnini juhatusel kogu tema 8-kuulisel ringreisil (märts–oktoober 1945) NSVLs. 10 džässi, homme reedad kodumaa!” 3 – uue korra kultuuri üks põhiteese muutis selle aga hoopis võimatuks. Nn Hruštšovi sula aegu olukord veidi leevenes ning kohe ilmusid ka Valter
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
