Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
ESIMENE LOENG Vana-Egiptuse tsivilisatsioon, nagu te teate, on üks vanimatest, kauakestvatest ja suurimatest tsivilisatsioonidest, mis sai alguse 5000 aastat tagasi. Nii vana oli ainult Sumeri tsivilisatsioon, aga tema kestvusaeg oli umbes 3 korda lühem. Ühest küljest, oma territooriumilt asus Vana Egiptus peamiselt Aafrikas, kuid Niiluse org, kus Egiptus asetses, oli muust Aafrikast eraldatud suurte Liibüa rohtlatega ja Sahara kõrbega, ja teisest küljest, kogu oma kultuuriga kaldub V-E rohkem Vahemeremaade poole. Idamaadest olid kõige tähtsamad need riigid, mis tekkisid Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati jõgede orus: Sumer ja Akkad (~ III aastatuhat eKr), hiljem Babüloonia ja Assüüria (II-I aastatuhanded). Nende vahetus naabruses olid ida pool Eelam (~III aa.-7/6ss.), Meedia (8-6ss.) ja Pärsia (~7-4ss.). Assüüriast põhja pool, Armeenia kõrgestikul, asetses aga Urartu riik (~10-6ss.). Väike-Aasia poolsaarel oli Hattide riik (~18-12ss.),
Siis tuli tal uus mõte: «Tom, ega sa ei tarvitsenud pumba all särgi kraed lahti rebida, mille ma kinni õmblesin? Tee kuuenööbid lahti!» Tomi näolt kadus murepilv. Ta avas kuue. Särgi krae oli korralikult kinni õmmeldud. «Tont võtaks! Noh, olgu peale. Ma olin kindel, et sa poppi tegid ja suplemas käisid. Kuid ma andestan sulle, Tom, usun, sa oled selline kass, kes on kord juba oma käpad kõrvetanud, nagu öeldakse. Oled parem, kui sa välja näed -- seekord.» Tädi Polly oli pooleldi kurb, et tema teravmeelsus polnud märki tabanud, ja pooleldi rõõmus, et Tom oli ometi kord kogematagi kuulekalt käitunud. Kuid Sidney ütles: «Noh, minu arvates õmblesid sa tema krae valge niidiga kinni, see seal on aga must.» «Muidugi õmblesin valge niidiga! Tom!» Kuid Tom ei hakanud järge ootama. Uksest välja lipates ütles ta: «Siddy, selle eest sa alles saad!» Kindlas kohas uuris Tom kahte suurt nõela, mis olid tema kuue revääri pistetud ja
Onni katusesse olid jäetud avad lõkkesuitsule. Onnid polnud kuigi korrapärased. Niisugustes onnides elas tavaliselt mitukümmend inimest, kes magasid lõkkeaseme ümber. Eluasemed ehitati tavaliselt veekogude äärde, jõgede ja järvede kaldale või mõne allika lähedusse. Siis veel puudusid veetorud ja inimestele oli vesi väga vajalik toiduks. Tarbeasjad. Terade ja juurikate hoidmiseks punusid inimesed vitsadest korve. Esimesed toidunõud õõnestati puust või vormiti savist. Algul valmistati savipotte ilma põletamata, sest savil on omadus vett kinni pidada. Savinõusse pandi tuliseid kive, et vett soojaks teha. Arvatavasti andis juhuslikult lõkkeasemesse jäänud, kõvakskuivanud savipott ürginimestele mõtte hakata teadlikult savinõusid põletama. Nii muutus savinõu vastupidavaks ning selles sai keeta vett ja valmistada keedetud juurikaid või teradest putru. Savinõusid valmistati käte vahel vormides
kuningas Aigeuse käsul reetlikult tapetud), mispeale Minos vallutas maa ja nõudis võigast andamit iga 9 aasta järel 7 neidu ja 7 noorukit, kes anti Minotaurosele (`Minose härg') Kord oli Poseidon andnud Minosele väga ilusa sõnni, et M. selle talle ohverdaks, kuid M. ei raatsinud ja jättis sõnni endale. Karistuseks pani Poseidon Pasiphae sõnnisse armuma. Pasiphae laskis Daidalosel ehitada lehmakuju, puges sellesse, et sõnniga ühte saada. Sellest ühendusest sündiski Minotauros pooleldi härg, pooleldi mees. Minos sundis Daidalost ehitama Minotaurosele vangla, kust on võimatu välja pääseda. D. ehitas labürindi. Ühe järjekordse inimsaadetise hulgas tuli labürinti Aigeuse poeg Theseus, kes magava Minotaurose rusikatega surnuks peksis (teises variandis sai Minose tütrelt Ariadnelt võlumõõga) ja Ariadnelt saadud lõngakera abil ka labürindist välja oskas minna, päästes nii iseenda, oma kaaslased kui ka Ateena (linn ei pidanud enam Minosele andamit saatma). Kui M
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
rivistusid rahva ees talle sügavalt 24 kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium. Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat meeleldi säästame. Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel erinev. Esimene oli riietatud kuld- ja hõbebrokaati, teine siidi, kolmas villasesse, neljas linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk, teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal, neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide
LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST 2010 Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja hoolduse üliõpilastele Koostanud Kadi Karro AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS. Esimesed maastikud, nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus. VANA-KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik-Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad, linnakodanike aiad. RENESSANSS: Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.- 16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini. BAROKK: Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias, Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis. EESTI VANEMAD MÕISAAIAD JA -PARGID. Kuni 18. sajandi kesk
haavata. Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli: ,,Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse." Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli: ,,Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada." Ütles ja läks pimedusse. II. Indrek astus sisse. Ta juhatati läbi koja eesruumi, mida valgustas väike laelamp ainult nõrgalt. Siit viis kaks ust edasi. Ühe tagant kostis vali jutukõmin ja naer. Teine uks oli pooleldi avatud ja selles toas paistis suur musta vahariidega kaetud laud, millel põles valge kupliga lamp. Suuremaid ja vähemaid poisse surus laua ümber. Keegi tõmbas ukse täiesti lahti ja vahtis Indrekut, aga see teda tähele ei pannud, sest tema silmad kiindusid õieli kaelaga ja lahutatud tiibadega luike, mis rippus lae all, nagu hõljuks ta lennul. ,,Just kui rahuingel," mõtles Indrek luike nähes. Aga sellesse mõttesse süveneda polnud tal võimalik, sest sama poiss, kes oli talle ukse
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
