kosenillitäi hävitamiseks. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Nende munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 - 400 lehetäid. 1015 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastseiga kestab kuni kuu. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas. Arengutsükkel kestab 47 nädalat. Nukust väljunud noored lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud. Punase tooni omandavad nad mõne aja pärast. Kokku kestab lepatriinu
aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus esineb suurel hulgal lepatriinude põhitoitu, mis on lehetäid. · Lepatriinu on aias oluline kahjulike putukate hävitaja. · Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehtede alla lehetäide lähedusse, nii on järglastel toit käepärast. Lepatriinu munade arv sõltub ilmast ja toidurohkusest. Keskmiselt muneb emane 200400 muna. · VASTNE - Koorub munast 5-8 päeva jooksul. Sööb pärast koorumist kõigepealt ära munakesta. Sööb lehetäisid(iga päev peaaegu 350-400 lehetäid). Vastseiga kestab kuni kuu. Näljane vastne võib ette võtta kuni 10 m pikkuse toitumisreisi.Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal hästi nähtav. Nukkumisaeg kestab paar nädalat. Nukud on erepunased ja kinnituvad vastsekesta sees tagakeha viimaste lülide abil. Arengutsükkel kestab 47 nädalat.Nukust koorunud lepatriinu on kollast värvi.
Tiivad näivad sageli ka vahastena, eriti vanematel isenditel. Punaste tähnide puudumine tiibadel eristab mustlaik-apollot teistest apollodest. Tiibade üla-ja alakülg sarnanevad nii kirjalt kui värvilt (Sterry ja Mackay, 2005). 4 2.2 Talvitumine Kirjanduses nimetatakse mustlaik-apollo ületalve elavaks arengujärguks kas muna või esimese kasvujärgu röövikut. Eesti populatsioonid talvituvad munakesta sees täiesti välja kujunenud röövikuna. Röövikud närivad endid läbi munakesta välja täpselt sel ajal, kui lumi on sulanud ja maapind veidi soojenenud, kui toidutaime tõusmed on juba tunginud läbi pinnase (Viidalepp, 2000). 2.3 Röövikustaadium Ühemillimeetrise läbimõõduga munadest koorunud esimese kasvujärgu röövikud on umbes kolm millimeetrit pikad, tuhmmustad, hõredalt mustjate lühikeste karvadega kaetud ja sileda, läikivmusta peakapsliga.
Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust.Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu ära munakesta. LEPATRIINU Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Lepatriinut on kasutatud rahvameditsiinis, põhilised hädad mille vastu putukas aitama pidi olid leetrid ja hambavalu.
Lepatriinu veri on mürgine ja sellepärast teised loomad neid ei söö. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal eriti nähtav. 1015 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastseiga kestab kuni kuu. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas
Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Lepatriinu munade arv sõltub ilmast ja toidurohkusest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna, rekordiks on loendatud 1550 muna. Munad on piklikud ja umbes ühe millimeetri pikkused[. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 5–8 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 Näljane vastne võib ette võtta kuni 10 m pikkuse toitumisreisi. Vastsed elavad taimedel täiesti avalikult. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal hästi nähtav. Üsna kummalistena näivad need vastsed, keda katab kohev puudertäide eritist meenutav vahaeritiste kate . Vastsed kasvavad kiiresti ja juba 2–4 nädala pärast hakkavad nad nukkuma.
kui ilmad on soojenenud. Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Nii on ablastel lapsukestel toit kohe käepärast ja nad ei pea hakkama üksteist sööma. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta ning seejärel asub lehetäide kallale. 1.4 Söögirännakud Vastseiga kestab kuni kuu. Tegemist on väga isuka eluperioodiga, näljane vastne võib võtta ette kuni kümnemeetriseid söögireise. Vastsed on sinakashallid ning oranzikirjalised, sarnanevad pisut kartulimardika vastsetega, kuid neid saab siiski kergesti eristada. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud kõigest kollast värvi
Munavalge ja rebu on arenevale lootele toitainete tagavaraks. Rebu koosneb vaheldumisi paiknevast kuuest valgest ja kuuest kollasest rebu kihist ning neid katvast rebukilest (vitelliinkest). Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%). Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (e munakest) ja väljaspool asuv koorealune kiudkest (e koorekest). Munakesta paksus on 22 cm ja koorekesta paksus 48 cm. Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,21,6 mm, kanamunadel 0,250,40 mm. Munakoores on 90120 poori 1 cm2 kohta, kokku 700017 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas.
katvast rebukilest (vitelliinkest). Rebu sisemusse viib iduketta juurest rebutaela kael, mis lõpeb rebutaela e latebraga. Rebu paikneb keeriste abil munavalge sees püsivas asendis. Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%). Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (e munakest) ja väljaspool asuv koorealune kiudkest (e koorekest). Munakesta paksus on 22 µm ja koorekesta paksus 48 µm. Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm. Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas
Sellepärast kestuvad vastsed tavaliselt palju kordi, enne kui on omandanud täiskasvanud looma mõõtmed ja väljanägemise. [5] Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Mõnedel vähkidel koorub vähikvastne munast ja alustab kohe iseseisvat elu, teistel tekib vähikvastne munakesta sees ja munast koorub hilisemas arengujärgus olev vastne. Osad vähid, näiteks meie jõevähk, läbivad kõik vastsestaadiumid munas ja munast koorub juba täiskasvanud loomaga enam-vähem sarnane tilluke vähk. [5] Tihti on vähkide vastsed teistsuguse eluviisiga kui täiskasvanud. Näiteks paljude merepõhjal elavate liikide vastsed hõljuvad või ujuvad hoopis pinnakihtides ja eluaeg kinnitunult elavate tõruvähkide vastsed ujuvad samuti vabalt ringi. [5] Jõevähk
katvast rebukilest (vitelliinkest). Rebu sisemusse viib iduketta juurest rebutaela kael, mis lõpeb rebutaela e latebraga. Rebu paikneb keeriste abil munavalge sees püsivas asendis. Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%). Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (e munakest) ja väljaspool asuv koorealune kiudkest (e koorekest). Munakesta paksus on 22 µm ja koorekesta paksus 48 µm. Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,21,6 mm, kanamunadel 0,250,40 mm. Munakoores on 90120 poori 1 cm2 kohta, kokku 700017 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas.
latebraga.Rebu paikneb keeriste abil munavalge sees püsivas asendis. Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%). Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (e munakest) ja väljaspool 9 asuv koorealune kiudkest (e koorekest). Munakesta paksus on 22 µm ja koorekesta paksus 48 µm. Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,21,6 mm, kanamunadel 0,250,40 mm. Munakoores on 90120 poori 1 cm2 kohta, kokku 700017 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas.
Munavalge ja rebu on arenevale lootele toitainete tagavaraks. Rebu koosneb vaheldumisi paiknevast kuuest valgest ja kuuest kollasest rebu kihist ning neid katvast rebukilest (vitelliinkest). Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%). Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (munakest) ja väljaspool asuv koorealune kiudkest (koorekest). Munakesta paksus on 22 µm ja koorekesta paksus 48 µm. Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm. Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas.
katvast rebukilest (vitelliinkest). Rebu sisemusse viib iduketta juurest rebutaela kael, mis lõpeb rebutaela e latebraga. Rebu paikneb keeriste abil munavalge sees püsivas asendis. Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%). Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (e munakest) ja väljaspool asuv koorealune kiudkest (e koorekest). Munakesta paksus on 22 µm ja koorekesta paksus 48 µm. Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm. Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas.
Ainupilulistel, munevatel ürgimetajatel on väiksed munad. Pärisimetajatel on munarakud väikesed, inimesel ca 0.1mm Muna = Munarakk + munakestad 22. Munakestad Primaarne e esmane munakest katab munaraku membraani – oolemmi, spetsiaalne rakuväline maatriks, sisaldab peamiselt glükoproteiine, mida sekreteeritakse areneva munaraku poolt, vahel ka ümbritsevate rakkude poolt. Paljudel loomadel kutsutakse primaarset munakesta ka vitelliinkestaks e rebukestaks, imetajatel kutsutakse seda helevöötmeks e läbipaistvaks tsooniks (zona pellucida) Rebukest kaitseb munarakku mehaaniliste vigastuste eest, samuti toimib paljudel loomadel liigispetsiifilise barjäärina viljastumisel Sekundaarne munakest 7 Nt putukate munade välimine kest – koorion, toodetud follikulepiteeli rakkude poolt, kui muna areneb munasarjas Tertsiaarsed munakestad
annaabi.ee 
