vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus. «Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!» 15 «Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma j täringud jättis?» «Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!» «Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!» «Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin.
Kõik kommentaarid