Tõenäoliselt on see pronksist odaots hõimudevahelise vahetuse teel jõudnud Läänemere äärde u. 1500-1250 aastat e.m.a. On huvitav, et vahepealselt alalt pole analoogilisi odaotsi veel leitud. Noorema pronksiaja odaotsad on samuti kõik putkega, kuid viimane on märksa lühem. Suhteliselt lühikesed on ka teravovaalse kujuga ja alaosas suurima laiusega lehed. Noorema pronksiaja odaotsad jälgivad Skandinaavia pronksikultuuri traditsioone. http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/pronksiaeg/pronks.html http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad_102.htm http://www.eestigiid.ee/?SCat=57&CatID=0&ItemID=1380 http://et.wikipedia.org/wiki/Pronksiaeg
poolakad 1605. aastal linnuse osaliselt õhku lasid, hiljem tegid seda veel ka rootslased. Kuna linnus oli nii halvas seisus, kustutasid rootslased Rakvere linnuse kindluste nimekirjast. Sellest ajast peale seisab linnus varemeis. Linnuse varemeid on korduvalt osaliselt konserveeritud. Rakvere linnusega on seotud „Viimses reliikvias“ kujutatud tegelane Ivo Schenkenberg, kes Rakvere linnuses venelaste kätte vangi langes ja hiljem Pihkvas julmalt hukati. Vanimad muinasesemed linna teritooriumilt-keskmisse rauaaega kuuluv nooleots ja odaots- on leitud Vallimäelt Vallikraavi ja Pika tänava vahelt 30-50m sügavuselt. Veel on linnuse alalt leitud jookide kaasa võtmiseks kasutatud välipudel, ammunooleotsi, hõbemünte, savinõukilde ja luust täringuid. Tänapäeval on Rakvere linnus saanud linna üheks kõige populaarsemaks vaatamisväärsuseks. Linnuses on mitmed töötoad, näitused ja programmid, kus kujutatakse elu keskajal
mahus arheoloogilised kaevamised (T. Aus, J. Tamm). 1989. a. avati taaniaegse hoonestuse jäänused konvendihoone siseõues (K. Jaanits). Linnusekompleksi konserveerimisel (1975-87, arh. F. Tomps, ins. G. Kirss, kunstiajal. J. Kaljundi; 1989-92, arh. M. Keskküla, kunstiajal. K. Alttoa) on rakendatud nn. varemetepargi meetodit, konvendihoone esimese korruse osas ka rekonstrueerimist. Jaan Tamm Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997 Vanimad muinasesemed linna territooriumilt - keskmisse rauaaega kuuluv odaots ja nooleots - on leitud Vallimäelt Vallikraavi ja Pika tänava vaheliselt alalt 30-50 cm sügavuselt. Noorema rauaaja juhuleidudest on muuseumi jõudnud vaid 1 pronksist hoburaudsõlg endiselt postijaama põllult ning üks 196 hõbemündist koosnev aardeleid. See 11. sajandil maha maetud ja peremeheta jäänud varandus leiti Rakvere linnast või selle lähedusest 1881. a.
Tallinna Polütehnikum TA-10 Vaido Villem Pronksiaeg Eestis Referaat Juhendaja: H.Kattago Tallinn 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS Käesolev referaat käsitleb pronksiaega Eestis. Referaadi eesmärgiks on tõsta esile pronksiajal Eestis toimunud muutused põllumajanduses, karjakasvatuses, ehitustegevuses, tööriistade valmistamises ning inimeste elus, keeles ja kultuuris.. SISU Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel. Arheoloogilises kronoloogias eristatakse vanema pronksiajana ajavahemikku 18001000 aastat eKr ja nooremat pronksiaega ajavahemikus 1000-500 aastat ekr.. Pronksiajal oli tähtsaim tööriistamaterjal pronks, jätkus maaviljeluse areng ja selle levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid ning arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (...
vahetuskaubandusega (Eestist välja: karusnahad, vaha, röövretkedelt saadu; Eestisse sisse: metallid, luksuskaubad, sool ja paremad relvad). Sellest ajast on meile ka tulnud mitmeid erinevaid sõnu ja väljendeid. Muinasaja lõpul ei kustutanud eestlased enam nälga metsloomade, vaid üksnes põllu ja karjamaa saaduste arvelt. Muinasaja lõpuks oli suur osa Põhja-Eesti külasid juba olemas. Kasutatud kirjandus: Sarapuu, Jaak. ,,Eesti Ajaloo algõpetus 1." 1994. http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/pronksiaeg/pronks.html http://et.wikipedia.org/wiki/Pronksiaeg http://64.233.183.104/search? q=cache:to48IYlyVzAJ:www.kahju.pri.ee/kg29d/ajalugu_11/ajaloo%2520i %2520arvestus.doc+muinasaja+l%C3%B5pp&hl=et&ct=clnk&cd=25&gl=ee Lang, Valter. http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad_501.htm
Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Rohkenes matmine kääbaskalmistuisse, nooremal pronksiajal surnute põletamine. Hilisel pronksiajal hakkas stepialadele sugenema rändkarjakasvatus. Arenenumates piirkondades oli juba tekkinud või tekkimas riik. Pronksiaeg lõppes raua kasutuseletulekuga. KASUTATUD KIRJANDUS: http://et.wikipedia.org http://www.miksike.ee http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/pronksiaeg/pronks.html http://www.arheo.ut.ee/EA3.htm http://www.avita.ee/pdf/eestiajalugu18-21.pdf http://plaasi.blogspot.com/2008/03/pronksiaeg-vo-klas.html Eesti ajalugu I. Muinasajast 19. sajandi lõpuni (Ain Mäesalu, Ursula Vent, Mati Laur, Tõnu Tannberg)
kaevamisi Pompeis. Ta on klassikalise kunstiajaloo rajaja, kuid sellega seoses rajas ta ka klassikalise arheoloogia. Selleks, et kunstiajalugu uurida, alustas ta väljakaevamistega. Arheoloogia kui teaduse areng toimus valdavalt põhja pool, Vahemeremaades oli ta pigem seotud kirjaliku ajalooga. Põhja-Euroopas oli aga sel hetkel ajastu, kus ei olnud nii palju kirjalikke allikaid, mis tõttu oli vaja panna esemed ise rääkima. Muinasesemed said algusest peale ise uurimisallikad. Selleks, et arheoloogia tekkiks oli esmalt vaja kogumist. Kogunesid juba piisavalt suured arheoloogilised kollektsioonid ning alguses olid nad pudru ja kapsad. Aegamisi hakati neid aga korrastama ning süstematiseerima. Christian Thomsen oli üks arheoloogia metodoloogia isadest. 1816 korraldas ta näituse muuseumikogude põhjal, kus ta korraldas muuseumide kogud ning pani välja tööriistad
juurde. Raamatukogu oli mitte ainult raamatute laenutamise, vaid ka kogumise koht. Muinasleide peeti ka väga väärtuslikuks. Kogumine oli varem juba peale hakanud, 19. sajandi alguseks oli muinasesemete kogu muutunud küllaltki suureks. Christian Jürgensen Thomsen (1788-1865) kolmeperioodi kasutuselevõtja. Tundis huvi muinasaegsete esemete vastu. Sai Kopenhageni raamatukogu juurde tööle ja sai ülesandeks mingi süsteem luua. Ta selgitas külastajatele asjade päritolu ja aega. Jagas muinasesemed kolme rühma: kivi-, pronks- ja raudesemed. Taipas, et ka selline on olnud ka ajalugu olnud. Kõigepealt valmistati kivi, siis pronts ja alles siis raudesemeid. 1836. aastal avaldas brožüürivormis raamatu – tõlgiti kiiresti ka teistesse keeltesse. See on arheoloogia klassika, sest seal esialgsel moel põhjendas ära, miks on oluline selline jaotus. Muinaskultuuride uurimine. Arheoloogilise uurimistöö metoodika 3. loeng Arheoloogilise uurimistöö saab jagada kaheks: VÄLITÖÖD: 1
Välja kaevatud esemed kuhjati oma residentsi, need olid sisustuse osaks. Neid ei uuritud, ei üritatud välja selgitada, kui vanad nad on. Esimene uurija J. Winckelmann. Tema eluajal toimus suur uurimine Pompeis. Ta hakkas skulptuure ja esemeid üles joonistama ja uurima. Kirjutas Pompei kunsti ajaloo. See oli esimene arheoloogiaalane raamat. Mitmel pool Euroopas tähistatakse tema järgi arheoloogide päeva (9.dets), see märgib tema surmakuupäeva. 19. saj. Muistiseid koguti raamatukokku. Muinasesemed olid üheks eksponaadiks. Koppenhaagenis C. J. Thomsen töötas raamatukogus, kus oli suur kogu muinasesemeid. Selleks, et neid näidata oli vaja nad süstematiseerida. Aluseks võttis valmistusmaterjali (kivi, pronks jne). Taipas, et selline võiks olla ajalooline areng. Kõigepealt kivi, siis pronks, siis raud. 1819. a tegi selle süsteemi järgi raamatukogus näituse. Ka ülejäänud taipasid, et see võiks nii olla. Thomsen on ajalukku läinud sellega, et jagas kogu muinasaja kolme periood
annaabi.ee 
