Tema korrapärased üleujutused kandsid igal aastal kaldaäärsetele aladele viljakat jõemuda, mille tõttu ongi seal põlluharimine võimalik. Egiptlased rajasid ka niisutussüsteeme, mille abil tulvavee püsimist pikendada ehk rajasid terassid, et vesi püsiks kõrgematel oruservadel kauem. Lisaks toimetasid nad saduffide (veetõstukite) abil vett sinna, kuhu üleujutus ei ulatunud. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemeremaadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid , mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaarele, Araabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse.
paiknevad megaliidid 3. aastatuhandest eKr kehastavad oma konstruktsiooni poolest ringjooni, ellipseid ja Pythagorase kolmikuid ning annavad võib-olla tunnistust ka aja mõõtmisest taevakehade liikumise järgi. Vana-Egiptuse ehitustehnoloogia umbes 2600 eKr annab tunnistust täpsest geodeesiast ning lubab oletada kuldlõike tundmist. Vana-Egiptus Tähtsamad säilinud allikad Vana-Egiptuse matemaatika kohta on Rhindi papüürus, Moskva papüürus ja nn nahkrull. Muinasegiptlased kasutasid matemaatikat peamiselt praktiliste ülesannete lahendamiseks: näiteks töötasude arvutamiseks, leivaküpsetamiseks tarvisminevate teraviljahulkade arvutamiseks, pindalade arvutamiseks. Nad tundsid nelja aritmeetika põhitehet, mille nad taandasid liitmisele, harilikke murde ning ühe tundmatuga võrrandite lahendamist. Geomeetrias oskasid nad arvutada kolmnurkade, ristkülikute ja trapetsite pindala, tundsid arvu ligikaudset väärtust (16/9)² ning oskasid
pindala, tundsid arvu ligikaudset väärtust (16/9)² ning oskasid arvutada ruudukujulise alusega tüvipüramiidi ruumala valemi V=(a²+ab+b²)h/3, kus a on aluse küljepikkus, b on äralõikamisel tekkinud tahu küljepikkus, h on tüvipüramiidi kõrgus ja V on tüvipüramiidi ruumala. Vana-Egiptuses ei tuntud rangeid tõestusi, mis iseloomustavad hilisemat matemaatikat. Matemaatika tekkejärk kestis 4. aastatuhandest 5. sajandini eKr. Muinasegiptlased kasutasid matemaatikat peamiselt praktiliste ülesannete lahendamiseks: näiteks töötasude arvutamiseks, leivaküpsetamiseks tarvisminevate teraviljahulkade arvutamiseks, pindalade arvutamiseks. Nad tundsid nelja aritmeetika põhitehet, mille nad taandasid liitmisele, harilikke murde ning ühe tundmatuga võrrandite lahendamist. Teine järk on elementaarmatemaatika periood, mis kestis 17. sajandini. Sellel
Niiluse oru laius oli 120 km (teistel andmetel 825 km; keskmiselt 510 km) ja Ülem-Egiptuse pikkus oli umbes 700 km. Delta pikkus oli 150200 km. Niiluse jõgi ei ole tollest ajast oma sängi oluliselt muutnud, välja arvatud deltas. Egiptus asetseb Aafrika mandri kirdenurgas ning on kitsa Suessi maakitsuse kaudu karavanitee vahendusel ühenduses Ees-Aasia kultuurikeskustega. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemeremaadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid (vadid), mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaarele, Araabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse. Egiptus asus otsekui ristteel, kust oli ühendus paljude maadega, kuid see ühendus realiseerus siis, kui egiptlased olid kõik teed kasutusele võtnud. Ajuti aga oli Egiptus geograafiliselt üsna isoleeritud. Niiluse raskesti läbitavad kärestikud takistasid suhtlemist lõunapoolsete maadega,
Sõna Misr (või Masr) kasutavad ka praegused araabia keelt rääkivad egiptlased Niiluse oru ja eriti Kairo kohta. Misr tähendab araabia keeles ka 'tsivilisatsiooni' või 'metropoli'. Asend ja looduslikud tingimused Egiptus asetseb Aafrika mandri kirdenurgas ning on kitsa Suessi maakitsuse kaudu karavanitee vahendusel ühenduses Ees-Aasia kultuurikeskustega. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemeremaadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid (vadid), mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaarele, Araabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse (kus arvatavasti asus Puntimaa).Egiptus asus otsekui ristteel, kust oli ühendus paljude maadega, kuid see ühendus realiseerus siis, kui egiptlased olid kõik teed kasutusele võtnud. Ajuti aga oli Egiptus geograafiliselt üsna isoleeritud.
Mõlema soo esindajatel on leitud tätoveeringuid nii näolt kui kehalt, kusjuures on võimalik, et pigmenti osati juba naha alla viia. Üks muistsete egiptlaste põhimõte: ilu ja veetlus algab isiklikust hügieenist, puhtast ja hästilõhnastatud inimkehast (egiptuse ülikud kümblesid 13 korda päevas), mis väärib järgimist tänapäevalgi. Ilu ja kosmeetika 19.sajandi väljakaevamised annavad tunnistust suurest tähelepanust, mida muinasegiptlased pöörasid oma välimusele, et nii mehed kui naised on kasutanud kosmeetikat juba üle 7000 aasta. Muinas-Egiptuses hinnati iluprotseduure kõrgelt antiikajaloost pole teada ühtegi teist kultuuri, kus vastavad teadmised olnuksid sellisel tasemel. On leitud mitmesuguseid karbikesi, raseerimisvahendeid, palmilehvikuid, elevandiluust kamme, peegleid ja purgikesi. Isegi surnule pandi kosmeetikavahendid hauda kaasa, ning üllataval kombel olid paljud neist samad mis kasutusel praegugi.
Koti külgedest on läbi pistetud putk (õhupuhumistoru), lesthuulikuga puhumispulk, bassitorud, mis annavad kogu aeg ühesugust tooni (burdoonid) ning mis on häälestatud oktaveis ja kvintides. Hindustani traditsiooniline masak on lihtsaim torupill. See koosneb ühekordse lesthuulikuga bambusvilest ja kitsenahast tuulekoti külge seotud putkest. Teine India torupill bajana scuti oli kasutusel peamiselt religioosses muusikas, kuni asendati 19. sajandi keskel harmooniumiga. Trompet Muinasegiptlased kasutasid 50-60 cm pikkusi hõbe- ja pronkstrompeteid. Need olid pühad muusikariistad, mida mängiti vaid jumal Osirise auks. Kui iisraellased naasid Egiptuse vangipõlvest kodumaale, võtsid nad Egiptuse trompeti üle. Heebrea preestrid lasksid teatud templiriituste ajal puhuda kaht hõbetrompetit. Etruski lituus, mis oli nii trompeti kui alpisarve eelkäija, kujunes kõverast loomasarvest, mille otsa pandi silindriline kitsas puutoru, mis lõppes sissepoole pööratud servaga lehtriga
Leiud tõestavad, et keha hõõruti ka jaanikaunade pulbriga, higistavatesse kohtadesse pandi aga viiruki ja kaerajahu segust valmistatud pallikesi. Hammaste puhastamiseks närisid egiptlased Sudaanis ja LõunaEgiptuses kasvava puu Salvadora persica juuri, hingeõhu aga hoidsid värske piima kuristamise, lõhnavate ürtide ja viirukite närimisega. 19.sajandi väljakaevamised annavad tunnistust suurest tähelepanust, mida muinasegiptlased pöörasid oma välimusele. On leitud mitmesuguseid karbikesi, raseerimisvahendeid, palmilehvikuid, elevandiluust kamme, peegleid ja purgikesi. Peegleid tehti poleeritud metallist, raamid olid valmistatud puidust, pronksist, elevandiluust või keraamikast. 8 Kosmeetikume kasutasid nii mehed kui naised. Naised värvisid näo kollase ookriga
Leiud tõestavad, et keha hõõruti ka jaanikaunade pulbriga, higistavatesse kohtadesse pandi aga viiruki ja kaerajahu segust valmistatud pallikesi. Hammaste puhastamiseks närisid egiptlased Sudaanis ja LõunaEgiptuses kasvava puu Salvadora persica juuri, hingeõhu aga hoidsid värske piima kuristamise, lõhnavate ürtide ja viirukite närimisega. 19.sajandi väljakaevamised annavad tunnistust suurest tähelepanust, mida muinasegiptlased pöörasid oma välimusele. On leitud mitmesuguseid karbikesi, raseerimisvahendeid, palmilehvikuid, elevandiluust kamme, peegleid ja purgikesi. Peegleid tehti poleeritud metallist, raamid olid valmistatud puidust, pronksist, elevandiluust või keraamikast. 8 Kosmeetikume kasutasid nii mehed kui naised. Naised värvisid näo kollase ookriga
annaabi.ee 
