Mõte ja kogemus (0)

Mõte ja kogemus.
Kuidas erinevad või sarnanevad mõte ja kogemus? Minu arusaam mõttest kui sellisest on, et mõte on kui idee või plaan, millegi teostamiseks või siis mõte kellestki või millestki . Kogemus aga on juba teoks tehtud mõte või siis improviseeritud tegu mille tagajärg on kogemus.
Inimesed ei tee alati nii nagu nad mõtlevad vaid on juhtumeid, kus inimesed tegutsevad hetkeajel. Alati ei tehta kindlat plaani või ei mõelda läbi mida nad teevad või tegema hakkavad. Mõte võib eksisteerida ilma kogemuseta. Mina nimetaks seda siis unistuseks, seda aga ainult siis kui mõte mida sa mõtled on hea, mis tundub sinu jaoks võimatu. Poleks võimalik nimetada unistuseks mõtet kus su vanemad surevad ära või sinu sõpradega juhtub midagi. Inimesed unistavad väga tihti. Unistused on kui väljapääs reaalsusest. Inimesed ei saa seda, mida nad alati tahavad ja selleasemel, et oma unistuste poole püüelda nad unistavad ja lepivad sellega, et nad ei saa seda mida tahavad.
Kui mõtelda mõtte ja kogemuse seosusest siis tekib mul esimese asjana päre see, kui ma mõtlesin, et tahaksin seda tööd lõpetada ja hakkasin seda tegema. Ma mõtlesin, et kirjutan selle valmis, kirjutasin valmis ja kogemuse saan siis kui see valmis on. Sain ühe kogemuse juurde. Olgigi, et lihtsalt kirjutasin ühe töö valmis. Samas võib tekkida mõtteid ka peale kogemuse omamist. Olete kogenud elu kõige piinlikuma hetke. Mis mõtted tekivad? Esimesed mõtted oleksid ju, et miks pidi nii minema. Oleks võinud seda teha, mitte toda. Alati on nii, et peale millegi kogemist mõtled sa sellele kogemusele, kas või sekundi oma elust aga sa mõtled selle peale.
Mõtted ja kogemused on väga isiklikud. Minu jaoks on kindlasti isiklikumad mõtted. Alati on ju mõeldud, et jumal tänatud, et keegi mõtteid lugeda ei oska. Mõtteid tihtipeale inimesed ei jaga. Mina isiklikult olen ka selline. Ma ei leia lihtsalt põhjust, miks ma peaks mingitele suvalistele inimestele oma mõtteid jagama. Minu mõtted on minu enda jaoks. Ma jagan neid küll aga ainult siis kui ma leian, et selleks on põhjus ja inimene, kellele see usaldada . Kogemused aga on tavaliselt jagatavad. Tüüpilised eestlased ongi ju need, kes räägivad, et oh vaata mis mina tegin ja kuidas ma tegin. Põhiline on ju see, et olla parem oma sõbrast, tuttavast, sugulasest, klassikaaslasest ja üldse teistest inimestest. Mina isiklikult hooplen ka oma oskustega, aga seda ainult siis kui ma leian, et on millega hoobelda.
Mõte ja kogemus on väga paljuski erinevad ja sarnased. Mõte saab eraldi eksisterida ja mõtted tulevad meie pähe ise mitte Jumalalt. Kogemus ilma mõtteta saab ka vist eksisteerida aga see oleneb kogemusest. Tavaliselt kui inimesed on midagi halba kogenenud üritavad nad sellest mõttest lahti saada, nii et selliseljuhul eksisteerib ainult halb kogemus aga mõtted sellest kogemusest on unustatud. Mõtteta kogemus on ka enne kogemuse omandamist ehk siis kui teed midagi spontaanset ja ei mõtle sellele enne kui see läbi on. Kas see just kogemusena kirja läheb, sest nagu ma üleval pool juba kirjutasin läheb enne vaja kogemust millest mõtelda vist .
Kogemus ja Mõte on asjad, mis käivad käsikäes paremini kui eraldi. Pole mõtet unistada vaid mõtelda ja teha see teoks. Kogeda. Elu ongi ju selleks, et omandada ohtralt kogemusi ja seda kõike omal nahal.