Juuniküüditamine oli 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud küüditamine, mille käigus küüditati Siberisse mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese. 1941. aasta küüditamine hõlmas Eesti, Valgevene, Ukraina, Moldova, Leedu ja Läti alasid. 13. juunil Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov esitas 17. juunil Beriale, Molotovile ja Stalinile aruande No2288/M. Selle kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, nendest 3173 arreteeriti ja 5978 saadeti asumisele.1 Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat andis instruktsioonid ja korraldused küüditamise läbiviimiseks. Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis "troika" ehk kolmik, eesotsas Boris Kummiga. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati 1940/1941 aasta talvel.2 14. juuni küüditamine tõi esimese suurema vapustuse
Linna kohal tiirutasid Nõukogude Liidu lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse. Jaani kiriku juures, kino "Gloria" vastas, seisis veoauto, mille kastis olid kihutuskõnelejad. Esimesena asus veoauto katusele ametiühingu esindaja Oskar Pärn, kes andis ülevaate tööliste nõudmistest ning tervitas ja avaldas tunnustust Nõukogude Liidu valitsusele, sõjaväele ja nende juhtidele Stalinile, Molotovile, Vorošilovile ja teistele. Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused ja elaguhüüded. Seejärel sai tervituseks sõna Punaarmee esindaja, kes tõi Punaarmeelt tervitusi Eesti rahvale. Kõnet katkestasid sagedased kiiduavaldused. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi. Pärast sõnavõttude lõppu lauldi Internatsionaali ja siirduti rongkäigule,
uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul. Küüditatute arv 13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada. 1941. aasta 17. juunil esitas NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov aruande No2288/ Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritud sõjaväelast. 1941. aasta juunis läks Eestist Narva ja Irboska kaudu teele üheksa eseloni 10 016 küüditatuga. 1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud ,,Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise
nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina, mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, avas see Saksamaa silmad. Selle tulemusena hakkas Saksamaa aduma Nõukogude poolt lähtuvat ohtu Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid. Kumbki pold kaitseks valmistund Omad raskused tekkitas ka karm talv milleks saksa armeel puudus varustus. Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus
rünnatavs riigis valitseva sisekorraga. Kõigil sõjajärgsetel aastatel on kommunistlik propaganda, eksperdid ja ajaloolased ning nende järel ka demokraatlikud riigid kinnitanud: "1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda ja tungis Nõukogude Liidule kallale ilma sõda kuulutamata." Nürnbergi protsessil tunnistas Saksa välisminister Jochim Ribbentrop: "1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule Dekazanovile." Kuid nõukogude süüdistaja eitas sõja kuulutamise dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole. Ja Ameerika Ühendriikide, Inglismaa ning Prantsusmaa kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead: kuna Nõukogude poolel ei ole sõja kuulutamise dokumente, siis Saksa pool neid järelikult ei esitanud..
aasta kevadsuvel plaan Barbarossa - Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. Nii see läkski - 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941. Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahom- mikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõu- kogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid. Nõukogude Liidus hakati seda sõda nimetama Suureks Isamaasõjaks, vaikides maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa suunalised ründekavatsused koos sellega kaasnenud grandioossete ettevalmistustega.
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941. Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid. Põlev Nõukogude tank Nõukogude Liidus hakati sõjategevust Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude Liidu vahelisel Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks, vaikides maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa suunalised ründekavatsused koos sellega
Rimalda kirjutas, et kui igav tal seal saksamaal on ja veel filosofeerib vene suurkujude üle. Kirja lõpus küsib ta Indrekult küsimuse surma kohta, et kas surm inimesega mõnikord ka nõnda talitab nagu peremees vana koeraga, kuid seegi kord ei anna Ramilda oma aadressi, vaid ainult kirjutab. XXXV Kui Indrek sai kirja esimesel korral läbi siis tundis, et tal pole enam pead otsas ja klassis juba loobuti tema õpetamisest, sest temas ei olnud tükikestki õpihimu näha. See tekitas muret ka Molotovile, kes tänaval temaga rääkis . Ta soovitas Indrekul naiste asemel matemaatikale mõelda. Indrek jäi sellele mõtlema. Kuid koolis oli veel üks õpilane muutunud, nimelt Jürka, kes tõi kooli tüdruku. See ajas kohe härra Mauruse närvi ja ta korrutas koguaeg endamisi, et Jürka on hull, et tegi tema koolist litsimaja. Peale seda kui jürka oli öelnud, et ühel lubatakse ühte ja teisele teist, siis palus härra Ollino neid
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa – Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941. Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid. Põlev Nõukogude tank Nõukogude Liidus hakati sõjategevust Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude Liidu vahelisel Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks, vaikides maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa – Saksamaa-poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941. Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid. Nõukogude Liidus hakati sõjategevust Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude Liidu vahelisel Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks, Punaarmee ja Wehrmachti jõud ja kavad Eesti suunal. Esimeses vahetult Nõukogude Saksamaa piiril olnud 170 Punaarmee diviisist purustati
Selleks tulete täna õhtul kell viis minu juurde, sest mina tahan teist teha esimesed inimesed härra Mauruse kooli. Mõistate? Esimesed inimesed, kes taipavad, mis sadajalgne on pi ja mis ninasarvik logarütm. Kuulsite: kell viis! Mäe uulits 26. Kui ma kodu ei ole, astuge sisse: uks on lahti; oodake, kuni tulen." Sellega olekski tänane tund lõppenud, kui poleks kerkinud küsimus eratundide tasust. Selle üle taheti selgusele jõuda, aga ükski ei julgenud esitada härra Molotovile sellekohast küsimust. Viimaks tegi seda Indrek teiste pealekäimisel. ,,Mis?! Mis te ütlete?" karjus Molotov ja kargas kahe käega Indrekule rindu kinni. Ja kui see oli oma küsimust korranud, laskis õpetaja tal rinnust lahti ning möirgas talle otseteed näkku: ,,Teie olete lontrus! Teie kõik olete lontrused! Härra Kurlov oli teile paras ja ka härra Maurus on teile paras! Ja mina, idioot, ütlen neile ilusti seltsimehelikult: kell viis tulge minu juurde. Astuge
annaabi.ee 
