Moliere'i näidend "Õpetatud naised" analüüs (0)

„Õpetatud naised“

Käisin kaheksandal mail Eesti Draamateatris vaatamas Moliére’i kirjutatud näidendit „Õpetatud naised“. See on teos, mille on lavale toonud lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased läbi lavastaja Lembit Petersoni nägemuse. Moliere ’i sulest valminud näidendis käsitletud teemad on päevakohased ka praegu – kolm ja pool sajandit hiljem. Kui varem arvasin, et tüki värsiline esitus võib jääda raskesti arusaadavaks, siis noored näitlejad suutsid tõestada vastupidist.
Moliere’i „Õpetatud naisi“ nimetaksin värsskomöödiaks, mis naeruvääristab kõrgklassi kuuluvaid inimesi, kelle jaoks on üle kõige filosoofia koos kogu oma iluga . Näidendis koosnes see „ vaimueliit “ kolmest naisest: Philaminte(Laura Kukk), tema tütar Armande(Ingrid Margus) ja Philaminte’i abikaasa õde(Steffi Pähn). Nad vastanduvad teistele tegelastele, kelle arust on see totter ning absurdne, eriti sellega liialdamine. Näiteks vallandas Philaminte köögitüdruku Martine’i( Jane Napp) sellepärast, et ta rääkis nagu oleks madalamast klassist neiu , mida ta oligi. Teiste tegelaste arvates on olulisem inimeste teod kui see, mida nad mõtlevad ja mil viisil kõnelevad. Pereisa (Markus Truup) soovis teenijanna tagasi tööle võtta, sest tema tublidus ületas kõikide nende oma, kelle ülesannete täitmine oli vajaka jäänud luule kirjutamise või mõne muusikalise instrumendi harjutamise tõttu. Pereisa vastandub nimetatud naistele ka sellepärast, et kui noorem tütar Henriette (Teele Pärn) soovib abielluda ühe lihtsa noormehega, siis tema pooldab seda, mitte ei taha, et ta abielluks libedikust värsikeevitaja Trissotiniga( Ingmar Jõela), keda eelnimetatud naised ülistasid.
Moliere’ile oli omane kirjutada näidendeid värsis. Nii on ka see teos edastatud värsilisel kujul ja see oli väga paeluv. Oli väga huvitav ning süvenema panev kuulata erinevaid sõnamänge nii usutaval ja arusaadavalt kujutatuna nagu seda tegid lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased. Sellel on oma osa ka kindlasti teose prantsuse keelest eesti keelde meisterlikult tõlkinud Ants Orasel.
Etenduse humoorikaim stseen oli luuletaja Trissotini koos teda jumaldavate naiste ja tütre Henriette’iga. Samal ajal kui leedid teda ülistasid ja igat tema kirjutatud soneti rida mitmeid kordi kordasid, siis noor Henriette pidas nende üle vaikselt naeru ning parodeeris Trissotini liigutusi. Lavale ilmus ka õpetlane Vadius(Jan Teevet), kes kreeka keelt oskas, kuid kes üllatuseks tegi Trissotini loomingut maha.
Seda tükki mängib kolm erinevat koosseisu, seepärast oleks huvitav vaadata sama näidendit teiste näitlejate esituses. See annaks parema pildi võrdluseks ja aitaks paremini tähelepanu pöörata mõningatele nüanssidele, mis võibolla esmakordsel vaatamisel kahe silma vahele jäid.
Lembit Petersoni lavastatud Moliere’i näidend oli väga hea ja suutis edasi anda oma mõtte, miks prantsuse näitekirjanik selle kirjutanud oli. Noored näitlejad olid laval väga elavad, nende energiat jagus ka pealtvaatajatele. Arvan, et koos minuga jäi rahule ka ülejäänud vaatajaskond, kelle aplodeeringust see välja paistis .