Monoteism - usk ainsasse, universaalsesse, kõikehõlmavasse Jumalasse. Pindstruktuur - nähtav, tajutav tekst, süvastruktuuri väljund; loogilise lause väljund., foneetika, morfoloogia Postmodernsus - iseloomustab detsentraliseerimine, võimu ja kihtide hajumine, inimesed muutuvad individuaalsemateks ja tarbimises katkendlikumaks, tööturg paindlikuks, üldkehtivad traditsioonilised väärtused löövad kõikuma postmodernism modernsusele järgnev ja vastanduv suund, mis kujunes 20. saj viimasel veerandil Psühhoanalüüs - Sigmund Freudi loodud psühhoteraapia koolkond ja teooria. Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksuse tuumaks on teadvustamata, sageli konfliktsed tungid, mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadlik. Motivatsioonilised jõud kujundatakse põhiliselt lapsepõlvekogemuse ja sotsialiseerumise poolt.
,,teistsugust" kunsti. Teosed on keerulised, suurt tähelepanu pööratakse vormile. Lugejat tahetakse sokeerida ja raputada, panna tööd tegema. Tundub, et maailm oleks nagu kriisis. Reaktsioon tehnikale, mis on midagi inimvaenulikku (enne arvati, et on osa progressist mis teenib inimkonna huve). Autoreid ühendabki suures osas seos tehnikaga. Modernsus maailm, kus feodaalkord laguneb ja tekib ,,uus" aeg, ka informatsiooni levik. Modernism = reaktsioon modernsusele. Inimesed näevad, et tohutu kiirusega toimub teaduse ja tehnika areng, muutunud on tarbimine, perekondlikud suhted ja ühiskondlikud suhted, ning kõik see ei ole nii positiivne kui varem arvati (muidugi jääb autoreid, kes leiavad, et see kõik on positiivne). M tahab panna inimesi tundma, et tegemist on kriisi mitte arenguga. Modernismi kriitiline tahk on olnud esiplaanil, kuna enamus kirjandusest on tulnud nt inglismaalt
Seetõttu ei saa öelda, et populaarkultuur ei ole väärtuslik, kuna selle kaudu mõistame me palju suuremat hulka inimesi, kui kõrgkultuuri kaudu, mis kuulub nagu ainult eliidile. Popkultuur on oluline: me ei saa rääkida kultuurilisest väärtusest, mis on institutsioonide poolt tekstile omistatud, vaid oluline ikka väärtus, mis tekib inimeste huvi läbi. Suured erinevused kahe mõiste vahel. Ei maksa unustada, et postmodernsus olles reaktsioon modernsusele, on justkui reljeefne peegeldus temast, mis ei oleks ilma temaga võimalik. Kokkuvõtteks: Kultuur muutub: kas ta ka areneb? Kui vihmametsas saab kultuur ilma kirjata hakkama, kas on mõtet prognoosida, et kiri seal tekib siis üldse. Vähemalt ilma selleta et vihmametsad maha raiutakse. Arengu narratiivid levisid XIX sajandil, kultuurimorfoloogia. näevad, seda asja teistmoodi. Kultuuri juures sõna areng ei ole tingimata põhjendatud.
Ka selline suund sotsiaalsete probleemide uurijate hulgas on olemas, kes ütleb, et ei ole, ning et SP uurimine saabki piirduda ainult selle uurimisega, mida tegelikkuse kohta VÄIDETAKSE, aga ei ole mingit alust hinnata, kas need väited ka paika peavad või mitte. - nagu näha, siin on juba jõutud postmodernismi n-ö. kaugeima vormini, epistemoloogilise relativismini. # aga juba eelnevatestki küsimustest tuleb välja, et SP on suuresti "modernne" mõiste. Modernsusele on ju peetud tüüpiliseks Valgustusest pärinevat usku ratsionaalsuse ja progressi sisse, et ühiskonna ratsionaalne planeerimine on võimalik, et saab ja peab poliitiliste vahenditega midagi teatud hädade vastu ette võtta, ning et see progress on ühesuunaline, objektiivne on teada, mis on hea, see ei ole väärtustest, vaid mõistusest tuletatud. 83 # st. taustaks on 1) mõte sellise kategooria nagu SP olemasolust (midagi, mille vastu
Praegu on Eesti Vabariigi Riigikogu liige. On olnud ka VII, VIII ja IX Riigikogu liige, 2003-2007 Eesti rahvastikuminister, 1992-94 kultuuri- ja haridusminister, 1990-1992 Riigikantselei kultuurikonsultant,1987-1989 Kirjanike Liidu sekretär,1965 Vanemuise teatri peanäitejuhi kirjandusabi,1976-1986 Draamateatri kirjandustoimetaja, 1965-1976 kutseline kirjanik. Abikaasa on luuletaja Viiu Härm. Loomingust Rummo on eesti luuleuuenduse juhtiv nimi, kelle loomingus lisaks modernsusele väljendub samuti sotsiaalne vastutustunne. Alustas luulekatseid koolipõlves, avaldas esimesed värsid 1957. Elavat tähelepanu äratas 1962. aastal ilmunud debüütkogu "Ankruhiivaja". Selle kogu luulet kannab nooruslikult reibas elutunne, nt luuletus "Esimene vasikas". Veel "Laul kohmakast kromanjoonlasest", "Giordano Bruno tuleriit". 1964 ilmus kogu "Tule ikka mu rõõmude juurde". 1960. aastate lõpul muutus Rummo luule päevakajalisemaks. 1969.
Ka selline suund sotsiaalsete probleemide uurijate hulgas on olemas kes ütleb, et ei ole, ning et SP uurimine saabki piirduda ainult selle uurimisega, mida tegelikkuse kohta VÄIDETAKSE, aga ei ole mingit alust hinnata, kas need väited ka paika peavad võ mitte (nt. Ibarra & Kitsuse 1993). - nagu näha, siin on juba jõutud postmodernismi n-ö. kaugeima vormini, epistemoloogilise relativismini. * aga juba eelnevatestki küsimustest tuleb välja, et SP on suuresti ,,modernne" mõiste. Modernsusele on ju peetud tüüpiliseks Valgustusest pärinevat usku ratsionaalsuse ja progressi sisse, et ühiskonna ratsionaalne planeerimine on võimalik, et saab ja peab poliitiliste vahenditega midagi teatud hädade vastu ette võtta, ning et see progress on ühesuunaline, objektiivne . on teada mis on hea, see ei ole väärtustest vaid mõistusest tuletatud. * st. taustaks on 1) mõtte sellise kategooria nagu SP olemasolust (midagi, mille vastu tuleb
metodoloogilist lähenemist ning põhines klassikaliste tööde kriitilisel ülevaatamisel. Tema peamised tööd sellest perioodist: Capitalism and Modern Social Theory (1971) ja New Rules of Sociological Method (1976). · Strukturatsiooni teooria väljaarendamine Peamised tööd: Central Problems in Social Theory (1979) ja The Constitution of Society (1984) tõid Giddensi rahvsuvahelisele areenile. · Viimane periood keskendub Giddensi töödes modernsusele, globaliseerumisele ja poliitikale, eelkõige uuenduste mõjule sotsiaalses ja isiklikus elus. Sel perioodil kritiseerib postmodernismi. Peamised tööd: Consequence of Modernity (1990), Modernity and Self-Identity (1991), The Transformation of Intimacy (1992), Beyond Left and Right (1994) ja The Third Way: The Renewal of Social Democracy (1998). 4.1.4. Niklas Luhmann (1927-1998) · Saksa sotsioloog, sotsiaalse süsteemi teoreetik · Õppis 1960/1961
minevikke. Uus ajastu teadvus tungib Bergsoniga ka filosoofiasse, ei väljenda ainult mobiilse ühiskonna, kiirenenud ajaloo, ebajärjepideva argipäeva kogemust, vaid mööduva, põgusa ja kõrgelt hinnatud dünamismis avaldub gatsusu, paeluva oleviku järele. Modernism on ennast eitav liikumine. Majanduse ja ühiskonna kapitalistliku moderniseerimisega kaasnevaid ebamugavaid tagajärgi paneb neokonservatism süüks kultuurilisele modernsusele. Kuna ta ajab tasapisi sassi seosed soovitud moderniseerimisprotsesside ja cato`ikult kahetsevat motivatsiooni kriisi vahel. Kodanlus oli majanduslikult radikaalne, kuid muutus konservatiivseks moraali ja maitseküsimustes. Modernsuse idee on tihedalt seotud Valgustusega. Valgustus tõi maailmapiltide lagunemise ja traditsiooniliste probleemide lõhenemine tõi nende jagunemise tõe, normatiivse õiguse, autentsuse või ilu spetsiifilisteks seisukohtadeks
annaabi.ee 
